esmaspäev, 30. märts 2020

Pühapäevamuljed

Liikumispiirangu tõttu oli ja on lähinädalate suurim kultuurisündmus poeskäik. Aga sinnagi on soovitav võimalikult harva minna.
Kuhu siis puhkepäeval minna?
Ikka loodusesse! Aga kindlasti mitte märgistatud matkaradadele ja muidu üldteada tuntud kohtadesse.  Seal võib olla matkaradade alguses olevast valvest hoolimata rohkem inimesi. Ja hoida tuleb igatahes 2 - 2 nõuet (üheskoos ei tohi olla rohkem kui 2 inimest korraga ja vahe peab olema vähemalt 2 meetrit).
Läksime siis E-ga kodukandi jõge uudistama.

Toas aknast õue vaadates oli imeilus päikseline päev. Kuid kibekülm ja vali tuul oli. Siiski tegime ca paaritunnise matka. Ilus ja huvitav oli.

Ja nagu ikka, pildid matkal nähtust:


Ca kilomeetri ulatuses on koprad usinalt tööd teinud. Puid langetanud ja tamme ehitada püüdnud. Ma ei teagi, kas keegi lammutab kopratamme või on kõrge jõe vee seis nad enda alla matnud.







Peegeldusi jõelt ja jõe põhjast




Ühe kuivenduskraavi äärest leidsime paar hiidmunade kasvukohta. Olin küll teadlik selliste seente olemasolust ja piltegi näinud, kuid nn nahkseid anumaid pruuni peene pulbriga kohtasin esmakordselt. Väga huvitav kogemus. 
Googeldades sain teada, et toimib lausa antibiootikumina.
Kuigi suured, olid nad hiidmunade kohta siiski suhteliselt väikesed mu meelest. Aga eks sügisepoole tuleb sinnakanti uuesti uudistama minna, ehk leiab siis midagi pannilegi panemiseks. 
Või peaks hoopis kohe uuesti minema ja oma aeda eoste külvi tegema?






Selleaasta esimesed väikesed päikesed:


290320

Vot selline päev siis.
Õhtul tegime neljaviljahelvestest rosinatega küpsiseid. Matkal kaotatud kalorid peab ju tagasi saama, eksole.

laupäev, 28. märts 2020

Nädal pildis

Teine ametlik liikumispiirangu ja koduõppe nädal möödas. Kui esimene nädal oli pigem uude olukorda sisseelamise ja harjumise nädal, siis nüüd oli sellevõrra lihtsam, et oli tekkinud juba teatud rutiin.
Peale hommikusööki läks vanaisa õue küttepuid tegema, lapselaps ja mina asusime kumbki oma koolitükkide juurde.
Pealelõunal toimetasin ma aias, E vaatas telekat või tegi midaiganes talle meelepärast tegemist. Vanaisa ikka jätkuvalt küttepuudega ametis.

Minu aiatöödele järgnes koos E-ga kohustuslik sportlik osa, 3 - 7 km-ne matk praktiliselt igal päeval. See oli... , hm, ütleme, et see just kerge ei olnud, sest selja taga oli mugavalt maha lösutatud talv. Vähemalt minul. Aga olen ka rõõmus, et "ah homme lähen" ettevõtmine lõpuks lapselapse toel ikka teoks sai.

Mõned meie matkadel tehtud pildid ka: Päikesetõus ja päikeseloojang, Atla jõgi, kuklaste kogum pesakuhjal, harilik karikseen, Hõreda mõis ja pokud Hõreda vanas mõisapargis.
Hõreda mõisat käisime siis uudistamas E reedesest ajalootunnist lähtuvalt.

Ja peaks veel ära mainima, et reedeks, so õppenädala lõpuks oli lapsel juba õppimisest väsimuse tundemärke näha. Kuid õnneks on ta kohusetruu ja tegi oma õppetükid ikka ära. (Vastupidiselt vanaemale, kellel nii mõndagi tegemata jäi. Kuid sellest edaspidi. )







Nädal pildis 24 - 27.03.2020

Terve nädala ilm oli ilus ja rõõmus ja päikseline.

kolmapäev, 25. märts 2020

Vaata passi!

Üleeile oli mu tervis viletsake. Ei-ei, ei olnud k-viiruse nähtused. Lihtsalt üleväsimus. Ma olen olnud terve elu tegus ja toimekas ja püüdnud ikka hädadest ja haigustest üle olla ja kuidagimoodi niiviisi välja vedanud, et vahelduva eduga nii hobide kui ka palgatööga toime olen tulnud. Kuid möödunud kevadel tõmbas mu organism hädapidurit ja sestsaati olen pidanud oma ettevõtmistes väga hoolikas olema, et ülekoormust vältida.
Nojah. Vot siia see koer nüüd maetud ongi. Vaim on endiselt tegus kuid füüsis va kurivaim ei vea üldse järgi. Ja kui tulebki, siis pika taastumise hinnaga.
Nii seegi kord. Olin pühapäeval koduaias oma arust üsna vähe tööd teinud (seda võrreldes varasemate aastatega) kuid näib, et siiski liiga palju, sest esmaspäeval olin kutu. Lösutasin siis voodis ja vahelduse mõttes diivanil ja tugitoolis ka ja muudkui lugesin. Ikka virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja jälle virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja nii mitu-mitu ringi. Ega seal muust ei kirjutatudki kui k-viirusest ja majanduslangusest ja kõigest hullust mis meid ees ootamas veel on.
Ma ei ole suur muretseja ja masenduja, pigem hädaolukorras lahenduste otsija ja leidja kuid esmaspäeval suutsin end küll masekasse lugeda.

Kõige enam tekitas masendust Tallinnas elava itaallase Giovanni Angioni fb lehel olev postitus, kus ta manitseb eestlasi koroonaviirusesse tõsisemalt suhtuma kui me seda siiamaani teeme. Kõrvalolev pilt on tema postitusest võetud.
Veokid Bergamos, mis on kirste täis. Seal linnas oli nii palju surmajuhtumeid, et nad pidid surnutega toimetulemiseks teistest linnadest abi paluma.

Mina isiklikult olen ka selle viiruse puhul pigem ikka äärmuslike ettevaatusabinõude pooldaja: liikumiskeeld ja avatud ainult apteegid ja toidupoed. Lähtudes siis teadmisest, kui kiiresti nakkav see viirus on ja kui raske võib olla paljudele haiguse kulg.
Nojah, majandusküsimused sealjuures... on hoopis omaette raske teema. Polegi selle teema üle nii põhjalikult mõelnud.  Aga eks järgmisel korral kui passi pole vaadanud ja taas üle pingutanud olen, võtan teema enda jaoks ette.

Eile käisime poes toiduvarusid täiendamas. Kuigi kästakse üksi poodi minna, läksime ikka kolmekesi. Tahtsime rohkem osta ja mina üksi ei jaksa ja mees ütleb, et tema ei tea täpselt mida osta ja kuidas sa siis lapsegi koju jätad. Eks temalgi oma soovid.
Läksime hommikupoole, siis kui soovitatakse penskaritel käia. Arvasin, et ju mõni üksik penskar väikelinna Maximas on. Kuid võta näpust, seal oli kella 10 paiku tohutusuur hulk penskareid ostlemas. Püüti ikka omavahel distantsi hoida kuid kitsaste riiulivahedega ja ühe töötava kassaga oli see päris keeruline. Kassade ees veel kaitseklaase polnud, kuid töömees esimese klaasiga oli kohal ja hakkas tegutsema. Käte desovahendeid silma ei hakanud. Võib-olla ma ei osanud vaadata.
Selveris see eest oli vaid mõni üksik ostleja. Kassas enne kassiirini jõudmist oli ostja jaoks desovahend. Nii et kui taas poodi vaja minna, siis ehk Selverisse on ohutum.

pühapäev, 22. märts 2020

Püsi kodus

Mida vanemaks, seda vähemaks jääb sõpru. Reaalseid sõpru. Sotsiaalmeedia sõpru võib olla sadu või tuhandeid, kuid see pole päris see.
Minu ainukesel reaalsel sõbrannal on täna sünnipäev.
Tavaolukorras võtnuksin lilled ja koogi ja kingi ja läinuks talle külla. Aga kuna on eriolukord ja tige kiiresti leviv koroonaviirus kollitab, on mõttekas kodus püsida.
Piirdusingi ainult helistamisega.
Õnneks on ta jätkuvalt positiivse suhtumisega ja suhteliselt realist. Hea oli kuulda, et ta ei karda, kuid peab vastavalt võimalustele hoolt, et viirust vältida. Niipalju kui müüjal toidupoes see üldse võimalik on. Isiklikest kaitsevahenditest on neil ainult kindad. Desoainet kasutavad tihedasti ja hoolikalt. Väikeses maakohas pidi nüüd suhteliselt vähe rahvast poes käima. Ikka vaid kohalikud, ei enam võõraid. Kui varem oli kohalik pood ka mingil määral suhtlemiskoht, siis nüüd tehakse ostud ja lahkutakse. Ei mingit ülemäärast loba.
Poes pidi esmatarbekaupu piisavalt olema. (Va Wc-paber).

Lillelised laupäevamõtted

Kuna mu mälus ja muudes märkmetes valitseb iluaiandusalaselt pehmelt öeldes kaos, püüan nüüd hakata mingit korda looma. Otsustasin kõik oma õitsvad taimed üles pildistada ja seega midagi kataloogisarnast luua. No õnneks mul neid niiväga palju ka pole, ehk saan ikka endale püstitatud tähtsa ülesandega hakkama. Taimenimekiri on oluline just ennekõike uute taimede hankimise seisukohalt. Et teaks, kes olemas on ja ei dubleeriks uue ostuga. Ja et kogu selles hiidsuures taimemaailma liigi- ja sordirikkuses oleks edaspidiseid hankimisi lihtsam ette võtta kui olemasolevatest pilt ees. Nii ma vähemalt praegu arvan. Ja nagu muuseas olgu öeldud, et aed on mu elus väga tähtsal kohal. Nii on see olnud minevikus ja eriti oluline on praegu, mu sisuliselt  sunniviisilisel kodus oldud aastal.

Esimesed taimepildid siin blogis siis nendest õitsejatest, kes aasta algusest kuni kalendrikevade alguseni (200320) õitsema hakanud on. Jaa-jaa, tõepoolest, aasta algusest, 1.jaanuarist alates, sest sel hooajal ju tavapärast Eestimaa talve polnudki. Oli hall, vihmane ja samblaroheline vähese päikesepaistega ja vaid mõni loetud kord lühiajaliselt maas käinud lumega aastaaeg.

Pildid pole just õitsemise alguse järjekorras, kuid ega seal suurt vahet ka polnud. Üsna riburada üksteise järel tulid.


Harilik lumikelluke
Galanthus nivalis
 Täidisõieline lumikelluke




McMurtrie võrkiirise väga varajane hübriid
Iris reticulata

20. veebruaril täheldasin juba täitsa siniseks värvunud kopsakaid kohe avanema hakkavaid õiepungi. Ikka tõesti väga varajane. (See pilt on veidike hiljem tehtud)

Kevadine märtsikelluke
Leucojum vernum

Kevadine seepärast, et on olemas ka teine märtsikellukese liik, kellel eestikeelne nimi sügisene märtsikelluke.

Alpi mägikress
Hutchinsia alpina

No tema õitses küll sisuliselt aastaringi. Meie selleaastasel talvel ta kasvas isegi juurde. Oli mul möödunud kevadel üks imepisike nutsakas, mille kõrgpeenrasse torkasin. Mõtlesin, et tast üldse asja ei saa, kuid vaata aga vaata taime!

Talvine lumekupp
Eranthis hyemalis

Üks ja ainuke tema õis mul on. Kust ta mu aeda sai, ei oska küll öelda. Möödunud kevadel ta lihtsalt oli olemas. Küllap sõpradelt saadud lillede kõrvalt isekülvi seemnest kasvanud.

Aga ilus päikesekollane :) Väike päike.


Krookused
Crocus

Ei tea ta liigi ega sordinime. Kunagi väga ammu juba peenrasse pandud. Teised ei tahtnud millegipärast kasvada ja lahkusid mu aiast, see lilla on ainuke vanadest olijatest järel. Ja kenasti  paljunenud ka.





Sinililled on need täitsa harilikud, looduslikud.
Leidin selle õitsva sinilillevälukese kevade esimesel päeval.

Anemone hepatica


reede, 20. märts 2020

Allium x proliferum

Selleaastane kevade esimene päev oli imeilus. Päikseline, tuuletu, soe. Kutsus kohe varakult õue, kuid kus sa kohe saad, lapsukesega ju vaja õppida. Teiste õppeainetega sai ta kenasti iseseisvalt hakkama, veidi abi vajas vaid inglise keeles.
Juba ennelõunat oligi kõik õpitud ja läksime õue asjatama.

Üle pikkade aastate on mul esimene oma koduaia kevad. Saan päevast päeva jälgida, mis-kus-millal-miks toimub. Kaardistada ära soojemad ja külmemad kohad ja vastavalt siis peenra- ja taimemajanduses korrektiive teha.

Mu aed on 2 in 1, st nii tarbe- kui ka iluaed koos, läbisegi põimunult. Üks täiendab teist. Köögiviljamaal kasvab lilli ja lillepeenras köögivilju. Sama ka puude ja põõsastega: ilupuude ja -põõsaste vahel puuvilju kandvad puukesed ja marjapõõsad. Kasvuhoone on küll aga vaid toidutaimede jaoks.


Kasvuhoone esimene saagiandja on rindeline sibul (Allium x proliferum). Igati tänuväärne varakevadine vitamiiniallikas. Kahjuks on ta üsna vähetuntud, kuid kel vähegi võimalik ja kes värsketest (mahe)sibulapealsetest lugu peab, soovitan soojalt teda kasvatada. Ta on täiesti külmakindel ja erilist hoolitsust ei vaja.
Kasvab väga hästi viljakal ja parasniiskel pinnasel. (NB! Sibul ei talu värsket sõnnikut!)
Õite asemel arenevad tal varre tipus uued tütarsibulad.

Täna korjasin sealt selle hooaja teise saagi. Tegelikult küll olnuks kolmas saak (on tõesti varane), kuid pagana leethiired oskavad samuti kevadel igast rohelisest kõrrest toidulaua leida ja esimene    saak läks nendele.



Avamaal on pealsed tänase seisuga ca 3-4 cm-sed.
Katteloori all või hoone päikselises seina ääres kasvades saaks isegi sealt juba kena koguse rohelist, arvestades selle aasta kummaliselt sooja talve.

Nädala lõpuks lubatakse külma ja lund, kuid rindelisele sibulale ei tee see kurja. Nagu juba öeldud, ta on väga külmakindel.

neljapäev, 19. märts 2020

Neljapäev, seitsmes eriolukorra päev

Suuresti pean tänama inimest, kes prepperipäeviku blogi pidas. Ta oskas keeli ja seetõttu oli kursis maailmas leviva koroonaviiruse olukorraga. Ja see olukord ei olnud teps mitte roosiline ja ilus. Tänu tema heale analüüsivõimele ja lahtiseletamisoskusele sain ta blogist päris palju tarkusi iseenda jaoks välja noppida. Ja need temalt saadud teadmised tegid mind koroonaviiruse suhtes ikka väga ettevaatlikuks.
Tasapisi ostsime mehega ca kuuajase toiduainete varu ette. Näiteks kuivaineid, lihatooteid, juustu, võid jms sügavkülma. Ja paar kotti kartulit keldrisse. Konserve ei ostnud. Mulle ei meeldi konservid. Mõned purgisupid küll, et kui mingi kiirem moment on ja parasjagu toitu valmis tehtud pole, siis hea võtta. Aga neid oleme nagunii varemgi ostnud.
Miks ostsime? Peapõhjuseks see, et viiruse leviku perioodil poodi, st rahva sekka peaks võimalikult harva minema. No korra nädalas peab mees nagunii oma 89 aastasele emale toitu minema ostma, siis saab ju ka meile puuduolevat lisaks osta.
Kas kartsin poodidest toiduvarude otsalõppemist? Ma ei teagi. Olen ju ikkagi korra selle üle elanud kui NL lagunes ja talongid olid ja mingil hetkel palgad olid imepisikesed ja toit kallis ja saada ka veel polnud. See oli siis sotsialistlik majandusstiil ja tolleaegne kriis.
Kuidas reageerib kapitalistlik majandussüsteem kriisile? Tont seda teab! Elutarkus ütleb, et parem karta kui kahetseda. Hm... tualettpaberit me küll ei ostnud. Oli juba olemas ja eks näib kui uuesti osta vaja,
Et siis jah, võimalikult vähe kodust väljas käia oli ja on me eesmärk.

Aga inimesed plaanivad ja jumalad naeravad.
Eile hommikul ei võtnud mu arvuti pilti ette. Ja pesumasin ei pesnud pesu. Ning auto suitseb.
Niisiis pidime ikkagi täna kohalikku väikelinna minema. Auto remonti viia, arvuti remonti viia ja uus pesumasin vaja osta.
Muidu toimekas väikelinn oli väga vaikne. Kaupluste parklas vaid mõni üksik auto, tänavatel loetud jalakäijad. Möödasõitvad liinibussid praktiliselt tühjad. Inimesed hoidsid distantsi.
Kuna Coopi poe ees seisis vaid 5 autot, läksime poodi mune ja maiustusi ostma. Inimesi poes vaid mõni üksik. Kõik riiulid toidukaupa täis. (WC-paberi olemasolu ei kontrollinud).
Kassapidajal ja kauba väljapanijatel mingeid maske-visiire ees ei olnud. Kindad? Paraku ei vaadanud. Silma küll ei torganud.
Ostetud kaupu kodus ei desinfitseerinud. Meil pole desovahendeidki. (Õigel ajal ei taibanud osta ja nüüd ka ei lähe mööda poode ja apteeke hulkuma. Nagunii ei ole kuskil nagu tuttavad sotsiaalmeedias räägivad).
Käsi käskisin küll pesta. E lasi käed vee alt läbi. Mees vist ei pesnudki. Mina ikka pesin, seebiga.
Kas ma kardan viirust? Ei karda aga lollilt käitudes ei taha teda enda külge ka saada. E ütles, et tema ka ei karda. Soovitasin tal siis meie vanust (riskigrupp ikkagi) arvestades asju võimalikult vähe käppida. Seda ta ka tegi. Tubli laps, ma ütleks.

A Austraaliast tegi fb-kõne. Maakohas, kus ta elab, on poed kaubast tühjad. WC- paberi ostuhullus oli ka seal maailmajaos olnud. Tööandja oli neile üht hulgiladu soovitanud. Sealt saidki nad taas külmkapi toitu täis ja meele rõõmsaks.


Eriolukord

12.märtsi hilisõhtul kuulutas valitsus seoses koroonaviiruse levikuga välja Eestis eriolukorra.
Mina isiklikult oleksin soovinud, et eriolukord ikka varem välja oleks kuulutatud, sest enamik eestimaalastest ei suutnud viiruseohtu tõsiselt võtta. Isegi Terviseamet mitte. Andsid nad ju 4. ja 5. märtsiks Saaremaa võrkpalliklubile loa mängudeks Milano võrkpalluritega. Kusjuures oli teada, et Itaalias on juba laialdane karoonaviiruse levik.
Aga jah, Itaalia oma koroonalevikuga - see oli ju kuidagi meist väljaspool, kaugemal, midagi tundmatut ja võõrast. Mis meid ju tabada ei saa, eksole. Ja kui riiklikku keeldu ka pole...
Aga paraku sellele mängule tulnud Itaallased koroonaviiruse Eestisse tõidki.
Kui loogiliselt võtta, siis varem või hiljem levinuks viirus meite maile niikuinii.

Fakt on see, et viirus on kohal, tänase (19.03) seisuga 267 viirusega nakatunud juhtu. Need on ainult testitud kindlad juhud. Soovitatakse see arv korrutada 30 või 40-ga, et siis saab täpsema tegelikult haigestunud inimeste arvu. Kuid korruta või jaga või tee millist matemaatilist tehet tahes, täpset arvu ei ole võimalik kellelgi teada. Testitakse väheseid, haiged on paljud, Aga kas tavaline gripp või külmetus või koroona...võta sa kinni.
Fakt on ka see, et Eestis on välja kuulutatud eriolukord.
Kuidas mõjutab see meie elu?
Kuidas mõjutab see ühe maavanaema elu? Kui palju see tavapärasest erinema hakkab?


Koolid on alates esmaspäevast, 16.märtsist kinni. Lapsed on e-õppes. Üks lapsukestest tuli meile seltsiks. Õpime siis koos. Õnneks on ta kohusetruu ja usin. Teeb koolitükid õigel ajal või isegi veidi varem ära. Nii et meie teda sundima ei pea. Aga vaatame ikka üle ja vajadusel anname abi.
Üks tema esimestest õppetükkidest oli kirjanduses koroonapäeviku pidamine. Kogu selle aja, mil koolitükke kodus õppima peab.
Õpetaja soovitab kirjutada, et mis tunne on, nii heas kui halvas mõttes kui kool on "kolinud" koju. Kirjutada oma hirmudest, oma rõõmudest, kirjutada, mida teete. Kirjutada WC-paberi naljadest, lihtsalt sellest, mis ühel koroonaviirusepäeval su elus juhtub. Soovitab kirjutada pikalt ja laialt. Miinimumiks pakub 5 lauset. Ja soovitab kirjutada iga päev.

Tegelikult ju väga hea kodune töö!

Siit sain inspiratsiooni oma blogi pidamiseks.


PS. Teisipäevane tagasiside kodus õppimise kohta:
Õppur: koolis on lihtsam.
Õpetaja: koolis tunde anda on lihtsam.

Fotojaht. Värviline

Mind lummavad värvid. Ja vaibad. Kattevaibad, pulmavaibad, saanitekid... Eriti just meie  vanavanemate- ja vanavanavanemate aegsed värvid ja...