Kuid eelmisel aastal võttis kätte ja viskas uued pikad võrsed. Nüüd on ta juba peaaegu et pooleteisemeetrine ja sel kevadel nägin ka ta esimesi õienuppe. Pildil on ta eilse, 1.aprilli seisuga, kuid õienupud olid mu meelest juba veebruari lõpus olemas.
Ta ongi varakevadine õitseja. Kuid selleaastane kevad, mis aeg-ajalt on soe ja siis viskab jälle külmapäevi sisse, paneb taimed vinduma. Ja aedniku meele teeb ka selline kevad hapraks. Tahaks juba niiväga seda rõõmsat ja rõkkavat kevadet. Aga eks ta nii ongi, et ootaja aeg on pikk.
Kirss-kontpuul on palju sorte. Erinevaid kirjude lehtedega ja sordiaretajad on tõsist tööd teinud ning isegi viljapuuks arendatud sorte on.
Ma arvan, et minu kirss-kontpuu on ehk liik. Ta peaks kasvama ca 8 meetri kõrguseks puuks (sordid on madalamad).
Viljadeks on tal punased marjad, mis näevad välja nagu pikerguseks muljutud kirsid. Marjad valmivad üsna hilja, puud raputades kukuvad maha sügavpunased viljad ja need peaks siis ka veel aknalauale järelvalmima panema. Hästi hapud marjad. Kui niisama süüa ei kannata, siis moosiks, mahlaks, kompotiks või sügavkülma pidavat sobima. Ma ei saa saagi koha pealt veel ju midagi kaasa rääkida, sest esimene õitsemine sel taimekesel ja isiklikud kogemused puuduvad.
Ta viljad sisaldavad palju bioloogiliselt aktiivseid fenoolseid ühendeid ja antioksüdante. Eripäraks on suur kaltsiumisisaldus.
Juba ammustest aegadest on kasutatud tervise heaks kõiki kirss-kontpuu osiseid: õisi, lehti, koort, võrseid ja juuri. Ta droogide abil on alandatud palavikku, ravitud kõhuvalu, peatatud verejookse , leevendatud nahahaigusi jne.
Seemnetest jahvatatud jahust on valmistatud surrogaatkohvi.
Kasvukohaks soovib päikselist kohta, kuid lepib ka varjualaga.
Muld peaks olema viljakas, parasniiske , neutraalne või kergelt aluseline.
Põua käes jäävad viljad kuivaks ja nahkseks. Märjas kasvukohas puud hukkuvad.
Isetolmjejad, kuid saagikus on suurem kui ligistikku kasvab mitu puud.
Hea meetaim.
