Blogimine on millegipärast keeruliseks muutunud. Põhjust ei oskagi leida. Ehk seetõttu, et olen muid huvitavaid ja tähelepanu vajavaid tegevusi leidnud? Võib-olla, võib-olla mitte. Aga püüan siiski järje peale saada.

Pealinnas käisin. Käsitöönäitused meelitasid kodust välja. Tegelikult küll alustasin Keilast. Seal elava käsitöökoolikaaslasega käisime Keila Raamatukogus HKHK silmuskudujate töid vaatamas. Imeilusad ja korrektse teostusega. Väga hea mulje jäi sellest näitusest. Kuna teen hetkel endale kolmnurkset suuremat rätikut ja kavas on veel mõned teha, siis pöörasingi enim tähelepanu neile. Kootud kleidid ja kampsunid olid huvitavad, kootud ehted, pitsilised peapaelad... Sain aimu erinevate koekirjade ja materjalide ning nende värvide omavahelisest sobivusest. Kõike ei saagi ju ise läbi proovida ja tore kui on nö eelnevat õppematerjali näidisteks. Pilte tegin muidugi ohtrasti kuid siia postitan pontšo, mille kudumistehnika mulle väga meeldib kuid esialgu mõistatuseks jääb.

Tallinnas rahvakunstigaleriis uudistasime Kaidi-Kätlin Reimanni kudumeid. Rohkelt pitskleite ja üleüldse pitsilisi kudumeid. Tütar käib ema jälgedes. Siiri Reimann oli meil käsitöökoolis silmuskudumise õpetaja. Fantastiline õpetaja ja millised imelised tööd ta varraste alt tulid ja tulevad! Nii mitmegi raamatu autor.
 

Tühi kott ei seisa püsti. Kohvik Mmuah pakkus ka dieeditaja jaoks sobivaid roogi ning teenindus oli igati kena ja viisakas. Soovitan!

Möödunud aasta teises pooles "lõi laineid", enamasti negatiivseid,  "Pätsi pea".  No vaatasin siis ka selle üle. Ma ei ole mingi kunstiasjatundja, vaid inimene tänavalt, hmm... inimene maalt ja metsade keskelt. Pani õlgu kehitama. Ei häirinud, veidi võõras tundus kuid mastaapsus oli võimas ja las ta siis olla. Mõõdupuuks on üks võõras ca 2 meetrine (no pikk oli ta ikka küll!) onkel, kes seal kõrval istub. Ta tahtis seal olla ja poseerida ja olgu siis nii.

Tegelikult häirib mind hoopis Tammsaare parki ehitatud kohvik, mis minu meelest lõhub pargi tervikut. Pildil ka osa kohvikust näha.

Humanasse sattusime ka. Seal oli 50 sendi päev. Tegelinski kirjutas sealsetest peeglitest. Sain minagi ehmatuse osaliseks. Aga vajaliku seeliku ikka ka ostsin ära. Koduse peegli ees oli seelik muidugi sada korda etem. Sobis kenasti ja mõnusast paksemast trikotaažmaterjalist. Hm... 50 senti ja äge seelik!

Selline laupäev siis mul. Üle pika aja kodust väljas.

Pildid 110223

Seenemustriga labakindad

Käsitööalaste piltide lappamise käigus avastasin, et oma koolitöödest olen suhteliselt vähe pilte teinud ja nendestki, mis tehtud, on millegipärast blogisse postitused tegemata jäänud. Püüan nüüd siis tasapisi endale sellealase  blogiarhiivi tekitamise mõtteis viga parandada.

Möödunudaasta jaanuarikuiseks õppeülesandeks oli kinnastele sobiva seenemustri väljamõtlemine, endale sobiva kinda suuruse mõõtmine, joonise tegemine  ja vajalike silmuste arvu väljaarvutamine ning kinda mustriskeemi koostamine. Seenemuster siis ennekõike seetõttu, et kinnaste kudumisel kasutatavatest lõngadest enamik olid seentega värvitud.

Kinda suurus ja joonis 1:1, et oleks kudumise käigus võimalik joonise pealt mõõta kinda õiget suurust.

Mustrit võis kujundada vanal heal viisil pliiatsiga ruudulisel paberil või digiajastule kohaselt laadida arvutisse vabavaraline programm Chartographer ja seal siis oma mustreid tekitada.

Minusugusel saurusel oli mugavam käia mööda sissetallatud radu, ikka vanal heal kombel pliiatsit ja paberit kasutades.

Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, mingit erilist fantaasialendu seenemustri seened minus esile ei toonud.  No seenemütseeliga (see seente kohal olev sigri-migri ja seente all 1 rida) pusisin veidi kauem, et vajalike arvu silmustega seda kohandada.

Kudumiseks olid ette nähtud peenikesed vardad, minul nr 1,25. Silmuste arv vardal 15 (mul pisikesed printsessikäed, pole töö jaoks loodud :P ) . Kinnaste randmeosad kudusin valelapilise mustriga. Hästi lihtne kududa, kuid suhteliselt efektne iseenesest.

Ja sellised nad siis said:

Pilt veebruar 2020

 

Elus juhtub nii mõndagi

Juhtub, et osav dresseerija paneb karudki tantsima. Ja juhtus, et osav ja väga asjatundlik õpetaja pani kohmakate kätega ja poolpimeda õpilase peent pitsi kuduma. 

Ning tulemusena: lubage esitleda, minu elu esimene Haapsalu sall kuivamas ja vormi võtmas!

Mustriks pajulehekiri.

161120

PS. Hakkas meeldima ja varrastel on juba uus sallimuster.