Viie lause päevik: kunst

teisipäev, 14. veebruar 2023

Blogimine on millegipärast keeruliseks muutunud. Põhjust ei oskagi leida. Ehk seetõttu, et olen muid huvitavaid ja tähelepanu vajavaid tegevusi leidnud? Võib-olla, võib-olla mitte. Aga püüan siiski järje peale saada.

Pealinnas käisin. Käsitöönäitused meelitasid kodust välja. Tegelikult küll alustasin Keilast. Seal elava käsitöökoolikaaslasega käisime Keila Raamatukogus HKHK silmuskudujate töid vaatamas. Imeilusad ja korrektse teostusega. Väga hea mulje jäi sellest näitusest. Kuna teen hetkel endale kolmnurkset suuremat rätikut ja kavas on veel mõned teha, siis pöörasingi enim tähelepanu neile. Kootud kleidid ja kampsunid olid huvitavad, kootud ehted, pitsilised peapaelad... Sain aimu erinevate koekirjade ja materjalide ning nende värvide omavahelisest sobivusest. Kõike ei saagi ju ise läbi proovida ja tore kui on nö eelnevat õppematerjali näidisteks. Pilte tegin muidugi ohtrasti kuid siia postitan pontšo, mille kudumistehnika mulle väga meeldib kuid esialgu mõistatuseks jääb.

Tallinnas rahvakunstigaleriis uudistasime Kaidi-Kätlin Reimanni kudumeid. Rohkelt pitskleite ja üleüldse pitsilisi kudumeid. Tütar käib ema jälgedes. Siiri Reimann oli meil käsitöökoolis silmuskudumise õpetaja. Fantastiline õpetaja ja millised imelised tööd ta varraste alt tulid ja tulevad! Nii mitmegi raamatu autor.

Tühi kott ei seisa püsti. Kohvik Mmuah pakkus ka dieeditaja jaoks sobivaid roogi ning teenindus oli igati kena ja viisakas. Soovitan!

Möödunud aasta teises pooles "lõi laineid", enamasti negatiivseid, "Pätsi pea". No vaatasin siis ka selle üle. Ma ei ole mingi kunstiasjatundja, vaid inimene tänavalt, hmm... inimene maalt ja metsade keskelt. Pani õlgu kehitama. Ei häirinud, veidi võõras tundus kuid mastaapsus oli võimas ja las ta siis olla. Mõõdupuuks on üks võõras ca 2 meetrine (no pikk oli ta ikka küll!) onkel, kes seal kõrval istub. Ta tahtis seal olla ja poseerida ja olgu siis nii.

Tegelikult häirib mind hoopis Tammsaare parki ehitatud kohvik, mis minu meelest lõhub pargi tervikut. Pildil ka osa kohvikust näha.

Humanasse sattusime ka. Seal oli 50 sendi päev. Tegelinski kirjutas sealsetest peeglitest. Sain minagi ehmatuse osaliseks. Aga vajaliku seeliku ikka ka ostsin ära. Koduse peegli ees oli seelik muidugi sada korda etem. Sobis kenasti ja mõnusast paksemast trikotaažmaterjalist. Hm... 50 senti ja äge seelik!

Selline laupäev siis mul. Üle pika aja kodust väljas.

Pildid 110223

laupäev, 12. detsember 2020

Anu Raua gobeläänide näitus

Tallinnas, Jaani kiriku galeriis on veel avatud Anu Raua isikunäitus "Tähisvaibad". Olen Anu Raua gobeläänidest alati lummatud olnud ja loomulikult läksin seegi kord neid imetlema. Neist näitusel olnuist enamikku vaipadest olen ka varem näinud kuid alati mängivad uute emotsioonide saamisel suurt rolli uus koht ja galerii kujundus ning valgus.

Ja alati nad kõnetavad mind.

"Tähised võivad olla igapäeva märkamised, tähised võivad puudutada kogu elu ja ka surma, isegi tervet meie rahvast. Eks argipäeva tegemisi tasakaalustavad pühad - need annavad rütmi ja tasakaalu - tähis võib olla nii elu kui ka surm. Tähisvaibad tähistavadki ajalikku ja ajatut elu. Tähisel ja selle edasikandmisel läbi põlvkondade on vaja järjepidevust."

Anu Raud ütles ühes hiljutises intervjuus: "Minu silmis kõige väärtuslikumad on pühendunud, elu tõsiselt võtvad, elu armastavad inimesed, kes suudavad midagi järje peal hoida. Jätkusuutlikkus on, kui on inimesi, kes suudavad pidada järge ja jätku."