esmaspäev, 31. august 2020

Selle suve reis. Limbaži meeleolud

Vahepeal oli veidi ebaõnne (vigastasin kätt ja õlga) ja muidu ka üldine elu-olu kiskus kirjuks. Sestap sattus blogimine tagaplaanile. Kuid nüüd jätkakem sealt kust pooleli jäi: minitripiga naabrite juurde.

Peale Sigulda ja Turaida külastamise järgset pisikest hingetõmmet läksin õhtul Limbažit avastama. Pisikeses, 13.saj rajatud linnakeses said rahulikult jalgsi kulgedes paari tunniga olulisemad vaatamisväärsused üle vaadatud ja pildimasinasse püütud.
Meie öömaja oli sisuliselt sajakonna meetri kaugusel vanalinnast. Väike jalgrada viis maja eest otse endisesse piiskoplinnusesse. Ja sealt siis mööda keskajast pärit radiaalset tänavavõrgustikku edasi järgmiste huvitavate vanalinna ehitiste juurde. Siin jalutades olekski nagu erinevatesse sajanditesse sattunud: 17. sajandist tänapäeva välja.
Põnev-põnev. Mulle väga imponeerivad sellised lihtsad ja lõpuni restaureerimata ning ilustamata väikelinnad. Ja mis ka väga oluline: kõik oli hästi puhas ja hooldatud.

Keskaegsed linnusevaremed koos vaatetorniga.
Vaatetorni pääsemiseks peab muuseumist pileti ostma.

Limbaži muuseum.

Evangeelne luteri kirik


Kristuse ilumise õigeusukirik

Gildese tänav


Gildese tänav, siin tänaval elas selgeltnägija Eižens Finks

Kingsepa töökoda Gildese tänaval 


Hoond erinevatest sajanditest

Skulptuur "Suudlejad"
Teatrimaja  juures Skulptuuride pargis

Teatrimaja

Skulptuuride park

Auväärses eas parukapuu

Purskkaev "Kamols"
3,5 m kõrgust

Purskkaev "Võililled"

Veel üks park
Neid on seal päris mitu

Omapärane seinadekoratsioon
Miks just klaverid, jäi selgusetuks

Lilli nad armastavad

Lilled, uuem ja vanem arhidektuur

Monument helilooja Karl Baumanu
Läti hümni looja


Vana tuletõrjedepoo

Vanalinna südames asuvaid vanu hooneid
restaureeritakse pisitasa ja ühendatakse tänapäevaste ehitistega

Nõukogudeaegne arhidektuur
Kas kellelegi meenub, mis otstarbel hoone on ehitatud?
Mu meelest oli Eestiski selliseid.

Vana ja uus: endine Raekoda  ja
skulptuur "Armastuse ja sõpruse väravad".
Noorpaarid võivad tellida vanikule lehe
ja lasta sinna oma nimed ning
abiellumise kuupäeva peale graveerida

Vana Raekoja siseõu moodsas võtmes

Vana Raekoja tänavapoolne fassaaad

Lilled...lilled... lilled...

Praegune linnavalitsuse hoone

Uus ja vana


Üks vanadest puithoonetest,
mida samuti pisitasa restaureeritakse

Villatööstus, kus veel praegugi töötavad vanad masinad.
Siin kootakse ka rahvuslikke kangaid.

 090720

pühapäev, 9. august 2020

Selle suve reis. Sigulda, Krimulda ja Turaida

Kolmas reisipäev viis meid Siguldasse. Limbažist on sinna alla tunnine teekond.
Olen Siguldas ja Turaidas lapsena ja noorena kordi ja kordi käinud. Siis kui ei olnud veel rippraudteed üle Gauja (Koiva) ja Turaida piiskoplinnuse taastamine alles suhteliselt algusjärgus, st , et nõukaaegsed muljed. Ja needki veidi tuhmunud.
Alustasime Siguldas rippraudtee sõiduga Krimuldasse. Vaated olid oivalised. Ilm oli me vastu taas viisakas. Vihma hakkas tibutama kui varikatuse all vaguni kohalejõudmist ootasime ja ajaks kui Krimuldasse saabusime, oli taas päike väljas.
Funikulöörile piletit ostes anti meile ka kaart kohalike vaatamisväärsustega ja soovitati Krimuldast Siguldasse tagasi jalgsi tulla. Haige seljaga inimene uuris, et kui pikk maa on tulla. Vastati, et 2 km ja mööda tähistatud matkarada. Ok, soovis matkata.
Tegelikkus aga oli hoopis midagi muud. Otse oleks vist tõesti 2 km olnud, kuid tegime tiiru peale Krimulda mõisakompleksile ja uitasime pargis ning lõpuks alla jõe äärde jõudes võtsime suuna Guutmani koopale. Päris koopani me välja ei jõudnudki. Mehe selg vedas alt. Pöördusime tagasi Krimuldasse ning Siguldasse tagasi sõitsime taas rippraudteel. Ei pidanud kahetsema, sest ilm oli ikka tõeliselt mõnus suvine ja vaated ülivõrdes.
Peale kerget einet väike peatusteta automatk mööda Sigulda linnatänavaid ja seejärel Turaida piiskoplinnust (taas)avastama.
Turaida piiskoplinnusest on mu meelest tõeline turistilõks tekitatud. Kõigepealt veidi kaugemal on tasuline parkla ja moodustatud on muuseum-kaitseala, kuhu vaid üks sissekäik ja piletit lunastamata sa sinna üle 40 ha pindalaga maatükile ei saa. Jaa, tõsi, vaadata ja imetleda on seal piisavalt ning selline see turismitööstus ongi. Külastaja ei pea mitte ühe päevaga Sigulda - Krimulda - Turaida maršruuti läbima. Nii nagu meil plaanis. Võta aeg maha ja naudi, mida sulle pakutakse, eksole! Ela kohalikes hotellides, osta kohalikke suveniire jne. Aga jah, see pole meie väiksele reisiseltskonnale loomuomane viis: puhata keset turistidemöllu. 
Meil vedas tegelikult. Sigulda piirkond oli sel hooajal tänu k-kollile alles esmaspäeval turistidele avatud ja neljapäevaks polnud turistide hordid veel kohale jõudnud. Saime kenasti rahulikult oma silma ja hinge kosutada.
Turaidas vaatasimegi üle vaid piiskoplinnuse ja lapselapsega käisime ka kõrgelt tornist vaateid nautimas. Ilus oli olla selles imekaunis kohas... (Singer Vinger meenus).
Muidugi ei andnud mulle hingerahu, et Guutmani koobas veel külastamata. Sõitsimegi siis veidike tagasi Sigulda suunas, pöörasime taas tasulisse parklasse ja käisin tunnetamas selle iidse kultuspaiga õhkkonda.
Guutmani koopa läheduses olev turistidele mõeldud jalapuhkamispaik ja veidi kosutust pakkuv ehitis oli suletud. Ja ümbruskond väga vaikne. Tegelikult väga kurb ju kui oled oma sissetulekuallikast ilma jäänud.
Õhtuks taas Limbažis oma peatuspaigas tagasi.
Peale õhtusööki tegin veel paari-kolmetunnise jalutuskäigu. Uurimas, mida põnevat see väikelinnake pakub. Need muljed siis järgmises postituses.










Krimulda mõisapargis


Teel Guutmani koopa juurde.

Mis mütakas see puuladvas?
Karu? Karu!










090720

London, valge leht II

Istume bussis ja vurame rõõmsalt Big Beni poole. Oma arust. Vaatame linna ja inimesi ja kella ja ootame, mil maailmakuulsad ehitised paistma...