Kohe saab kuu aega koledast k-viirusest tingitud eriolukorda riigis. Kuidas Eesti inimestel läheb?
Tänahommikune ametlik statistika:
Haigusjuhud 1261
Haiglaravil 139
Tervenenud 93
Surmad 24
Tehtud teste 27883
Kuidas on tegelik olukord? Haigestunuid on kindlasti rohkem. Ja nende arvu, kes haigestunud pole kuid on nö viirusekandjad ei tea keegi. Et siis on nii kuis on. Üldiselt.
Aga kuidas minul on?
Panen siia ühe sotsiaalmeedias ringleva päris hea pildi praegusest olukorrast:
On ülestõusmispühad e lihavõttepühad e lihavõtted e paasapühad. Ja siin siis stiilinäide munade värvimise võimalusest. Et siis isegi munadel on mask.
Kuid minul ei ole maski. Apteekidesse küll tulid müügile (tolmu)maskid, hinnaga 70 senti tk. 10-se paki hind 7.- ja 50-se 35.- euri. Elva Coop müüs 50 maski pakis hinnaga 129.- euri. Inimesed jäävad inimesteks ka kriisiolukorras. Negatiivsed tegevused hakkavad lihtsalt kergemini silma.
No ma peaks oma rahakoti peale vihane olema kui ostaksin mittevajaliku tolmumaski endale! Kui maski vajan, õmblen pigem ise. Tekstiilkäsitöö 1. kursuse õpilane peaks sellega hakkama ju küll saama, eksole. Ja pealekauba olen paar nädalat kenasti kodus püsinud. Välja arvatud ülemöödunudkolmapäevane raamatukoguskäik. Oli lihtsalt vaja koolitööde jaoks kirjandust.
Käik ise kujunes selliseks: Kõigepealt tellisin fb sõnumites vajalikud raamatud, leppisime kokku, millal järgi tulen. Raamatukogutöötaja pani raamatukogu ukse taha lauale mulle raamatupaki valmis. Mina jätsin tagastatava raamatu samasse. Raamatukogus käidud ühtki inimest kohtamata.
Poes käib abikaasa ca 1 x nädalas. Saame hakkama sellise poekülastustihedusega.
3. nädal läks juba teisel nädalal sissejuurdunud rutiinis: E ja minu e-kool, seejärel matkad. Vahe ainult selles, et kuna vanaisa ka meiega ühines kuid tema pikka maad käia ei saa, siis olid meil automatkad. Peale automatku kokkamine. E sai selgeks pärmitaigna ja tegi siis meile juustukringlit ja kaneelisaiakesi. Nujah: automatkad + saiatooted = kohev vanaema.
Pühapäeval läks E koju.
Kuna lapse eest enam vastutama ei pea, siis uue, 4. eriolukorra nädala pühendasin endale ja mulle meeldivatele tegevustele. Hommikul kell kuus voodist välja, kõnniringile! Saiakesed peab ju kuidagi kehalt ära kaotama. Ja päevatööks igatsorti aiatööd. No olen üks neist hulludest, kellele näppupidi mullas meeldib tuhnida. Fotoaparaadi otsisin kapist välja. Kaks aastat polnud temaga pildistada saanud. Haige õlg ja muud virinad. Ning avastasin, et olen palju unustanud, pean uuesti fotokaga pildistama õppima.
Koolitöödega ei tegelenud. Võtsin iseseisvalt nädalase koolivaheaja. Koristamisega ka ei vaevanud ennast. Kasvatasin tolmurulle. Kuigi, mis neist kasvatada, täitsa ise kasvavad!
Ämm viidi üleeile südame rütmihäiretega haiglasse. Vaatama minna ei saa. Midagi saata talle ka ei saa. Mobiiltelefoniga ta enam hakkama ei saa. Ja nii olemegi kontaktivabad. Kurb on.
Õnneks haiglas osakonda helistades suhtutakse kenasti ja kutsutakse ta telefonile. Hea seegi.
Lõppu ilmajuttu: päikselised päevad on olnud. Möödunud nädal tuuline, see nädal vähem tuult. Öösiti öökülmad.