Olin Hiiumaal teist korda oma eluloos. Esimene külastus jäi vist kolmekümne aasta taha, täpselt ei mäletagi kuid polegi nii oluline. Tookord oli meie reisi eredaim hetk Soera talumuuseumis. Istusime reisiseltskonnaga taluõue pika laua taga ja lasksime hea maitsta tuulehaugil ning koduõllel. Peremees tutvustas elu-olu, hiiu kombeid ja see oli aeg, kus esimesed välisturistid Eestimaad külastasid. Nende kohtagi oli peremehel mõnusaid humoorikaid lugusid jutustada. Enamik olid ju üsna eakad pensionärid erinevatest maailma nurkadest. Osade liikumisviis olla olnud küll väga vaevaline, kuid nad liikusid siiski. Ja seejärel järgnesid lood nende liikumisviisidest bussist välja ja bussi ja õue peal jne. Aga mitte sellest ei jätka juttu, vaid hiiu leivast ja saiast.
Mõnusat leiva ja saia maitset kogesime seekord Roogoja sadamarestoranis. Ja kojusõiduhommikul astusime läbi Kärdla Coopi poest, kus olid eraldi riiulid Hiiumaa Köök + Pagar toodetega. Valik oli suur, kaasa ostsime lihtsalt suvaliselt. Meie siis paar maitset saia ja 3 maitset leiba.
Minu lemmik: Bruno leib. Ju siis koriandri maitse sobib hästi. Omapärane on porgandi-kadakaleib ja Hiiu tume teraleibki leidis heakskiidu. Saiade koha pealt ei saa kumbagi kaasaostetutest esile tuua, sest pole eriline saiasõber kuid igatahes olid nad mõlemad võrdväärselt head ja soovitan osta. Juubelisai muidugi magusam.
Muud maitseelamused jäid paraku seekord proovimata, sest külastatud kohvikud/restoranid ei pakkunud midagi eriti hiiupärast, ikka seesama mis mandrilgi. Söögikohtade valik lähtus tühjast kõhust ja lähimast söömise paigast. Aga toiduportsud olid kõigis külastatud kohtades suured ja maitsvad.
