Jõulud ja aastavahetus 2021

Jõulueelne sigin-sagin tähendas minu jaoks mitut päeva chattimist. Et ikka kokkuleppele jõuda, kuidas, millal, kes kellega meile jõuluõhtule saabub. Traditsiooniliselt on laste pered alati meile kogunenud, olgu see siis 24. või 25. detsembril. Minu jaoks suurt vahet kuupäevadel pole, oluline on koos olemine.

Kokkulepped tehtud, kingikotid pakitud ja 20. dets-l isegi lumi taas tagasi.

 Ja siis tuli teade soomepoisilt, et tema haige ja Eestisse jõuludeks ei saa. Ning järgmisel päeval tütre perelt, tedagi haigus maha murdnud. Ei koroona, on ka muid külmetus- ja viirushaigusi. Ok, egas haiguste vastu ei saa. Kuna ainukesel tervel, 5-aastasel lapselapsel vanainimeste seltsis oleks üksi igav, otsustasime 23.-l hoopis ise talle külla sõita. Sinnakanti, kus Tegelinskit tervitada võiks, nii enam-vähem vist.

Külaskäigu järgselt jõudsin isegi kõnniringile, tuisuvaale ületades.

Ja siis sai allergia mu kätte. 24-l vaatasin õue vaid läbi akna. Päeva veetsin praktiliselt voodis.

Kuid ei hullu, 25-l oli see-eest imeline ilm. Juba eelmistel päevadel olid pilved lund puistanud ja kõik see maailm muutus aina muinasjutulisemaks. Allergia loobus ka selleks korraks mu piinamise jätkamisest ning eide-taadi jõuluaeg sai hoo sisse. Kuna lapselapsi polnud, otsustasime juba varem koju toodud kuuse sel aastal hoopis õuele püstitada. Mees ehtis õuekuuse, mina tekitasin kööki harakapesalaadse jõulukaunistuse ja elutuppa nuluoksa vaasi ning toalilledele ehteiks mõned punased kontpuuoksad ja kuldsed trafaretsed munad. 

Jõuluõhtueineks traditsiooniline kartul-porgand-hapukapsas suitsupõsega, verivorst. Magustoiduks käsitöökommid ja pähklid ning poe piparkoogid. Jõulunapsuks brändi. Päkapikk oli isegi kingid nuluoksakese alla asetanud. Lugesime teineteisele jõulusalmikesi ja tundsime elust rõõmu.

26.detsember, juhhuu, lund juba ohtralt ja esimene selle talve hooaja suusasõit tehtud.

26. dets õhtutaevas.

27.dets - kuna on plaanis tuleval suvel natuke remonditöid teha, käisime Raplas üht-teist vajalikku juba valmis ostmas. Sest kuigi hinnad on juba nagunii tõusnud, tõusevad nad siiski veel.

Meie auto ees ületas teed seitsmepealine... ei, mitte lohe vaid hoopis ponikari.

Ja siis tegid õde ja õemees üllatuskülastuse. Seega pidulikum osa jõuluajast jätkus. 

30.dets - veel viimased selleaastased sisseostud Raplas, tagasi tulles vaatasime üle kohaliku alevi jõulukuuse.

Ning oligi käes aasta 2021 viimane päev. Tavapäraselt oleme sel päeva tütre juures olnud kuid haigused-haigused. Seega taas eite-taati kahekesi kodus. Seltsiks pidulikum õhtusöök ja televiisor. Õhtul tõusis udu ja aastavahetuse ilutulestik peitus meie eest udupilvedesse. Müra ja paugutamist oli küll hullu moodi.

Kokkuvõtteks ütleks, et aastal 2021 dikteerisid mu elu allergia ja koroonapandeemia. Allergia on juba väga vana lugu, olin peaaegu õppinud temaga elama kuid mu energiline iseloom soovis enamat ja lõpptulemus oli ikka see, et pidin aja maha võtma. Kusjuures koroonapandeemia toetas mu aja mahavõtmist. 

Ma ei ole vaktsineeritud. Algul olin vaktsineerimisest huvitatud, kuid siis oli vaktsiine näpuotsaga ja mulle ei jagunud. Seejärel arvas arst, et minu allergiaga vist pigem mitte. Mõne aja pärast puhusid uued tuuled, st kõik vaktsineerima. Aga minu allergiaga, uurisin arstilt. Vastutus tagajärgede eest jäänuks mu oma kanda. Paljud tuttavad ja sugulased, kes olid vaktsineeritud andsid tagasisidet. Mõnele ei teinud vaktsiin mitte midagi, mõnel olid lühiuajalised tervise tagasilöögid, kellel kergemad kellel rängemad. Mõne inimese tagasilöögid on olnud pikemaajalised. Ma seega pigem ei riskinud vaktsineerida end.

 

Arvan, et olen koroona läbi põdenud. Kõigepealt aastal 2020 veebruaris kui mingeid teste veel ei tehtud ja koroona ametlikult Eestisse jõudnud polnud. Pikki aastaid polnud ma nii haige olnud kui tookord. Kõrge palavik, toit, niipaljukest kui seda soovisin, maitses justkui saepuru, st täiesti maitsetu, paar päeva suutsin kempsus käia ainult seinte najale toetudes jne. Kõik koroonale vastavad sümptomid olid olemas. Kusjuures antibiootikumid, mis mu tavaliselt paari päevaga jalule panevad, ei mõjunud. Lõhnataju kohta haigusperioodil, mis ca nädala kestis, ei mäleta. Kopsu- ja hingamisprobleeme ka polnud. Kuid hirmus väsimus oli küll veel palju kuid hiljem. See võis olla ka muudest probleemidest, kes teab.

Teine põdemine, tunduvalt lihtsam võis olla aasta hiljem. Väike palavik, paar-kolm kribalat ja kõikide veresoonte, ka imepeente kapillaaride võrgustiku nähtavale ilmumine kätel kuni küünarnukkideni. Olin sel ajal koolis ja siis tuli nädalavahetus ja seejärel oli kõik ok, ei väljapaistvat veresoonte võrgustikku, ei palavikku. Arsti siis ka tüütama ei hakanud, polnud ju enam probleeme, mida esitleda. Hiljem kuulsin, et olin paar päeva koroonahaigega kõrvuti olnud. Aga temal siis veel sümptomeid polnud ja keegi meist ei teadnud, kes nakatunud, kes mitte. No ja mina oma väljapaistva veresoontevõrgustikuga ka ei osnud seisukohta võtta. Olin õpingutega nii ametis, et alles hilisõhtuti ja varahommikuti ühikas imetlesin ja imestasin oma käsi. Hiljem Postimehes üks minuvanune naine kirjeldas oma koroonavaevusi, kusjuures temal oli jalgadel veresoonte võrgustik esile tulnud. Nujah, nii ma siis ei teagi, kas oli koroona mul või mitte.

Jaa, antikehade testiga saanuks ju kindlaks teha. Kuid ma ei läinud testi tegema, see olnuks mulle pigem stressiallikaks. Negatiivse testiga ja ilma ametliku läbipõdemiseta ma nagunii ei saanuks ei kunstisaalidesse ega kontserdile jne. Seega klassifitseerun väga paljude inimeste silmis lamemaalaseks.

Kuidas nö lamemaalane end tunneb.

Kummaliselt ühest küljest. Optimist minus ütleb, et kõik on ok. Kuna nagunii normaalsest elust osa võtta ei saanud, olen nautinud kättesaadavat. Loodust ja inimesi, kes pealiskaudselt ei sildista ja oskavad ning tahavad süveneda probleemidesse ning aru saada, mis, miks ja kuidas. Olengi seeläbi õppinud kõrvale hoiduma peliskaudsusest. Ja olen õnnelik, et mu ümber on siiski nii palju inimesi, kes tõsiselt hoolivad ja keda ei häiri mu vaktsineerimatus. Minul isiklikult ei ole probleemi ei vaktsineeritute ega ka mittevaktsineeritutega. Tervis on ennekõike igaühe enda kätes ja igaüks teab ise, mis talle parem. Mina ei ole see tark, kes ütleb, kuidas keegi elama peab.

Mida ootan uuelt aastalt.

Ei oota midagi erilist. Loodan vaid, et pandeemiahullus lõpeks. Eelnev aasta oli ju taas õpetlik. Ära kiirusta, naudi kättesaadavat. Oska hinnata neid, kes sind hindavad.

Kulgen tasapisi.

Mõnusat uut kõigile lugejatele.

Graafika

020521

Vajan rutiini. Ma ei tea küll, kaua seda taluda suudan, kuid praegu tunnen, et ei tahaks minna kooli, et olen väsinud sest kuradi koroonajamast, et ei taha apsoluuutselt mingeid sekeldusi ja sebimisi. Ei mingeid kohustusi ega kokkusaamisi.

Tahan tõusta siis kui uni hommikul ära läheb. No seda ma tegelikult ju enamasti teengi. Olen vanaks jäänud, ärkan hommikuti vara. Ja õhtul kobin paganama varakult voodisse. Mis elu see on?, imestan endamisi. Noor ja mitte enam nii noor mina läks peale südaööd magama ja magas hommikul kella kümneni. Kui puhkepäev lubas. Tööpäev ei lubanud niikuinii. Nii kummaline ja paganama keeruline on praeguses elusituatsioonis harjuda vaimu ja keha vajaduste ebakõladega, sellega, kuidas nad minu olemust nii erinevates suundades sikutavad. Nagu luik, haug ja vähk.

Aga kevade kõige ilusam aeg, pungade puhkemise aeg on käes. Puud on veel graafilise joonega.

Elementaarne, Watson!

Õmblesin endale 3 maski. Kangaks (pealmiseks) nõukaaegne satiin ja sisemiseks nõukaaegne sits. Kaks maski kahekordsed, üks kolmekordne. Mõtlesin enne õmblema asumist ja kangaste valikut, et millised teha. Et kas soovin neid kanda nagu aksessuaare või pigem lihtsad, tagasihoidlikud. 

No otse loomulikult lihtsad ja tagasihoidlikud. Ma ei kannaks iial vabatahtlikult aksessuaarina maski! Aga maski ma kannan kui kodust välja rahva sekka lähen. Poodi enamasti. Ja raviasutusse. Viimasest antakse küll need ühekordsed maskid kuid üldiselt olen suht rohelise mõtteviisiga ja isiklikult endale ei soovinud soetada rohkelt äravisatavat rämpsu. Ja sess oli ees ootamas. Nii et maske vaja. 

Egas ma heameelega maski ei kanna. Kuid mu meelest on see elementaarne, et kui mask vähegi kaitseb viiruse eest, on vajalik seda kanda. 

Aga klassitoas ei kandnud meie ka maske. Meid on nii vähe ja ruum on suur-suur ning oleme üsnagi hajutatud. Õpingukaaslane, kes siiski maski kandis, ütles, et kaks ta tuttavat on koroonas ja see ei ole tõepoolest mitte lihtne haigus ja ta enesekaitserefleksid töötasid täiega. Tubli tüdruk, ma ütleks!

Kooli töötajad kandsid nii ja naa. Noored õppurid fuajees ning ühikas enamasti ei kandnud maske. Koolist kaugemale ma peale EMO mujale ei sattunud. Nii et ei teagi, kuidas sealkandis üldiselt maski kandmisesse suhtuti. Taksojuht, kes mind EMO-st kooli tagasi sõidutas, kandis maski. Ja kodukandi linnakese kaubanduskeskuses kanti kenasti maske. Paari üksiku mööndusega.

Enne sessi sain oma nõelraviarstilt kaasa ka õpetussõnad enda kaitsmiseks viiruse eest: enne väljaminekut süüa tükike ingverit ja peale koju tagasi jõudmist ka. Ingver hoiab viirused kaugemal. Küüslauk on muidugi veel parem. Hoiab viirused kaugemal ja paneb kaasinimesed distantsi hoidma. See viimane variant proovitud. Toimib! 

Hommikumuusika. Laibach Performs Live In North Korea

Et siis... kellele meeldib ja kellele mitte.
Kes on kursis Laibachi muusikaga ja teab veidi rohkem sügavuti Põhja-Korea elu, see ehk mõistab ka mu tänase hommiku irooniat.
Irooniline on ka see, et tuleb üks paganama viirus ja keerab maailma lukku ja jätab ära planeeritud reisid.

No mis teha, põen ränka reisipalavikku ja leevendada saan seda vaid möödunud reise ja lemmikute kontserte meenutades.

Üks link ka.

Mis tehtud, mis teoksil

K-viiruse tõttu läheb nüüd siis kaheksas nädal kodus püsimist. Maal ja oma suurt aeda omades see niiväga hull ei olegi. Teen ikka oma igahommikusi rutiinseid basseinisulpse ja tunniajaseid jalutuskäike. Lapsed on tihedamini külas käinud kui enne koroonaaega. Pole ju enam tulekut takistavaid trenne ja muid hobisid.

Korra nädalas olen vajaduse sunnil ka ise kodust väljas käinud, lühemal või pikemal autoreisil või vähemalt poes.

Kooli ei saa enne maikuu lõppu (see on hea, mu tervis vajas koolipuhkust), vajalike koolitööde tegemise olen jaganud nüüd pikema aja peale ära.

Aga hing ja vaim juba vajab ka üht ehtsat läbiraputavat live-kontserti ning muuseumi või näitusesaali külastamist. Kuid seniks kuni soovitut ei saa, lepin looduses toimuvaga. Kõik need hääled ja linnulaulud ja lõhnad ja looduse ning aia ärkamine... nii huvitav, nii põnev!

Järgnev pildipostitus siis ongi sellest, mis aias korda saatnud olen (oleme). Seekord siis iluaias. Tarbeaia tegevused tulevad mõnesse järgnevasse postitusse.

Astilbepeenar, kus esimesteks õitsejateks  nartsiss Tete a Tete

ja seejärel vallutavad peenra astilbed ja mõned hostad,

sai korraliku portsu värsket mulda.

Nn kahelillepeenar sai ka korraliku mullalisa 

ning lisandusid kevadised tegijad, kaks kanakoole sorti

Kanakoole "Brazen Hussy" arvatavasti

ja see peaks olema topeltvalge kanakoole,

õiepunga veel ei näita

Juba möödunud sügisel renoveeritud peenar on kriitilise pilguga üle vaadatud.

Roosade õitega maasikast on praeguseks vaid paar hädist taime alles.

Räästaalune soovib täienduseks kivikesi.

Lisaks istutasin helekollaseõielisi priimulaid, mis olid end murusse külvanud.

Murelitealune maa tasandatud ja 

MM floksiseemikute peenar täiendatud sibullilledega.

Lumikelluke, väga varane võrkiiris, poeedinartsiss ja hiidlauk.

Poti all kasvab rabarber.

Hekiistikuid, elupuu "Brabant" käisime toomas. Juba kevadtalvel kaevasin valmis istutusaugud 

ja seepärast läks nüüd istutamine kiiresti.

4 istikut on puudu, kokkulepe kahjuks ei kandnud piisavalt hästi.

Oo, mida teha naatikasvanud kõverpeenraga?

Kuna basseini aeda tulekuga muutus nn puhkeala koht

läheb suur osa kõverpeenrast muru alla.

Tasandasime ja täitsime muru alla minevat peenraosa mullaga.

Vaade terrassilt endisele kõverpeenraosale, nn puhkealale

Veel üks vaade kõverpeenrale.

Roheline ja lilleline ja põõsaline ala on see osa, mis kõverpeenrast alles jääb

ja veel kõvasti tööd tahab.

Taga paremal kaugustes on näha ka uut maitsetaimeala.

See kaevatud ovaalne ala.

Veel üks vaade kõverpeenrale ja puhkealale

Ka aiatagune sai sileda(ma)ks planeeritud

Pildid 04 ja 05.mai 2020

Vaata passi!

Üleeile oli mu tervis viletsake. Ei-ei, ei olnud k-viiruse nähtused. Lihtsalt üleväsimus. Ma olen olnud terve elu tegus ja toimekas ja püüdnud ikka hädadest ja haigustest üle olla ja kuidagimoodi niiviisi välja vedanud, et vahelduva eduga nii hobide kui ka palgatööga toime olen tulnud. Kuid möödunud kevadel tõmbas mu organism hädapidurit ja sestsaati olen pidanud oma ettevõtmistes väga hoolikas olema, et ülekoormust vältida.
Nojah. Vot siia see koer nüüd maetud ongi. Vaim on endiselt tegus kuid füüsis va kurivaim ei vea üldse järgi. Ja kui tulebki, siis pika taastumise hinnaga.
Nii seegi kord. Olin pühapäeval koduaias oma arust üsna vähe tööd teinud (seda võrreldes varasemate aastatega) kuid näib, et siiski liiga palju, sest esmaspäeval olin kutu. Lösutasin siis voodis ja vahelduse mõttes diivanil ja tugitoolis ka ja muudkui lugesin. Ikka virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja jälle virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja nii mitu-mitu ringi. Ega seal muust ei kirjutatudki kui k-viirusest ja majanduslangusest ja kõigest hullust mis meid ees ootamas veel on.
Ma ei ole suur muretseja ja masenduja, pigem hädaolukorras lahenduste otsija ja leidja kuid esmaspäeval suutsin end küll masekasse lugeda.

Kõige enam tekitas masendust Tallinnas elava itaallase Giovanni Angioni fb lehel olev postitus, kus ta manitseb eestlasi koroonaviirusesse tõsisemalt suhtuma kui me seda siiamaani teeme. Kõrvalolev pilt on tema postitusest võetud.
Veokid Bergamos, mis on kirste täis. Seal linnas oli nii palju surmajuhtumeid, et nad pidid surnutega toimetulemiseks teistest linnadest abi paluma.

Mina isiklikult olen ka selle viiruse puhul pigem ikka äärmuslike ettevaatusabinõude pooldaja: liikumiskeeld ja avatud ainult apteegid ja toidupoed. Lähtudes siis teadmisest, kui kiiresti nakkav see viirus on ja kui raske võib olla paljudele haiguse kulg.
Nojah, majandusküsimused sealjuures... on hoopis omaette raske teema. Polegi selle teema üle nii põhjalikult mõelnud.  Aga eks järgmisel korral kui passi pole vaadanud ja taas üle pingutanud olen, võtan teema enda jaoks ette.

Eile käisime poes toiduvarusid täiendamas. Kuigi kästakse üksi poodi minna, läksime ikka kolmekesi. Tahtsime rohkem osta ja mina üksi ei jaksa ja mees ütleb, et tema ei tea täpselt mida osta ja kuidas sa siis lapsegi koju jätad. Eks temalgi oma soovid.
Läksime hommikupoole, siis kui soovitatakse penskaritel käia. Arvasin, et ju mõni üksik penskar väikelinna Maximas on. Kuid võta näpust, seal oli kella 10 paiku tohutusuur hulk penskareid ostlemas. Püüti ikka omavahel distantsi hoida kuid kitsaste riiulivahedega ja ühe töötava kassaga oli see päris keeruline. Kassade ees veel kaitseklaase polnud, kuid töömees esimese klaasiga oli kohal ja hakkas tegutsema. Käte desovahendeid silma ei hakanud. Võib-olla ma ei osanud vaadata.
Selveris see eest oli vaid mõni üksik ostleja. Kassas enne kassiirini jõudmist oli ostja jaoks desovahend. Nii et kui taas poodi vaja minna, siis ehk Selverisse on ohutum.

Püsi kodus

Mida vanemaks, seda vähemaks jääb sõpru. Reaalseid sõpru. Sotsiaalmeedia sõpru võib olla sadu või tuhandeid, kuid see pole päris see.
Minu ainukesel reaalsel sõbrannal on täna sünnipäev.
Tavaolukorras võtnuksin lilled ja koogi ja kingi ja läinuks talle külla. Aga kuna on eriolukord ja tige kiiresti leviv koroonaviirus kollitab, on mõttekas kodus püsida.
Piirdusingi ainult helistamisega.
Õnneks on ta jätkuvalt positiivse suhtumisega ja suhteliselt realist. Hea oli kuulda, et ta ei karda, kuid peab vastavalt võimalustele hoolt, et viirust vältida. Niipalju kui müüjal toidupoes see üldse võimalik on. Isiklikest kaitsevahenditest on neil ainult kindad. Desoainet kasutavad tihedasti ja hoolikalt. Väikeses maakohas pidi nüüd suhteliselt vähe rahvast poes käima. Ikka vaid kohalikud, ei enam võõraid. Kui varem oli kohalik pood ka mingil määral suhtlemiskoht, siis nüüd tehakse ostud ja lahkutakse. Ei mingit ülemäärast loba.
Poes pidi esmatarbekaupu piisavalt olema. (Va Wc-paber).

Eriolukord

12.märtsi hilisõhtul kuulutas valitsus seoses koroonaviiruse levikuga välja Eestis eriolukorra.
Mina isiklikult oleksin soovinud, et eriolukord ikka varem välja oleks kuulutatud, sest enamik eestimaalastest ei suutnud viiruseohtu tõsiselt võtta. Isegi Terviseamet mitte. Andsid nad ju 4. ja 5. märtsiks Saaremaa võrkpalliklubile loa mängudeks Milano võrkpalluritega. Kusjuures oli teada, et Itaalias on juba laialdane karoonaviiruse levik.
Aga jah, Itaalia oma koroonalevikuga - see oli ju kuidagi meist väljaspool, kaugemal, midagi tundmatut ja võõrast. Mis meid ju tabada ei saa, eksole. Ja kui riiklikku keeldu ka pole...
Aga paraku sellele mängule tulnud Itaallased koroonaviiruse Eestisse tõidki.
Kui loogiliselt võtta, siis varem või hiljem levinuks viirus meite maile niikuinii.

Fakt on see, et viirus on kohal, tänase (19.03) seisuga 267 viirusega nakatunud juhtu. Need on ainult testitud kindlad juhud. Soovitatakse see arv korrutada 30 või 40-ga, et siis saab täpsema tegelikult haigestunud inimeste arvu. Kuid korruta või jaga või tee millist matemaatilist tehet tahes, täpset arvu ei ole võimalik kellelgi teada. Testitakse väheseid, haiged on paljud, Aga kas tavaline gripp või külmetus või koroona...võta sa kinni.
Fakt on ka see, et Eestis on välja kuulutatud eriolukord.
Kuidas mõjutab see meie elu?
Kuidas mõjutab see ühe maavanaema elu? Kui palju see tavapärasest erinema hakkab?


Koolid on alates esmaspäevast, 16.märtsist kinni. Lapsed on e-õppes. Üks lapsukestest tuli meile seltsiks. Õpime siis koos. Õnneks on ta kohusetruu ja usin. Teeb koolitükid õigel ajal või isegi veidi varem ära. Nii et meie teda sundima ei pea. Aga vaatame ikka üle ja vajadusel anname abi.
Üks tema esimestest õppetükkidest oli kirjanduses koroonapäeviku pidamine. Kogu selle aja, mil koolitükke kodus õppima peab.
Õpetaja soovitab kirjutada, et mis tunne on, nii heas kui halvas mõttes kui kool on "kolinud" koju. Kirjutada oma hirmudest, oma rõõmudest, kirjutada, mida teete. Kirjutada WC-paberi naljadest, lihtsalt sellest, mis ühel koroonaviirusepäeval su elus juhtub. Soovitab kirjutada pikalt ja laialt. Miinimumiks pakub 5 lauset. Ja soovitab kirjutada iga päev.

Tegelikult ju väga hea kodune töö!

Siit sain inspiratsiooni oma blogi pidamiseks.


PS. Teisipäevane tagasiside kodus õppimise kohta:
Õppur: koolis on lihtsam.
Õpetaja: koolis tunde anda on lihtsam.