Käisin aia taga

Tallinnasse lähen tavaliselt kas muuseumi, näitusele, mõnikord harva šoppama ja sõbrannaga kohtuma.

Seekord läksin šoppama, sest leidsin, et siiski on vaja talvejopet ja/või mantlit. Ostlen Humanates ja  sattusin 2 euro päevale. Oma üllatuseks sain nii jope kui ka mantli. Penskarina olen hinnatundlik, sest tahan jätta maksimaalselt palju raha reisimiste tarbeks. See on üks põhjustest, miks riideid Humanast ostan. On ka teisi põhjusi, mida hetkel esile ei hakka tooma, postitus läheks muidu põhiteema raamidest liiga välja.

Ja et juba pealinnas olin, otsustasin üle vaadata mu eelmise postituse kommentaariumis Kauri poolt viidatud Karu tn sünagoogi. Balti jaamast saab sinna bussiga nr 8, Siimeoni peatus. Eelnevalt olin natuke uudistanud ejc.ee lehekülge et natukegi ennast teemaga kurssi viia.

Sisse sünagoogi uudistama ma muidugi ei saanud. Tegin telefoniga tänavalt kolm pilti.

Sünagoog on ühenduses Tallinna Juudi Kooliga.

Esimene mulje: väga hästi turvatud riik riigis. Ümbritsetud tugeva aia ja kindla väravaga. Minuga samal ajal tuli värava taha vaipade vahetaja ja ta sai ikka enne sissesaamist päris mitu pikka minutit vaip õlal seista ja oodata ja tõestada, kes ta on ja miks ta seal on. Ma hoidsin siis end igaks juhuks kaugemale, et mitte tööinimese päeva veelgi keerulisemaks teha.

Pildid 040225

PS. Üks mu hobidest on maailma erinevate usunditega tutvumine. Veidikene sügavuti minnes. Judaism esimesena on juhuslik valik.

Blogimine on millegipärast keeruliseks muutunud. Põhjust ei oskagi leida. Ehk seetõttu, et olen muid huvitavaid ja tähelepanu vajavaid tegevusi leidnud? Võib-olla, võib-olla mitte. Aga püüan siiski järje peale saada.

Pealinnas käisin. Käsitöönäitused meelitasid kodust välja. Tegelikult küll alustasin Keilast. Seal elava käsitöökoolikaaslasega käisime Keila Raamatukogus HKHK silmuskudujate töid vaatamas. Imeilusad ja korrektse teostusega. Väga hea mulje jäi sellest näitusest. Kuna teen hetkel endale kolmnurkset suuremat rätikut ja kavas on veel mõned teha, siis pöörasingi enim tähelepanu neile. Kootud kleidid ja kampsunid olid huvitavad, kootud ehted, pitsilised peapaelad... Sain aimu erinevate koekirjade ja materjalide ning nende värvide omavahelisest sobivusest. Kõike ei saagi ju ise läbi proovida ja tore kui on nö eelnevat õppematerjali näidisteks. Pilte tegin muidugi ohtrasti kuid siia postitan pontšo, mille kudumistehnika mulle väga meeldib kuid esialgu mõistatuseks jääb.

Tallinnas rahvakunstigaleriis uudistasime Kaidi-Kätlin Reimanni kudumeid. Rohkelt pitskleite ja üleüldse pitsilisi kudumeid. Tütar käib ema jälgedes. Siiri Reimann oli meil käsitöökoolis silmuskudumise õpetaja. Fantastiline õpetaja ja millised imelised tööd ta varraste alt tulid ja tulevad! Nii mitmegi raamatu autor.
 

Tühi kott ei seisa püsti. Kohvik Mmuah pakkus ka dieeditaja jaoks sobivaid roogi ning teenindus oli igati kena ja viisakas. Soovitan!

Möödunud aasta teises pooles "lõi laineid", enamasti negatiivseid,  "Pätsi pea".  No vaatasin siis ka selle üle. Ma ei ole mingi kunstiasjatundja, vaid inimene tänavalt, hmm... inimene maalt ja metsade keskelt. Pani õlgu kehitama. Ei häirinud, veidi võõras tundus kuid mastaapsus oli võimas ja las ta siis olla. Mõõdupuuks on üks võõras ca 2 meetrine (no pikk oli ta ikka küll!) onkel, kes seal kõrval istub. Ta tahtis seal olla ja poseerida ja olgu siis nii.

Tegelikult häirib mind hoopis Tammsaare parki ehitatud kohvik, mis minu meelest lõhub pargi tervikut. Pildil ka osa kohvikust näha.

Humanasse sattusime ka. Seal oli 50 sendi päev. Tegelinski kirjutas sealsetest peeglitest. Sain minagi ehmatuse osaliseks. Aga vajaliku seeliku ikka ka ostsin ära. Koduse peegli ees oli seelik muidugi sada korda etem. Sobis kenasti ja mõnusast paksemast trikotaažmaterjalist. Hm... 50 senti ja äge seelik!

Selline laupäev siis mul. Üle pika aja kodust väljas.

Pildid 110223