Tagasivaade veebruarisse

Tegelikult peaks küll juba märtsikuusse tagasi vaatama, kuid et veebruar päris vahele ei jääks, siis ikka lühidalt ka siinkohal väike ülevaade.

Oli tõsine talvekuu. Korraks ilmutas isegi talveväsimus kuid vaid paaril päeval. Ilmad enamasti päikselised. Sekka ka vihma ja sula. Nautisin suusatamist. 

Kuu esimeses pooles tundusin mõnel päeval endale väga laisk olevat. Hommikuti magasin kaua, nii kella üheksani umbes. Õue minna ei tahtnud, sebisin vaid toas. Kehitasin õlgu, et kodune inimene ja kui laisk siis laisk. Elus rabatud ju küll. Kuid ühel hommikul ärkasin taas tavapärasel ärkamisajal, kell kuus, erk ja rõõmus. Siis sain aru, et polnud laisk, ju mingi kerge tõbi küljes oli. Suusatasin siis edasi.

23. veebruaril sai täis 2 kuud, mil kodust kaugemal väljas polnud käinud. Vaktsineerimata inimene ei tohi ju pisikuid laiali vedada. Aga kauem ei kannatanud kuulekas olla ja läksime tütre juurde Eesti Vabariigi 104. aastapäeva tähistama. 24. veebruaril algas Ukrainas sõda. Mida see tähendab Eestile ja teistele Balti riikidele. Mida see tähendab muule maailmale. Segadus ja sassis mõtted... Loobusime paarile järgmisele päevale mõeldud ühisüritustest ja tulime koju.

Kodus jätkuvalt suusatamine. Kuid jalad olid all kanged nagu puupakud. Täiesti kirjeldamatu olukord. Ilmad ilusad, kutsuvad õue ja tahtejõuga liikusin siiski suusaradadel edasi. Suusatamine ju mu selle talve ainuke rõõm ja meelelahutus. Mõtlesin juba, et kas koroona küla pealt külge hangitud ja lõi jalgadesse. Ja tuligi välja, et olime lähikontaktsed. Tütre pere jäi koroonasse. Ok. Mehel polnud mingeid tervisehäireid, mul ainult need kolm päeva kummaliselt kanged jalad. Neljandal päeval liikusin suuskadel taas nagu noor sälg. Igaks juhuks inimeste sekka ei läinud. 

Kudumine ei edene. Arvan peapõhjuseks, et pole just see toode, mida tegelikult lõputööks soovinuks ja nö kaelast ära stiilis asjad liiguvadki kehvemas tempos.

Lõpetasin kaalulangetamise ja läksin üle tavatoitumisele. Sellega seoses tuli juurde veidi alla kilo kehakaalu ja lõppskooriks jäi -14 kg. Patsutan endale õlale, tubli olen.

Mõni veebruaripilt ikka ka.

1. veebruar. Aed puhkab lumehangede all.

2-3. veebruar

Otseteed punktist A punkti B 

Ronime üle tuisuvaalude

ja naudime talve ilu

4. veebruar

Öösel toimunud taimede söödavuse kontroll. Edutu.

5.veebruar

Peale tuisku taas suusarada sisse. Osake 3,5 km pikkusest tiirust. Mida ikka rohkem kui kord päevas läbitud sai. Mõnikord jõudis suusarada sisse ajama enne mootorsaan, mõnikord vastupidi.

7.veebruar

Kas seal kaasiku taga aimub juba kevadet

Siitmaalt raugeb millegipärast veebruarikuu pildistamishoog. Ju sai mõõt täis. Kõik see ilm ju nii sarnane.

Jaanuarimaastikud

Aias, pargis, põllul ja metsas

7.jaanuar 2022

Kitsede  magamisasemed rapsipõllul

Pargivaade

Aiavaade

9. jaanuar 2022

Aiavaated

  Pargivaade

Metsarajad

10.jaanuar 2022

11.jaanuar 2022

Külalised on aias käinud

Pargivaade

Suusarada teeb tiiru aias, tiirukese pargis,

viib üle rapsipõllu

metsaradadele

Valguse variatsioonid

12.jaanuar 2022

Täna on veel metsatukk, need kuused vasakul

Elektrihinnad on aktuaalsed, kirgikütvad

13.jaanuar 2022

Sulab, ei mingit härmatist

ja nii libe, nii libe, kõnnin vaid hangede servi mööda. Libe pole üksnes õu, sama klaas ka külateel

aga loojangud on meil kaunid

17.jaanuar 2022

Vihmapäev

21.jaanuar 2022

Läbi halli udu

28.jaanuar 2022

Metsatukk on langenud, veel viimased koristushääled kostsid. Tegelikult oli see üraskikahjustusega. Ja üldse meie kandi kuusemetsades laiutab liig palju üraskit.

29.jaanuar 2022

Valtteri paigutas kardinaid, kes sees, see sees, kes väljas, hoidku piip ja prillid

31.jaanuar 2022

Peale Valtteri külaskäiku olid okkalised raske lumemütsi all lookas. Mees saputas nad puhtaks kuid järgmine öö tõi taas uue lume.

Katused vajavad rookimist. Lund on ikka tohutult palju.

Aedniku hing ei anna asu

,,Bingo,, esimene õis on avatud ja toob värvirõõmu valgesse talve

Selle aasta jaanuari ilmastik oli ikka väga huvitav. Kõike jätkus, nii külma kui sula, tuisku, tormi päikest, udu. Meie kandis oli jaanuari esimene pool hästi päikseline, viimane dekaad see-eest udune, sompus ja hall. Mõnel harval päeval küll oli kaunis päiksetõus kuid see vajus tunni või paari pärast taas pilvevinesse.

Kuna kuu alguse päevad olid täis päiksevalgust, tegin kuu keskel katsetuseks mõned köögiviljade ja maitsetaimede külvid. 21. jaanuaril tõstsin tärganud taimed aknalauale kasti. Ja kohe, päevapealt, ilmus kohale isake Murphy, kes ütles, et kui sul päiksevalgust vaja, siis seda ei saa olema. Ok, eks siis kasutame kallist elektrivalgust, midagi rohelist peab ju aedniku silma rõõmustama. Nüüd ma siis käin ja imetlen mitu korda päeva jooksul taimede sirgumist. Hernes, varajane sort Avola on kõige kiirem. Kasti ja toaõhu temperatuuride vahe on 2 kraadi. Praktiliselt suletud plastkastis on täitsa kasvuhoone keskkond. Mingit majanduslikku tulu ma ei looda, lihtsalt põnev katsetada. Plaanin ka veebruari keskel külve teha, et oleks kasvukiiruse ajaline võrdlusmoment.

Oma soovidega ole ettevaatlik, need võivad täide minna. Nii juhtuski. 

Olin juba mitu aastat, valudest ja vaevadest kurnatuna, igatsenud kohustustevaba elu. Et saaks olla nii, kuis mulle sobib, teha vaid soovitut ja ei mingit rabelemist ega tõmblemist, siia-sinna sebimist. Selle aasta jaanuarikuu mulle kõike seda andiski. Käisin väga palju suusatamas. Kuna minu varasemate aastate suusaradade põllu ääres olevasse talusse olid kolinud elama huskyd ning minu tiirutamine nende nägemisulatuses ajas nad närvi, vahetasin suusaraja asukohta. Raja pikkuse timmimisel sattusin lumesaaniga läbisõidetud radadele. Ja oh rõõmu, suusatajaid seal päris mitu ja nii ma polnud ainuke, kes radu sees hoidis. Mulle ainuisikuliselt jäi vaid suusarada meie aias, pargis ja põllul. Edasi, metsa ja elektriliinide all läks lobedalt, rada ees. Ilmataat oli ka lahke, sulatas, mis ta sulatas, kuid lund jätkus piisavalt isegi vihmaga suusatamiseks. Määrdemeister abikaasa isikus oli ka üsna tasemel, libisemise üle sain vaid mõnel loetud korral kurta. Suusatamine on mulle alati, läbi mu elu meeldinud.

Teine meeldiv harrastus on varrastel kudumine. Tõsi küll, seekord see ikka kohustus ka. Kuna mu algselt valitud lõputöö tegemine paaril põhjusel nihu läks, valisin uueks lõputööks muhu vatist inspireeritud voodriga kampsuni. Seda ma siis nüüd koon. Aga see on meeldiv kohustus. 

Kõige enam soovisin ma kodust mitte välja minna. Inimeste sekka. Olin lihtsalt igasugusest suhtlusest väga väsinud. Klienditeenindaja töö pikki aastaid ja elu ühikas Soome perioodil oli lõpuks lausa kurnav. Sama ka allergilisena 2 aastat 2x kuus Haapsalus sessidel käia. Nüüd oli vabadus kodus olla. Käisin vaid korra kohalikus poes, korra juuksuris ja korra hambaarstil. Korra sõbrannal ka külas. Nii et ühe käe sõrmedel loetavad korrad kodust väljas.

Vajalikust käsitööalasest koolitunnist sain osa zoomis. Ühe aiandusalase zoomikoolituse tegin samuti kaasa. Kõrreliste kasutamisest aias.

Ahjaa, lugenud olen ikka ka. Krimkasid. Ja Jupiterist filme vaadanud.

Täna 1. veebruaril ma tunnen, et olen välja puhanud. Isegi kolm viimast päeva mind toas kinni hoidnud silmapõletik annab asu juba.

Seega, jaanuar 2022 - PUHKUSEKUU.

Olen taas valmis uuteks väljakutseteks. Hm... ära hõiska enne õhtut😛