Tagasi Mahtrasse

Fotomeenutus selleaastasest jaanitulest, kust meiegi osa saime.

Juuru teatri ajalooline etendus "Sõda, siis sõda". Autor ja lavastaja Kalle Kõiv. Väga mitmekihiline, meenutas ajalugu, ühtlasi ulatus otsaga tänapäeva. Meeldis mulle ja mu sõpruskonnale. Ikka kohe väga meeldis. Hästi kirjutatud, hea lavastus ja hästi mängitud. Väga viis!

Seejärel süüdati jaanituli ja mängis Puuluup. 

Lapsed lustisid labürindis

Tuleskulptuurid jätsid unustamatu elamuse, nagu öeldakse. Ilus ja võimas, nii sobiv jaaniöösse.

220623

Mahtra sõjaväljal

Kellele kuulub Krimm?

Facebook on imedemaa, sealt leiab infot seinast seina. Minu jaoks huvitavamaid asju jagan ka enda fb ajajoonel kuid neil on omadus jääda ajajoonel unustatud kaugustesse. Blogis on vanemat infot lihtsam üles leida ja seepärast kopeerin nüüd siia 18.mail 2022 tehtud postituse Krimmi ajaloost.

Rein Org

Täna, 78 aastat tagasi alustasid 32 tuhat NKVD sõdurit erioperatsiooni Krimmis. Stalin oli mõne päeva eest allkirjastanud otsuse deporteerida krimmitatarlased oma ajalooliselt kodumaalt minema. Nende kollektiivne süü seisnes selles, et nad olevat Saksa okupatsiooni ajal teinud sakslastega koostööd.

Väike ekskurss: krimmitatarlased ei ole sama rahvas, mis tatarlased - tihti kiputakse neid segi ajama. Tegemist on rahvaga, mis välja kujunenud Krimmi khaaniriigis eri rahvaste segunemise teel. Nende keel on lähedasem türgi keelele kui Kaasani tatarlaste keelele.

13. sajandil vallutas Tšingis-khaan oma maailmariiki luues muuhulgas ka Krimmi ning määras siia oma asevalitseja. Sajand hiljem oli Krimmi khaaniriik sedavõrd tugev, et iseseisvus Kuldhordist. Neli sajandit kestnud riiklus lõppes 1783, mil Venemaa vallutas Krimmi. 1917 püüdsid krimmitatarlased oma riiklust taastada ja kuulutasid välja oma rahvavabariigi. See katse nurjati bolševike poolt, kuid Krimm sai siiski Vene NFSV koosseisus eristaatuse - oli nn autonoomne rahvusvabariik (ANSV) - krimmitatari keel oli asjaajamise keeleks ja krimmitatari keeles anti kooliharidust. 1930-tel algasid krimmitatarlaste vastu repressioonid, sh algas tõsine venestamine. Arvukad arreteerimised ja hirmuõhkkond olid ka peamiseks põhjuseks, miks krimmitatarlaste juhid võtsid 1941 Bahtšisaraisse saabunud saksa vägesid vastu soola ja leivaga ning paljud mehed astusid vabatahtlikuna saksa väkke - kuidagi tuttav lugu...

Meie (Eesti) avalikus ruumis ei ole kuigipalju juttu Krimmist kui krimmitatarlaste kodumaast. Meil räägitakse Ukraina territoriaalsest terviklikkusest, mis muidugi ka on vajalik. Kuid et see maa on koht, kus krimmitatarlased kujunesid etnoseks, sellest me kuigipalju ei räägi. Näiteks pole ERR läbi aegade kordagi märganud krimmitatarlaste kurba tähtpäeva,18. maid (täna möödub 78 aastat nende väljasaatmisest).

Üldiselt ju küll teatakse Eestis, et 1944. aastal toimus krimmitatarlaste küüditamine. Kuid vähesed teavad, et välja saadeti kogu rahvas – kõik. Samuti on vähetuntud fakt, et nemad ei saanud ka peale Stalini surma õigust tagasi pöörduda, neile anti see luba alles 1990. aastal.

Mais 1944, peale Krimmi taasvallutamist, süüdistas Stalin krimmitatari rahvast (sīc - kogu rahvast) kodumaa reetmises ning 18-20 mail viidi läbi erioperatsioon, kus osales 32000 NKVD sõdurit - Krimmist deporteeriti kõik (sīc - k õ i k) krimmitatarlased. Neile anti 30 min aega asjade pakkimiseks, misjärel sõidutati loomavagunites erinevatesse Nõukogude Kesk-Aasia piirkondadesse. Kuu hiljem avastati, et Arabati säärelt (eraldab Aasovi merd Sõvaši lahest) unustati krimmitatarlased deporteerida. Rongid olid juba ära sõitnud ja operatsioon lõppenud - sääre külade tatarlased laaditi vanale laevale, mis uputatu Aasovi merre. Nüüd oli Krimm tatarlastest vaba ja uus elu võis alata. Pole vist vaja lisada, et välja saadeti ka need tatarlased, kes olid teeninud punaarmees või kes polnud sakslaste okupeeritud aladel üldse elanud ega oleks kuidagi saanud kodumaad reeta - süü oli kollektiivne.

Kui peale Stalini surma algas massiline rehabiliteerimine ja vanglatest-asumiselt tagasipöördumine, siis krimmitatarlasi see ei puudutanud. Nende rahva kollektiivne süü - (kodumaa reetmine) jäi alles ja neid ei lubatud Krimmi tagasi, nad ei võinud Krimmi isegi mitte külastada. Valdavalt puudusid N.Liidu inimestel tol ajal passid (elukohast lahkumiseks oli vaja passi). Hiljem kui passid väljastati, kanti sinna andmed rahvuse kohta.

Vabaduse (õigus müüa oma Usbekistanis soetatud maja, korter vms ning kolida Krimmi) said krimmitatarlased N. Liidu ministrite nõukogu määrusega alles 11. mail 1990.

Kohe peale tagasipöördumise algust (1991) kutsuti kokku Krimmitatari Rahva Kurultai (ehk võiks võrrelda meie Eesti Kongressiga), kes nimetas ametisse Medžlis´i - valitsuse. Loetud kuude jooksul lõid krimmitatarlased Krimmis oma paraleellse võimustruktuuri - kõikides admin.üksustes, kus valiti võimuorganeid, valisid tatarlased ka oma kohaliku võimu - Mdežlis´i, moodustades seeläbi oma paraleelvõimu igas külanõukogus, linnas ja rajoonis. Kuivõrd tatarlaste kunagised külad ja majad olid vahepeal asustatud uute inimestega, hakkasid nad omale ehitama uusi asulaid.

Kuivõrd krimmitatarlaste tagasipöördumine kodumaale langes ajaliselt kokku Ukraina iseseisvumisega, rajasid nad oma tulevikulootused Ukrainale. Elu pakkus mulle võimaluse kohtuda 2008. aastal krimmitatari juhtkonnaga, kus küsisin Refat Tšubarov´ilt (krimmitatarlaste omavalitsuse – Medžlis juht), miks nad ei püüdle riikliku iseseisvuse poole? Sain vastuseks: „ Kuni Ukraina liigub Euroopa suunal, on meie rahval Ukrainaga sama tee, kui Ukraina valib Moskva suuna, siis „tänan“, seda oleme juba näinud ja see meile ei sobi.“

2014. aasta juunis, paar kuud peale Krimmi okupeerimist Venemaa poolt, külastasin Krimmi. Siis olid kohalikud venelased valdavalt eufoorias ja õnnelikud, et Krimm "pääses Ukraina käest". Samas, kui krimmitatarlased olid valdavalt mures ja nördinud, et nad on taas Venemaa meelevalda sattunud. Keskealine töötaja Bahtšisarai khaanipalees kirjeldas küüditamise õudusi oma ema mälestuste põhjal ning lisas: „ Just saime rahvana jalad alla… ja jälle on Vene võim tagasi…“ Meie kodumajutuse peremees: „Ukrainas tundsime end kindlamalt, praegu on kõhe… ei tea, mis juhtuma hakkab… usku ei ole…“ Vaimulik Starõi Krõm (krimmitatari Eski Qırım) mošees: „Eks näeme ja vaatame, oluline on rahvana alles jääda… tulgu mis tuleb…“

Peale Krimmi vallutamist Venemaa poolt, saadeti kohe maalt välja Medžlis´i juhid, õigemini - neid ei lastud Ukrainast enam Krimmi (koju) tagasi. Aasta pärast võeti Medžlis´i peakorter jõuga üle ja tõsteti ametnikud välja. Ning peatselt keelustati Medžlis, kui äärmusrühmitus. Vähem kui aastaga likvideeriti kõik selle kohalikud organisatsioonid. Aktivistid vangistati või nad jäid kadunuks. Tänaseks on kogu krimmitatarlaste omavalitsuse võrgustik likvideeritud.

Mis edasi? Ehk ei ähvarda seda vaprat rahvast täna väljasaatmine nagu 70 aasta eest. Kuid Venemaad usaldama ei hakka see rahvas küllap kunagi. "Krimmitatarlased ei ole nagu kaukaaslased. Kui läheb halvasti, siis meie ei hakka partisanideks ega asu Venemaa linnadesse pomme panema", arvas 2008. aastal üks nende juhtidest, "Meie teeme lapsi ja ootame oma aega".

Nüüd on see aeg käes ja krimmitatarlased on valinud vene võimu mittetunnustamise tee. Muidugi – see kõik ei loe, sest krimmitatarlasi on Krimmis alla 15%. Aga see ei jää nii igavesti - kui venelaste iive on Krimmis negatiivne, siis tatarlasi sünnib täna üle 2x rohkem kui sureb. Kui see nii jääb, ei lähe sel rahval kaua, et valitsevaks rahvaks tõusta. Seniks neile aga palju jaksu!

Kuivõrd huvi Krimmi ajaloo vastu näib olevat elav, siis paar rida ka varasemast ajaloost.

NIMI: Antiikajal nimetati Krimmi kas Tauriaks või Sküütiaks - poolsaare varasemate asukate (taurid ja sküüdid) järgi. Tsaaririigi ajal kandis Krimm nime Tauria kubermang. Praeguse nime sai Krimm 13 sajandil tatarlastelt (Kõrõm).

SKÜÜDID: Vanad kreeklased ei teinud vahet mütoloogial ja ajalool. Nii kirjutab ajaloolane Herodotos, kuidas muinaskangelane Herakles pani aluse sküütide riigile Krimmis. Herakles elas siin mõnda aega madunaisega (Echidna), kes sünnitas talle kolm poega. Herakles jättis lahkudes Echidnale oma vibu – kes poegadest jaksab seda pingutada, saab maa valitsejaks. Ülesandega tuli toime noorim poeg – Skythos, kes pani aluse Sküüdi riigile (pealinn Neapolis, tänap. Simferopol).

KREEKLASED: Tsivilisatsiooni tõid Krimmi kreeklased, kes rajasid 7-5 saj eKr. Krimmi oma kolooniad – Chersonesos (Sevastopol), Pantikapaion (Kertš), Theodosia (Fedossija) jpt. Kreeklased hõivasid ja valitsesid Krimmi rannikualasid ja merd, sisemaa stepid jäid barbarite (sküütide) valdusse. Kreeklaste pärandina on äratuntavad paljud Musta mere ranniku kohanimed, Kreeka polis’sest on tuletatud kõik pol-lõpuga nimed (nt. Sevastopol, Simferopol...). Ka hiljem, Rooma ja Bütsantsi riigi osana, oli Krimmi rannikualade ja merekaubanduse jäme ots kreeklaste käes.

TATARLASED: Aastal 1223 vallutas Tsingis-khaan Krimmi ning rajas poolsaare idaossa uue keskuse – Kõrõm (tatari k. - kõrgendik, tänap. Starõi Krõm). Kiiresti arenev kaubanduskeskus andis peagi nime kogu poolsaarele.

Sada aastat hiljem olid krimmitatarlased sedavõrd tugevad, et ütlesid Kuldhordi ülemvõimust lahti ning rajasid kolm ja pool sajandit kestnud Krimmi Khaaniriigi. Uus tugev võim ja kiire majandusareng sulandasid kiiresti üheks rahvaks siinsed hõimud ja sisserännanud tatarlased. Krimmitatarlaste rassitunnustes on nii sküüte kui kreeklasi.

VENEMAA: Peale seda, kui Moskva vabanes tatari khaanide sõltuvusest (1480 paiku), alustas ta omakorda tatarlaste alistamist. 1552 vallutati Kaasani khaaniriik, 1556 Astrahani khaaniriik, 1582 Siberi khaaniriik. Kahe suure, Venemaa ja Türgi vastasseisus valis Krimm Türgi poole. Vene-Türgi sõdade tulemusena läks poolsaar venelaste võimu alla. Khaaniriik likvideeriti ning Krimmist sai Venemaa osa (1783).

1917. aastal kutsuti kokku krimmitatarlaste Kurultai (kongress) – eesmärgiga taasluua Krimmis oma riik. Punaarmee nurjas selle plaani ning aasta hiljem hukkasid bolševikud pea kogu krimmitatari aktiivi. 1921 asutati Krimmi ANSV Vene NFSV kooseisus, hiljem muudeti see oblastiks.

UKRAINA osaks sai Krimm väga omapärasel moel. 1954. aastal täitus 300 aastat kuulsast Perejaslavi raadast (Ilja Repin - kasakad kirjutavad kirja Türgi sultanile) ehk siis Ukraina liitmisest Venemaa külge. Suure juubeli puhul tegi Vene NFSV ülemnõukogu Nikita Hruštšovi ettepanekul Ukrainale kingituse – Krimmi. Nii läks Krimm Venemaalt Ukrainale. See nn. Hruštšovi kingitus on tänasel Venemaal riigiusklike poolt kahtluse alla seatud ja selle ebaseaduslikuks nimetamisega õigustatakse Krimmi annekteerimist. Tegelikkuses ei mõelnud tolal keegi sellele, et Krimm liigub ühelt riigilt teisele, kõik oli üks impeerium. Krimmi halduskorralduslik muudatus oli eelkõige vajalik seetõttu, et paremini korraldada kohalikku elu.

Uuemat ajalugu ei hakka kordama…

Ja kõige lõppu lisan veel ühe kommentaari selle postituse alt:

Ain Kalmaru

Minule kirjeldas 1991 vana kgblane kuidas nad 1946 a talvel 2000 list krimmitatarlastest konvoid mööda steppi sundisid ringiratast liikuma kuni viimasedki külmusid. Ta ise nuttis kui rääkis.

Fotojaht. Klaas

 

Kolm nõukaaegsele lihtinimesele olulist klaasanumat. Nüüdseks ajalootolmuga kaetud.

020721

Ühte päeva mahub palju

Kui nüüd kristalselt ausaks jääda, siis ikkagi kolme päeva peale hajutatult, kuigi jah, enamik muljeist kogunes ühte päeva.

Niisiis, taas aeg teha reis Lõunamaale, minu sünnikohta.

Alustasime reedel, 4.juuni õhtupoolikul. Seekord peatusime õe juures. Ta keskmine poeg perega oli Soomest kodumail käimas. Kui korra aastas kohtud, siis juttu jätkub kauemaks.

Laupäev, 5.juuni. Hommikul start Saadjärve äärest. Esimene peatus Kärkna kloostri varemed. Minimatk metsikusse loodusesse. Amme jõgi ja Emajõe kärestikuline käär. Sammaldunud metallkäsipuudega sillake. Natuke kloostrimüüri võsast paistmas. Kaunis päikseline hommik.

Järgmine peatus sihtkoht Luhamaa. Kalmistu. Vanaema, vanaisa, sõjas noorukesena surma saanud onu, ema, kasuisa. Kodune pisike puidust kirik. Lõuna-Eesti maastik, tee sünnikoju. Vend ja tema pojad.

Pealelõunal taas autonina Saadjärve suunas. Kärkna kant pakub jätkuvalt vaatamisväärsust. Seekord ratsasport, takistussõit. Parkuurid olid küll madalad, meetrised ja sõitjad suhteliselt noorukesed, kuid minu elu esimene lives ratsaspordivõistluse jälgimine. Huvitav, väga huvitav.

Õhtu õe ja õepoja perega. 

Varahommikused suplused Saadjärves. Inimesed veel magavad. Liikvel vaid üksik daam koerakesega. Ja see daam on peale õe pere ainuke tuttav sealkandis. Elu täis ootamatusi. Aga Saadjärv on ilus-ilus-ilus. Vesi lausa meelitab, tule ja uju ja naudi!

Pühapäev, 6. juuni. Külalised on armsad kaks korda. Siis kui tulevad ja siis kui lähevad. Peale suplust ja kohvi ja kõhutäidet alustame koduteed. Kodukülas laadapäev. Põikame sisse. Kauplejaid enneolematult ohtralt. Laadakülalisi ka palju-palju. Justkui väike laulupidu. Kaubavalik mitmekesine. Me ei vaja midagi. Kallistused tuttavatega, keda pole kaua näinud. Jah, tõepoolest, liigun kodukandis harvemalt kui päiksevarjutus.

Olid kolm kaunist päeva.

Pildid 5 - 6. juuni 2021

Fotojaht. Terav

Praegune maailma hullus jõuab vist peaaegu iga inimeseni ja tahes-tahtmata kisub olukorrad teravaks. Ei jäänud sel, selle õppeaasta viimasel ( kuigi päris kindel ei saa olla, kas on ikka viimane, augusti lõpu sess on küsimärgina õhus rippumas) õppesessioonil minagi teravustest puutumata.
Vaimne (ja osaliselt ka füüsiline) pinge oli ikka nii suur, et peale sessi läks kodus 2 voodipäeva taastumiseks. Aga lõpp hea, kõik hea.

Sel sessil puutusin kokku ka otses mõttes teravusega. Muinaskäsitöö tunnis anti mulle terav pliiats, terav nuga ja terav peitel (tegelikult oli sel peitlitaolisel asjal ametlik nimi ka, mis mulle meelde ei jäänud) ning õunapuutükike ja pidin selle komplektiga omale muinasaegse ehte valmistama.
Mis seal`s ikka! Ma löön harva millegi ees põnnama, teeme ära!

Õpetaja joonistas tahvlile paar näidist, et oleks valikuvõimalus, millist ehet teha. Ümara vormiga inimesena valisin oma ehteks saledama joonega näidise.  Joonistasin selle siis õhukesele õunapuulauakesele. Tõe huvides olgu öeldud, et esimene joonis tuli liiga väike ja pidin kustukummi kasutama. Teine joonis tuli minu meelest väga ok, õpetaja meelest päris hea.

Terava noaga tuli ehe joonise järgi puust välja lõigata. Õpetaja näitas korralikult ette, kuidas ennast vigastamata nuga käsitseda. Olin hea õppimisvõimega õpilane, minu isiklik ümarvorm jäi noast puutumata.
Seejärel näitas õpetaja, kuidas peitlitaolise terava tööriistaga muster sisse uuristada. See oli mu jaoks juba veidi kõrgem pilotaaž. Vahepeal tundsin end lausa veetilgana, mis sajandite jooksul kivisse auku uuristab.
Sajandid möödusid, muster sees!
Kuna rohkem töövahendeid õpetajal kaasas polnud, jäi augukese puurimine ja viimistlemine kodutööks. Praeguse postituse ajaks on ehe lõpetamata, kuid kui valmis, panen kindlasti pildi blogisse.

Teised fotojahtijad on Tegelinski juures leitavad.