Kaks kuud on blogis vaikus olnud. See oli aeg, kus sai endasse vaadatud ja sõltuvustega tegeletud. Iseenda ja lähedaste sõltuvusega.
Eks neid sõltuvusi ole nii- ja naasuguseid. Nad haaravad su endasse tasapisi ja vaikselt, ilma et ise hoomakski kuidas sind sisse mässitakse. Jaa, kui oskad tasakaalu hoida, pole viga, kuid paraku kipub nii mõnelgi puhul järg käest kaduma. Näiteks lobapidamatus, mingite asjade kogumise kirg, liigsöömine ja tont teab mis kõik veel.
Minu suurim sõltuvus oli pagaritoodete ja maiustuste liigtarbimine. Olen aegade algusest armastanud saiakesi ja koogikesi ja kommikesi ja küpsiseid ja kõike muud sellelaadset. Noorena polnud ju viga, olin hästi liikuv ja sportlik ja energia tuli ning läks. Kuid mingist hetkest hakkas energiat rohkem tulema kui minema ja nii see siis kõik ladestus tasapisi minu isiklikul füüsilisel kehal. Selle suve keskpaigaks olin saavutanud kehakaalu suuruse, mis lõpuks mu närve ja aju murdma hakkas. Olin täiesti valmis kardinaalset dieeti ette võtma, kuid oskustest ja teadmistest jäi puudu. Aga nii nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Täiesti juhuslikult kurtsin oma kurba kehakaalulugu ühele heale tuttavale. Ta oli just eelnevalt kaalulangetamise teekonna läbinud ja kuna ta on inimene, kelle teadmisi usaldan ja usun, sain julgust ja innustust. Aitähh, Pille, kui blogi lugema juhtud. Seega täpselt 4 kuud tagasi alustasin oma kaalulangetamise teekonda. Eesmärgiks oli -18 kg, kuid 10 päeva tagasi kui kaal oli 11,5 kg langenud, panin kaalulanguse stopile. Sest olin paar-kolm aastat tagasi läbi raskuste omale meeldiva garderoobi kokku sebinud ja see kipub juba suureks jääma. Kuna mu enesetunne on tunduvalt paranenud ja uut garderoobi ka soetada ei taha, jääb praegu nii kuis on. Igatahes olen saavutatuga väga rahul ja loodan, et oskan seda ka hoida.
Mis on saanud sõltuvusest pagaritooteid ja maiustusi pugida. 4 kuud on piisavalt pikk aeg sõltuvusest vabanemiseks. Nüüd on oluline vaid jälgida, et sõltuvus tagasi ei hiiliks. Õnneks isegi ei ole isu nende järgi. Magusaisu leevendab täiesti lusikaotsatäis mett kui olukord väljakannatamatuks muutub. Saiakesed ja koogikesed võivad täiesti julgelt end mu silme all tunda. Lihtsalt ei taha neid. Üleeile küpsetasin õunakooki. Jah, tõsi, sõin siis ka paari päeva jooksul paar tükikest. Noh, et prooviks, kuidas tundub. Ei tundunud eriti head. Mees ja külalised said kõik endale. Nii et selle sõltuvusega on siis ehk nüüd rahu majas. Kui päris ausalt öelda, siis nende nelja kuu jooksul ikka mõned shokolaadikommid sõin ka. Kuid otsest vajadust enam pole.
Teine hull sõltuvus on asjade kogumine ja nende mitte ära viskamine. Eks mingi osa on seal ka kindlasti nõukaaegsel pideval eluks vajalike asjade defitsiidil. Siis oli ju nii, et pidid ikka kohe ostma kui midagi olulist müügile tuli, hoolimata sellest, et hetkel seda ehk niiväga ei vajanudki. Ja kui piisavalt ruumi käes, siis asjad muudkui kogunesid ja kogunesid ja kogunesid.
Mõni aeg tagasi läks üks pereliige hooldekodusse. Ja järeltulevale põlvkonnale jäi ta maja kõigest aastakümnete jooksul kogutust tühjaks teha. Vot oli see vast ettevõtmine. Igatahes lööb mul igasuguste esemete-asjade koha pealt praegu välja tugev allergiline reaktsioon. Nii hull, et ma ei suuda isegi käsitööd teha. Lihtsalt mitte midagi uut siia maailma juurde toota ei taha. No muidugi alustasin ka oma pere asjade sorteerimist. Õnneks on siinmail olukord tagasihoidlikum, kuid siiski piisavalt tüütu tegevus.
Üle pika aja on taas jaksu ja tahtmist isegi blogida. Et sõltuvustest vabanemise hea kerge tunne üles täheldada.
