Blogimine on millegipärast keeruliseks muutunud. Põhjust ei oskagi leida. Ehk seetõttu, et olen muid huvitavaid ja tähelepanu vajavaid tegevusi leidnud? Võib-olla, võib-olla mitte. Aga püüan siiski järje peale saada.

Pealinnas käisin. Käsitöönäitused meelitasid kodust välja. Tegelikult küll alustasin Keilast. Seal elava käsitöökoolikaaslasega käisime Keila Raamatukogus HKHK silmuskudujate töid vaatamas. Imeilusad ja korrektse teostusega. Väga hea mulje jäi sellest näitusest. Kuna teen hetkel endale kolmnurkset suuremat rätikut ja kavas on veel mõned teha, siis pöörasingi enim tähelepanu neile. Kootud kleidid ja kampsunid olid huvitavad, kootud ehted, pitsilised peapaelad... Sain aimu erinevate koekirjade ja materjalide ning nende värvide omavahelisest sobivusest. Kõike ei saagi ju ise läbi proovida ja tore kui on nö eelnevat õppematerjali näidisteks. Pilte tegin muidugi ohtrasti kuid siia postitan pontšo, mille kudumistehnika mulle väga meeldib kuid esialgu mõistatuseks jääb.

Tallinnas rahvakunstigaleriis uudistasime Kaidi-Kätlin Reimanni kudumeid. Rohkelt pitskleite ja üleüldse pitsilisi kudumeid. Tütar käib ema jälgedes. Siiri Reimann oli meil käsitöökoolis silmuskudumise õpetaja. Fantastiline õpetaja ja millised imelised tööd ta varraste alt tulid ja tulevad! Nii mitmegi raamatu autor.
 

Tühi kott ei seisa püsti. Kohvik Mmuah pakkus ka dieeditaja jaoks sobivaid roogi ning teenindus oli igati kena ja viisakas. Soovitan!

Möödunud aasta teises pooles "lõi laineid", enamasti negatiivseid,  "Pätsi pea".  No vaatasin siis ka selle üle. Ma ei ole mingi kunstiasjatundja, vaid inimene tänavalt, hmm... inimene maalt ja metsade keskelt. Pani õlgu kehitama. Ei häirinud, veidi võõras tundus kuid mastaapsus oli võimas ja las ta siis olla. Mõõdupuuks on üks võõras ca 2 meetrine (no pikk oli ta ikka küll!) onkel, kes seal kõrval istub. Ta tahtis seal olla ja poseerida ja olgu siis nii.

Tegelikult häirib mind hoopis Tammsaare parki ehitatud kohvik, mis minu meelest lõhub pargi tervikut. Pildil ka osa kohvikust näha.

Humanasse sattusime ka. Seal oli 50 sendi päev. Tegelinski kirjutas sealsetest peeglitest. Sain minagi ehmatuse osaliseks. Aga vajaliku seeliku ikka ka ostsin ära. Koduse peegli ees oli seelik muidugi sada korda etem. Sobis kenasti ja mõnusast paksemast trikotaažmaterjalist. Hm... 50 senti ja äge seelik!

Selline laupäev siis mul. Üle pika aja kodust väljas.

Pildid 110223

Vaata passi!

Üleeile oli mu tervis viletsake. Ei-ei, ei olnud k-viiruse nähtused. Lihtsalt üleväsimus. Ma olen olnud terve elu tegus ja toimekas ja püüdnud ikka hädadest ja haigustest üle olla ja kuidagimoodi niiviisi välja vedanud, et vahelduva eduga nii hobide kui ka palgatööga toime olen tulnud. Kuid möödunud kevadel tõmbas mu organism hädapidurit ja sestsaati olen pidanud oma ettevõtmistes väga hoolikas olema, et ülekoormust vältida.
Nojah. Vot siia see koer nüüd maetud ongi. Vaim on endiselt tegus kuid füüsis va kurivaim ei vea üldse järgi. Ja kui tulebki, siis pika taastumise hinnaga.
Nii seegi kord. Olin pühapäeval koduaias oma arust üsna vähe tööd teinud (seda võrreldes varasemate aastatega) kuid näib, et siiski liiga palju, sest esmaspäeval olin kutu. Lösutasin siis voodis ja vahelduse mõttes diivanil ja tugitoolis ka ja muudkui lugesin. Ikka virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja jälle virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja nii mitu-mitu ringi. Ega seal muust ei kirjutatudki kui k-viirusest ja majanduslangusest ja kõigest hullust mis meid ees ootamas veel on.
Ma ei ole suur muretseja ja masenduja, pigem hädaolukorras lahenduste otsija ja leidja kuid esmaspäeval suutsin end küll masekasse lugeda.

Kõige enam tekitas masendust Tallinnas elava itaallase Giovanni Angioni fb lehel olev postitus, kus ta manitseb eestlasi koroonaviirusesse tõsisemalt suhtuma kui me seda siiamaani teeme. Kõrvalolev pilt on tema postitusest võetud.
Veokid Bergamos, mis on kirste täis. Seal linnas oli nii palju surmajuhtumeid, et nad pidid surnutega toimetulemiseks teistest linnadest abi paluma.

Mina isiklikult olen ka selle viiruse puhul pigem ikka äärmuslike ettevaatusabinõude pooldaja: liikumiskeeld ja avatud ainult apteegid ja toidupoed. Lähtudes siis teadmisest, kui kiiresti nakkav see viirus on ja kui raske võib olla paljudele haiguse kulg.
Nojah, majandusküsimused sealjuures... on hoopis omaette raske teema. Polegi selle teema üle nii põhjalikult mõelnud.  Aga eks järgmisel korral kui passi pole vaadanud ja taas üle pingutanud olen, võtan teema enda jaoks ette.

Eile käisime poes toiduvarusid täiendamas. Kuigi kästakse üksi poodi minna, läksime ikka kolmekesi. Tahtsime rohkem osta ja mina üksi ei jaksa ja mees ütleb, et tema ei tea täpselt mida osta ja kuidas sa siis lapsegi koju jätad. Eks temalgi oma soovid.
Läksime hommikupoole, siis kui soovitatakse penskaritel käia. Arvasin, et ju mõni üksik penskar väikelinna Maximas on. Kuid võta näpust, seal oli kella 10 paiku tohutusuur hulk penskareid ostlemas. Püüti ikka omavahel distantsi hoida kuid kitsaste riiulivahedega ja ühe töötava kassaga oli see päris keeruline. Kassade ees veel kaitseklaase polnud, kuid töömees esimese klaasiga oli kohal ja hakkas tegutsema. Käte desovahendeid silma ei hakanud. Võib-olla ma ei osanud vaadata.
Selveris see eest oli vaid mõni üksik ostleja. Kassas enne kassiirini jõudmist oli ostja jaoks desovahend. Nii et kui taas poodi vaja minna, siis ehk Selverisse on ohutum.

Püsi kodus

Mida vanemaks, seda vähemaks jääb sõpru. Reaalseid sõpru. Sotsiaalmeedia sõpru võib olla sadu või tuhandeid, kuid see pole päris see.
Minu ainukesel reaalsel sõbrannal on täna sünnipäev.
Tavaolukorras võtnuksin lilled ja koogi ja kingi ja läinuks talle külla. Aga kuna on eriolukord ja tige kiiresti leviv koroonaviirus kollitab, on mõttekas kodus püsida.
Piirdusingi ainult helistamisega.
Õnneks on ta jätkuvalt positiivse suhtumisega ja suhteliselt realist. Hea oli kuulda, et ta ei karda, kuid peab vastavalt võimalustele hoolt, et viirust vältida. Niipalju kui müüjal toidupoes see üldse võimalik on. Isiklikest kaitsevahenditest on neil ainult kindad. Desoainet kasutavad tihedasti ja hoolikalt. Väikeses maakohas pidi nüüd suhteliselt vähe rahvast poes käima. Ikka vaid kohalikud, ei enam võõraid. Kui varem oli kohalik pood ka mingil määral suhtlemiskoht, siis nüüd tehakse ostud ja lahkutakse. Ei mingit ülemäärast loba.
Poes pidi esmatarbekaupu piisavalt olema. (Va Wc-paber).

Neljapäev, seitsmes eriolukorra päev

Suuresti pean tänama inimest, kes prepperipäeviku blogi pidas. Ta oskas keeli ja seetõttu oli kursis maailmas leviva koroonaviiruse olukorraga. Ja see olukord ei olnud teps mitte roosiline ja ilus. Tänu tema heale analüüsivõimele ja lahtiseletamisoskusele sain ta blogist päris palju tarkusi iseenda jaoks välja noppida. Ja need temalt saadud teadmised tegid mind koroonaviiruse suhtes ikka väga ettevaatlikuks.
Tasapisi ostsime mehega ca kuuajase toiduainete varu ette. Näiteks kuivaineid, lihatooteid, juustu, võid jms sügavkülma. Ja paar kotti kartulit keldrisse. Konserve ei ostnud. Mulle ei meeldi konservid. Mõned purgisupid küll, et kui mingi kiirem moment on ja parasjagu toitu valmis tehtud pole, siis hea võtta. Aga neid oleme nagunii varemgi ostnud.
Miks ostsime? Peapõhjuseks see, et viiruse leviku perioodil poodi, st rahva sekka peaks võimalikult harva minema. No korra nädalas peab mees nagunii oma 89 aastasele emale toitu minema ostma, siis saab ju ka meile puuduolevat lisaks osta.
Kas kartsin poodidest toiduvarude otsalõppemist? Ma ei teagi. Olen ju ikkagi korra selle üle elanud kui NL lagunes ja talongid olid ja mingil hetkel palgad olid imepisikesed ja toit kallis ja saada ka veel polnud. See oli siis sotsialistlik majandusstiil ja tolleaegne kriis.
Kuidas reageerib kapitalistlik majandussüsteem kriisile? Tont seda teab! Elutarkus ütleb, et parem karta kui kahetseda. Hm... tualettpaberit me küll ei ostnud. Oli juba olemas ja eks näib kui uuesti osta vaja,
Et siis jah, võimalikult vähe kodust väljas käia oli ja on me eesmärk.

Aga inimesed plaanivad ja jumalad naeravad.
Eile hommikul ei võtnud mu arvuti pilti ette. Ja pesumasin ei pesnud pesu. Ning auto suitseb.
Niisiis pidime ikkagi täna kohalikku väikelinna minema. Auto remonti viia, arvuti remonti viia ja uus pesumasin vaja osta.
Muidu toimekas väikelinn oli väga vaikne. Kaupluste parklas vaid mõni üksik auto, tänavatel loetud jalakäijad. Möödasõitvad liinibussid praktiliselt tühjad. Inimesed hoidsid distantsi.
Kuna Coopi poe ees seisis vaid 5 autot, läksime poodi mune ja maiustusi ostma. Inimesi poes vaid mõni üksik. Kõik riiulid toidukaupa täis. (WC-paberi olemasolu ei kontrollinud).
Kassapidajal ja kauba väljapanijatel mingeid maske-visiire ees ei olnud. Kindad? Paraku ei vaadanud. Silma küll ei torganud.
Ostetud kaupu kodus ei desinfitseerinud. Meil pole desovahendeidki. (Õigel ajal ei taibanud osta ja nüüd ka ei lähe mööda poode ja apteeke hulkuma. Nagunii ei ole kuskil nagu tuttavad sotsiaalmeedias räägivad).
Käsi käskisin küll pesta. E lasi käed vee alt läbi. Mees vist ei pesnudki. Mina ikka pesin, seebiga.
Kas ma kardan viirust? Ei karda aga lollilt käitudes ei taha teda enda külge ka saada. E ütles, et tema ka ei karda. Soovitasin tal siis meie vanust (riskigrupp ikkagi) arvestades asju võimalikult vähe käppida. Seda ta ka tegi. Tubli laps, ma ütleks.

A Austraaliast tegi fb-kõne. Maakohas, kus ta elab, on poed kaubast tühjad. WC- paberi ostuhullus oli ka seal maailmajaos olnud. Tööandja oli neile üht hulgiladu soovitanud. Sealt saidki nad taas külmkapi toitu täis ja meele rõõmsaks.