Fotojaht. Pidu

Ühes väikses Eesti linnas,
mille nimi on

toimus (pinev arvutamine) 46 aastat (kas tõesti, tõesti arvutasin õieti?) tagasi minu põhikooli lõpupidu. Tol ajal ei nimetatud seda ametlikult põhikooli lõpetamiseks, vaid 8. klassi lõpetamine oli see. Aga täpselt sama oluline verstapost kui praegu põhikooli lõpp. Edasised haridustee valikud olid kas keskkool või ametikool.

Aga niisiis, pidu.
Millegipärast on mul sellest ainult üks mitte kõige parema kvaliteediga pilt

ja mõni üksik tuhmunud mälestus.

Hommik: ilus päikseline, lähme parima sõbranna Mallega, kes ühtlasi ka mu pinginaaber, ühe tuttava tüdruku aednikest vanemate juurde lilli ostma. Lilled siis õpetajatele ja mõnele heale koolikaaslasele.
Aktusel pidime kandma valge pluusiga koolivormiseelikut (nagu pildilt näha). Aga kingad võisid olla esimest korda kogu kooliaja jooksul kõrge kontsaga! Meik ei olnud siiski veel lubatud. Ja juuksurisoeng ka ei tulnud kõne allagi.
Peale aktust õpetajate ja vanematega ja õdede-vendadega ühine pidulik söömaaeg. Või kuidas seda peenemalt nimetada?
Selleks ajaks võisime vahetada piduliku koolivormi piduliku kleidi vastu. Mul oli helesinine siidist lihtsa lõikega kleit. Ühevärviline. Nii ilus mu meelest! Kuid hetkeks, mil pidin klassi poolt õpetajatele ja vanematele kiitused ja tänud keset saali seistes ette kandma, oli kleit menüült pisikese mustri saanud. Eks mul natuke piinlik oli, kuid üldiselt võtsin kõiki äpardusi suhteliselt kergelt. Aga õppisin küll sellest hetkest: ma ei ole iial enam endale heledat ühevärvilist kleiti garderoobi soetanud. Sest paras sehkendaja ja rahmeldis olen eluaeg olnud. Ja menüü teadagi...
Mis siis veel?
Tantsupidu makimuusikaga.
Mingil hetkel kadusid mõned meie klassi poisid ära. Peo lõppedes tahtsime pinginaabriga ka nendega hüvasti jätta ja leidsime nad ühikas napsutamas. Istusime siis veidi aega koos poiste ühika seina ääres ja muljetasime millestki.
Selline hüvastijätt siis. Olime siia kooli tulnud mitmest erinevast Eestimaa paigast ja rohkem me kohtunud pole.
Enne ööd vahetasime pinginaabriga taaskord garderoobi. Seekord siis dressidesse ja järgnes hüvastijätt Otepää maastikega.

Ja nüüd, aastakümnete järel, pidu minus eneses! Taaskohtumine koolihoonete

ja vanade heade (muutunud) maastikega.

Pildid 240620

Maastikud: Otepää linnamägi, Tehvandi ja Apteekrimäe suusahüppetornid.

Teised fotojahtijad

Pisike lisa ajalootunnile

E-koolis õppetükid valmis, taas aeg õue minna. Seekord ühines meiega ka vanaisa, kes oli eilse seisuga küttepuude tegemise lõpetanud.
E ajalootunnis oli teemaks pärisorjuse aeg. Otsustasime ajalootundi veidi laiendada hoopis muinasaega minekuga.
Mõeldud, tehtud! Suunasime autorattad Keava linnamäele. Seal oli muistse Harjumaa kõige lõunapoolsem Kalevipoja sängi tüüpi linnus, asustatud 5 -6.sajandil.
Ajaloolaste uuringute põhjal viis korda maha põletatud. Lõpliku hävitamise ajaks on arvatud aastat 1224, mil toimus ristisõdijate käik Harjumaale.

Kes neid muistseid aegu nüüd nii täpselt teab, kuid praegu on see üks kaunis looduslik paigake, kuhu saab autoga lähedale ja linnusemäele viib paljudest jalajälgedest lihvitud matkarajake.

 Viimased meetrid on lausa 45 kraadine mäkkeronimine

Linnuseõu ja kiik lastele

 Veel üks vaade linnuseõuele

Linnuseõue lõunapoolne ots, kust on ilus vaade ümbritsevale maastikule

Näsiniintele sobilik kasvukoht. Neid oli seal ikka rohkesti, nii linnuses kui linnusejalamil

 Eesti muinaslinnuste juures haruldane salakäik

Kui varakevadisest taimestikust rääkida, siis on seal ka tohutul hulgal sinilillevälju. Millegipärast jäid nad mul seekord pildistamata. Aga ehk siis mõni teine kevad.

Ilm iseenesest oli ilus, päiksepaisteline, kuid väga külm tuul.

020420