reede, 26. juuni 2020

Fotojaht. Pidu

Ühes väikses Eesti linnas,
mille nimi on


toimus (pinev arvutamine) 46 aastat (kas tõesti, tõesti arvutasin õieti?) tagasi minu põhikooli lõpupidu. Tol ajal ei nimetatud seda ametlikult põhikooli lõpetamiseks, vaid 8. klassi lõpetamine oli see. Aga täpselt sama oluline verstapost kui praegu põhikooli lõpp. Edasised haridustee valikud olid kas keskkool või ametikool.

Aga niisiis, pidu.
Millegipärast on mul sellest ainult üks mitte kõige parema kvaliteediga pilt


ja mõni üksik tuhmunud mälestus.

Hommik: ilus päikseline, lähme parima sõbranna Mallega, kes ühtlasi ka mu pinginaaber, ühe tuttava tüdruku aednikest vanemate juurde lilli ostma. Lilled siis õpetajatele ja mõnele heale koolikaaslasele.
Aktusel pidime kandma valge pluusiga koolivormiseelikut (nagu pildilt näha). Aga kingad võisid olla esimest korda kogu kooliaja jooksul kõrge kontsaga! Meik ei olnud siiski veel lubatud. Ja juuksurisoeng ka ei tulnud kõne allagi.
Peale aktust õpetajate ja vanematega ja õdede-vendadega ühine pidulik söömaaeg. Või kuidas seda peenemalt nimetada?
Selleks ajaks võisime vahetada piduliku koolivormi piduliku kleidi vastu. Mul oli helesinine siidist lihtsa lõikega kleit. Ühevärviline. Nii ilus mu meelest! Kuid hetkeks, mil pidin klassi poolt õpetajatele ja vanematele kiitused ja tänud keset saali seistes ette kandma, oli kleit menüült pisikese mustri saanud. Eks mul natuke piinlik oli, kuid üldiselt võtsin kõiki äpardusi suhteliselt kergelt. Aga õppisin küll sellest hetkest: ma ei ole iial enam endale heledat ühevärvilist kleiti garderoobi soetanud. Sest paras sehkendaja ja rahmeldis olen eluaeg olnud. Ja menüü teadagi...
Mis siis veel?
Tantsupidu makimuusikaga.
Mingil hetkel kadusid mõned meie klassi poisid ära. Peo lõppedes tahtsime pinginaabriga ka nendega hüvasti jätta ja leidsime nad ühikas napsutamas. Istusime siis veidi aega koos poiste ühika seina ääres ja muljetasime millestki.
Selline hüvastijätt siis. Olime siia kooli tulnud mitmest erinevast Eestimaa paigast ja rohkem me kohtunud pole.
Enne ööd vahetasime pinginaabriga taaskord garderoobi. Seekord siis dressidesse ja järgnes hüvastijätt Otepää maastikega.

Ja nüüd, aastakümnete järel, pidu minus eneses! Taaskohtumine koolihoonete





ja vanade heade (muutunud) maastikega.








Pildid 240620

Maastikud: Otepää linnamägi, Tehvandi ja Apteekrimäe suusahüppetornid.

Teised fotojahtijad

11 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Ei hakka end tagasi hoidma - millised kenad pikad koivad noorel tüdrukul:)
Tegin aivarmäed, kõrvaldatakse nimekirjast:D
Aga me oleme eakaaslased ka, võime endale lubada.
Nimekirjadest kõrvaldamist.
Kontrollisin veel abikaasa pildialbumit - temal olid (küll keska lõpetamisel) samasugused koivad. Äkki sel ajal olidki kõigil tüdrukutel sellised?
Ei mäletagi enam nii täpselt...
:P

ritsik ütles ...

Jah, millised modellijalad 🙂! Minul olid ja on küll poole lühemad.
Aga Otepää maastikud on alati hibgekosutavad.

Mummo ütles ...

Nonäedsanüüd, mis trikiga veel ka vanas eas tähelepanu saab: muudkui postita nooreea pilte :).
Kiitvate kommentaaride eest kedagi nimekirjadest ei kõrvaldata. Ja mind jätavad meedias ülevõimendatud aivarmäed ja muud probleemid külmaks. Elukogemusterikas iga lihtsalt võimaldab seda.

kiilakas ütles ...

Tuletab meelde mu 8-nda klassi lõpupidu. Keegi, kel oli Musumäe (mitte Tallinna) puhvetis tuttav, tõi sealt Vana Tallinna, mille me siis viie peale konsumeerisime.
Kuna ma oli maapoiss, siis nägin esimest korda elus "biitansamblit" sel lõpupeol.
Ehh

maailmaparandaja ütles ...

Jaa, minul polnud ei põhi-, kesk- ega ülikooli lõpus selliseid jalgu, aga see-eest olid mul ürgkoledad ülikõrged kingad!

tegelinski ütles ...

Nii lahe lugu pidulikust lõpetamisest. Ma enda omast ei mäleta suht midagi. Mingi lõpupilt (grupipilt), meenub, et kuskil on. Oleme ka valgete pluuside ja tumedate seelikutega, vähemasti aktusel. Kas mingi hilisem kleit veel oli... nagu ei mäleta.
On ju tore käia üle pika aja lapsepõlveradadel, kohe reaalselt kohal olla, mitte ainult mätetes heietada!

TwD ütles ...

Oot, 8nda kl lõpetamine... ai-ai-ai, mis mälestused tulevad!
Kurivaim, et pole pilte vaadata. Aga mida ma mäletan, et meil olid omad kleidid (vähemalt piltidel, päevast tervikuna ei mäleta midagi)ja ka juuksurisoengud. Juba 7ndas polnud mul koolivormi, ema oli lasknud kostüümi õmmelda. Ja meie klassi kõige ilusam tüdruk käis sellises minis, et-et. Ema mul sellist ei lubanud, aga ma kerisin seeliku värvlist ikka paar ringi kõrgemale, kui kodust ohutus kauguses olin, jalgadel polnud häda midagi - vastupidiselt ema arvamusele :)
Muide, soengust leidsin paar päeva hiljem juuksuriklambreid, sest juukseid oli siis liiga palju, nii et juuksur oma tööriistad sinna sisse kaotas!
Õhtul aga jõime veini lähedaloleva lasteaia kiikedel istudes... ja kodus oli jube tüli, sest tulin varasel hommikutunnil. Me ei teinud midagi siivutut, aga ju mu emal oli vastav mõtlemine, et tahtis mulle naha peale anda.
Vat olid ajad!

Mummo ütles ...

Nii tore ka teie meenutusi lugeda. Aga TwD, Sa oled siis ikka märksa noorem minust. Meil ei võinud olla midagi peale koolivormi, sügav stagna aeg oli veel.

Raisakull ütles ...

Kui jutt juba koolilõpetamisteks läks, siis meenus, et '86 oli mul Tarbatu linnas Pööbelmanni instituudi lõpetamine. Lõpupildil mind vähemalt näha polnud - riiklik saladus vist. Järgmisel hommikul põrutas kogu lõpetajate "armee" Moskvat vallutama, kust me tulime nädal hiljem inimkaotusi kandmata tagasi.
Hehh, olid ikka ajad...

TwD ütles ...

Ehh, ma arvan, et vast olen siin kõige vanem (67), aga ma olen eluaeg kutsikas olnud ja vist selleks ka jään :)
Koolivormi värk oli Tallinnas koolide kaupa erinev. Mõnes range, mõnes mitte nii väga. Me kolisime palju ja ma vahetasin koole, 7.ja 8.klass möödusid üsna juhuslikus koolis, mis oli kaheksaklassiline ja üldse peale meie lõpetamist ära kaotati. Ju seal enam korrast ei hoolitud.
Edasi 46.KK kunstiklassis koolivorm polnud enam väga range nõue. Aga just siis ema ostis koolivormi - oli lihtsam. Ehk teises plaanis (keegi seda otse välja ei üelnud) polnud võimalik võistelda rikaste võsukeste kaunite hilpudega. Koolivorm oli siis vast üle poolte lastel. Meil oli tore direktor sellel ajal, Urve Buchmann, oli ka meie kirjandusõpetaja. Suht vabameelne keskkond selle aja kohta.
Isiklikult olen koolivormi poolt, kui see on kooli enda vorm või üldise vormi teisend oma sümbolitega. Aitab lastel õppida olla demokraatlik ja väljendada solidaarsust ja uhkust oma kooli üle.
Mul endal polnud tiheda koolidevahetamise tõttu võimalik seda ühtsustunnet kogeda, ma ei saanud omaks mitte üheski koolis ega mulle ei jäänud sõpru ka mitte ühestki koolist.
Portugalis ma imetlen skautide küllalt komplitseeritud vormiriietust ja näen, millise uhkusega nad seda kannavad. Lisaks on koolidel eri vormid, üliõpilaste väga traditsioonilised riided, igasugused eri põnevad vormid ka muudel aladel. Portugal on väga vana kultuuri ja traditsioonidega riik.

Mummo ütles ...

Oi, TwD, oled minust aastate poolest natuke elukogenum ja üleüldiselt ikka palju-palju elukogenum.
Kui nüüd tõsiselt aus olla, siis praegu sain esimest korda teada, et juba tol ajal pealinna elu erines perifeeria elust ikka tugevalt. Kuigi ega ma sellele kunagi ka mõelnud polnud. Elasin lihtsalt oma pisikest lihtsat elu , süvenemata, et kas kuskil kellelgi teistsugused võimalused on.
Ka minul oli esimese kaheksa aasta jooksul 3 erinevat kooli. Igas koolis olid ka paar-kolm head sõpra, kuid kirjavahetused kuhtusid üsna ruttu ja nii need sõprused kadusid. Kuni 19.-da eluaastani pesitsesin Kagu-Eesti nurgakeses, käies sealt koolides. Seejärel algas oma elu, vanemateta.
Portugal on huvitav maa. Minu üks unistuste reisi riikidest. Sinna ma pole lihtsalt veel küps minema. Tean sellest maast nii vähe.

Fotojaht. Värviline

Mind lummavad värvid. Ja vaibad. Kattevaibad, pulmavaibad, saanitekid... Eriti just meie  vanavanemate- ja vanavanavanemate aegsed värvid ja...