Lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Lõpuks ometi. Mulle sobib kui talv on talv. See tähendab, et lumi ja pakane ja hanged. Ma ei talu pimedat ja märga talve, mis meil siiamaani valitses.
Niisiis, esimene tõelise talve nädal.
Esmaspäev, 11 jaanuar. Ajasin oma autokese garaažist välja ja hommikupimeduses algas sõit kooli suunas. Teeolud läbi autoklaasi:
Kuna Tallinn - Haapsalu maanteeni oli liiklus praktiliselt olematu, siis polnud midagi hullu ka eelmisel päeval lahtiaetud maanteel sõita, kuigi öine ja hommikune lumesadu juba teed ummistamas oli. Vastutulijaid oli õige vähe, tunduvalt vähem kui saia sees rosinaid ja need vähesed olid viisakad liiklejad. Mina ikka ka. Viisakas. Võtsime hoo maha ja möödusime üksteisest ettevaatlikult.
Ristil Tallinn-Haapsalu maanteele pööranud, jõudsin peagi autorongile järele. Nii me siis rõõmsati kõta-kõta Haapsallu vurasime. Kiirus 60 - 80, olenevalt teeoludest. Kurvides vaatasin, ca kilomeeter võis küll meid seal järjestikku olla. Kaks hullu olid ka, üks neist jõudis 2 autot, teine kolm autot enne mind Haapsallu. Oli see möödasõidu riski väärt?
Koolis oli põnev, nii põnev, et isegi läbi klaasi (aknaklaasi) polnud mahti õue vaadata. Alles õhtul hilja käisin vaatamas (läbi prilliklaasi), et kuidas mu hommikuse kõnnitiiru teeolud on.
Talvised olid. Sellised, mis mulle meeldib: hangehakatised.
Esimese koolipäeva märksõnad olid kangakudumine ja shibori. Teisel päeval pakutrükk ja lõputöö dokumentatsioon. Ka teine koolipäev möödus ülikiiresti ja huvitavalt. Läbi klaasi õue vaatasin alles siis kui õhtul hilja koolimajast lahkuma hakkasin.
Teel ühikasse kohtusin oma autokesega. Hm, siin küll läbi klaasi midagi ei näe. Ja üleüldse, on see ikka auto või on hoopis ratastega lumememm?
Vaatasin üle, vähemalt 35 cm paksuse lumekihi alt ilmus välja ikkagi auto. Pisike küll, kuid siiski oma ja armas. :)
Kolmas koolipäev läks nihu. Trükivärvid ja õla- ning käevalud tegid oma töö, olin täiesti audis. Siiski minu jaoks läbi paksu udu(klaasi, -laama?) arutasime kursusejuhendajaga minu lõputöö kavandit ning õmblemisõpetajaga koti õmblemist. See viimane läks praktiliselt siiski minust mööda, vajab taas järeleaitamist.
Kuna kojusõitu alustasin juba ennelõunat, siis sain kenasti hakkama. Üks teeäärne pikem puhkepeatus ja vähene kaasliiklejate arv aitas turvalisele kojujõudmisele kaasa. Aga rekkad on küll koledad, nemad sõidavad keset teed ja siis sina pisike värise seni teeäärse hange otsas kuni ta möödas on. Egas ma ei kurda, lihtsalt fikseerin ära, et selline on elu.
Ahjaa, ja enne kojujõudmist valisin väikelinnast kodualevini vale tee. Kümmekond kilomeetrit oleks nagu mööda kartulipõldu sõitnud, risti kartulivagudega, loomulikult. Hea, et proteese kandma ei pea, need oleks küll kaotsi läinud sel teekonnal.
Kodus vaatasin taas elu ainult läbi aknaklaasi. Ükspäev näidati isegi päikest, peale 16 päevast vaheaega!
Pühapäev, 17. jaanuar, oli taas tore päev. Sain õue ja suusatama ja vaatasin maailma läbi isikliku prilliklaasi.
Ajasin sisse omaenda sõiduraja. Põllul on küll korralikuma raja jaoks lund vähevõitu, kohati koperdasin mullahunniku (st künnivao) otsa, kuid rõõm suusatamisest oli ülekõige.
Selline nädal siis.
