020521
Vajan rutiini. Ma ei tea küll, kaua seda taluda suudan, kuid praegu tunnen, et ei tahaks minna kooli, et olen väsinud sest kuradi koroonajamast, et ei taha apsoluuutselt mingeid sekeldusi ja sebimisi. Ei mingeid kohustusi ega kokkusaamisi.
Tahan tõusta siis kui uni hommikul ära läheb. No seda ma tegelikult ju enamasti teengi. Olen vanaks jäänud, ärkan hommikuti vara. Ja õhtul kobin paganama varakult voodisse. Mis elu see on?, imestan endamisi. Noor ja mitte enam nii noor mina läks peale südaööd magama ja magas hommikul kella kümneni. Kui puhkepäev lubas. Tööpäev ei lubanud niikuinii. Nii kummaline ja paganama keeruline on praeguses elusituatsioonis harjuda vaimu ja keha vajaduste ebakõladega, sellega, kuidas nad minu olemust nii erinevates suundades sikutavad. Nagu luik, haug ja vähk.
Aga kevade kõige ilusam aeg, pungade puhkemise aeg on käes. Puud on veel graafilise joonega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar