Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea

 Mida Juhan ei tea, seda läheb ja õpib.

Vahepeal oli siin blogis vaikus. Sest kogu aur kulus kooliskäimisele. Juku õppis ju aiandust, kuid elu tekitab probleeme ja  küsib ka muid oskusi.

Mure oli nagu tüüpilisele naisinimesele kohane: kapp riideid täis, selga panna midagi pole.

Üldiselt on see probleemike suhteliselt värske, vaid mõni aastat vana. Siis, kui kehavormid hästi ümaraks muutusid. Algul polnud häda, said lihtsalt suurema numbriga riided ostetud. Kuid mingist hetkest alates muutus kehakuju nii, et valmisriided enam hästi seljas ei istunud. Ükskõik, mis mis riideesemega tegu, ikka pidin ümber õmblema. 

Pusisin siis neid sobivaks teha, kuid lõiked ju erinevad ja võttis kärsitu minukese jaoks liialt palju aega, et midagi normaalset välja tuleks. 

Kuigi eluaeg õmmelnud, tundsin, et olen sel alal rongist maha jäänud. Materjalid, tehnikad, õmblusvõtted ja -masinad ning nende lisaseadmed on nii-nii palju edasi arenenud.

Mis seal`s ikka, hüppame aga uuesti rongile!

Otsus oli juba paar aastat küpsenud ning koolitajale tagasiside põhjal valisingi õmbluskooli Kuldnõel. Ei pea kahetsema, soovitan kõigile soojalt. Õpetaja on ihu ja hingega asja juures ning ta eesmärk on, et kes õmbluskooli mida iganes õppima tuleb, selle ka selgeks saab.

Loomulikult olin oma tervisemuredega teadlik, et ma ei pruugi jaksata kolm kuud järjest igal nädalal kaks korda Tallinna vahet sõita. Kuid kes ei riski, see šampust ei joo! Jah, jäid mul tõepoolest tervise tõttu paar koolipäeva vahele, kuid õpetaja oli lahke ja tegi need minuga hiljem järgi. Ja koolitundideski polnud ma vastavalt tervislikele oludele alati kõige teravam nõel. Tegin palju pilte ja märkmeid ning kodus lisatööd ja sain õppematerjalid omandatud. Alati on võimalus ka peale koolitusperioodi õpetajalt nõu küsida.

Igatahes mu ümbertegemist vajav riidehunnik on vähenenud, mõned uued esemed ka endale valmis õmmeldud, tänapäevased õmblusnipid ja -masinad selgemad ja vaatamata terviseprobleemidest tingitud  raskustele igati rahul!

Võin tõdeda, et kogu teekond oli küünlaid vääriv mäng (Tõnis Mäe laulusõnadest inspireeritud).

Noored ja ilusad

 Reisijutu vahepeale pilt lapsepõlvest. Siis, kui me emaga olime veel noored ja ilusad. 

Üldiselt on mul lapsepõlvest väga vähe pilte. See mu esimene.

Elasime mõnda aega emaga kahekesi. Isast mul on vaid paar pilti, needki ilma minuta. Ma ei mäletagi teda.

Aga et isapoolne suguvõsa ka ikka pildil oleks, siis panen pildi ajalehest, kus artikkel sellest, kuidas mu isa õde kangelaseks sai.

Teda ma natuke mäletan.

Iidne linn (10. osa)

Nii paljude aegade tagune, et vaid arvatakse ta ehitatud olevat aastal 100 eKR. Aastatel 600 eKr - 200 eKr koosnes see ala hajutatud väikestest küladest. 

Kes seal elasid, ei teata täpselt ja algne nimigi on teadmata. Nime Teotihuacan andsid talle nahua keelt kõnelevad asteegid sajandeid pärast linna langemist. Nime Teotihuacan võib tõlgendada kui "Jumalate sünnikoht". Veel arvatakse, et hoopis Hispaania kolonisaatorid võisid linna nime muuta Teotihuacaniks ja et algne nimi oli Teohuacan, mis tähendab "Päikese linn". 

Ta oli Mesoameerika vanim ja suurim linn.

Quetzalcoatli tempel, tuntud oma ainulaadse ornamendi poolest

Linna horisontaalne arhitektuur peegeldab ümbritsevat maastikku, sobib sellega kokku. Dialoog, kus on kaks peategelast: platvormid ja mäed.

Elamukomplekside müürid

Leia kohalik  elanik

Päikesepüramiid. 

Turist ja Kuupüramiid

Ei olnud lihtne Kuupüramiidi otsa ronida! See on nagu roniksid otse taevasse.

Vaated Kuupüramiidilt

Ees surnute allee, vasakul Päikesepüramiid.

Quetzalpapalotli kompleks

Puma seinamaaling Surnute alleel

Lillekesed rohus

Päikesepüramiid

Botaanikaaed ja muuseum, pilte on palju, kuid kõik mu jaoks nii huvitav!

Maskid

Kujukesed

Obsidiaan ja sellest valmistatud tööriistad

Päikesepüramiid ja Teotihuacani diorama

Alabastrist kuju

Kuna 4 km pikkune Surnute allee, Kuupüramiidi otsa ronimine ja muude ehitiste ning rajatiste põhjalikum uudistamine, muuseumi ja botaanikaaia külastus võttis meilt ca 6 tundi või rohkemgi, siis olime väga rahul, et omapäi ringi käia saime. 

Seega lõpp hea, kõik hea!

See alumine pilt on mu jaoks väga oluline.

Olime neljas päev reisil, esimene täispikk lennupäev, kaks väga intensiivset päeva Mexico citys ning kolmas Mehhikoga tutvumise päev Teotihuacanile pühendatud. Samuti äärmiselt põnev ning intensiivne.

Teotihuacaniga tutvumise järel einestasime sealses kohvikus, võtsime aja maha ning lihtsalt nautisime jahedamat keskkonda. Päev oli olnud palav. 

Vaatasin aknast välja ja siis jõudis kohale: ma ei olegi pimedal jahedal Eestimaal, ma olen soojas ja valgusküllases Mehhikos, ma olen TEOTIHUACANIS, kohas, mida olin imetlenud kaugelt, vaid filmides ja kirjanduses. Tegelikult tundus see nii uskumatu! Natuke aega "seedisin" olukorda, jäin siis ise ka ikka uskuma, et olen tõesti Mehhikos seiklemas ja edaspidi oli kõik loomulik asjade käik, ei midagi uskumatut! Lihtsalt nii on ja nautisin täiega kõiki seiklusi.

Teotihuacanist tagasi Mexico citysse saime liinibussiga. Me jäime bussipeatusesse veidi hiljaks, buss sõitis juba vastu, kuid pidas kinni ja korjas meid peale. Buss oli paksult rahvast täis tuubitud, seisime terve tee, üle tunni aja bussis püsti ja meenutasime nõuka aegu kui samamoodi täistuubitud bussides sõitma pidime. 

Siin on väga hea Teothuacani tutvustav video.

Ja kuna omapäi kõike avastasime, siis giidiks oli ennekõike Wikipedia ja muud leiud internetiavarustes. Üldiselt mulle sobibki rohkem kõike ise avastada, sest giid võib küll rääkida palju ja huvitavat, kuid kõik ju nagunii meelde ei jää. Ja kohatunnetus, mis minu jaoks väga oluline, on ka ise seigeldes hoopis midagi muud kui grupiga nn "läbi joostes".