pühapäev, 9. august 2020

Selle suve reis. Sigulda, Krimulda ja Turaida

Kolmas reisipäev viis meid Siguldasse. Limbažist on sinna alla tunnine teekond.
Olen Siguldas ja Turaidas lapsena ja noorena kordi ja kordi käinud. Siis kui ei olnud veel rippraudteed üle Gauja (Koiva) ja Turaida piiskoplinnuse taastamine alles suhteliselt algusjärgus, st , et nõukaaegsed muljed. Ja needki veidi tuhmunud.
Alustasime Siguldas rippraudtee sõiduga Krimuldasse. Vaated olid oivalised. Ilm oli me vastu taas viisakas. Vihma hakkas tibutama kui varikatuse all vaguni kohalejõudmist ootasime ja ajaks kui Krimuldasse saabusime, oli taas päike väljas.
Funikulöörile piletit ostes anti meile ka kaart kohalike vaatamisväärsustega ja soovitati Krimuldast Siguldasse tagasi jalgsi tulla. Haige seljaga inimene uuris, et kui pikk maa on tulla. Vastati, et 2 km ja mööda tähistatud matkarada. Ok, soovis matkata.
Tegelikkus aga oli hoopis midagi muud. Otse oleks vist tõesti 2 km olnud, kuid tegime tiiru peale Krimulda mõisakompleksile ja uitasime pargis ning lõpuks alla jõe äärde jõudes võtsime suuna Guutmani koopale. Päris koopani me välja ei jõudnudki. Mehe selg vedas alt. Pöördusime tagasi Krimuldasse ning Siguldasse tagasi sõitsime taas rippraudteel. Ei pidanud kahetsema, sest ilm oli ikka tõeliselt mõnus suvine ja vaated ülivõrdes.
Peale kerget einet väike peatusteta automatk mööda Sigulda linnatänavaid ja seejärel Turaida piiskoplinnust (taas)avastama.
Turaida piiskoplinnusest on mu meelest tõeline turistilõks tekitatud. Kõigepealt veidi kaugemal on tasuline parkla ja moodustatud on muuseum-kaitseala, kuhu vaid üks sissekäik ja piletit lunastamata sa sinna üle 40 ha pindalaga maatükile ei saa. Jaa, tõsi, vaadata ja imetleda on seal piisavalt ning selline see turismitööstus ongi. Külastaja ei pea mitte ühe päevaga Sigulda - Krimulda - Turaida maršruuti läbima. Nii nagu meil plaanis. Võta aeg maha ja naudi, mida sulle pakutakse, eksole! Ela kohalikes hotellides, osta kohalikke suveniire jne. Aga jah, see pole meie väiksele reisiseltskonnale loomuomane viis: puhata keset turistidemöllu. 
Meil vedas tegelikult. Sigulda piirkond oli sel hooajal tänu k-kollile alles esmaspäeval turistidele avatud ja neljapäevaks polnud turistide hordid veel kohale jõudnud. Saime kenasti rahulikult oma silma ja hinge kosutada.
Turaidas vaatasimegi üle vaid piiskoplinnuse ja lapselapsega käisime ka kõrgelt tornist vaateid nautimas. Ilus oli olla selles imekaunis kohas... (Singer Vinger meenus).
Muidugi ei andnud mulle hingerahu, et Guutmani koobas veel külastamata. Sõitsimegi siis veidike tagasi Sigulda suunas, pöörasime taas tasulisse parklasse ja käisin tunnetamas selle iidse kultuspaiga õhkkonda.
Guutmani koopa läheduses olev turistidele mõeldud jalapuhkamispaik ja veidi kosutust pakkuv ehitis oli suletud. Ja ümbruskond väga vaikne. Tegelikult väga kurb ju kui oled oma sissetulekuallikast ilma jäänud.
Õhtuks taas Limbažis oma peatuspaigas tagasi.
Peale õhtusööki tegin veel paari-kolmetunnise jalutuskäigu. Uurimas, mida põnevat see väikelinnake pakub. Need muljed siis järgmises postituses.










Krimulda mõisapargis


Teel Guutmani koopa juurde.

Mis mütakas see puuladvas?
Karu? Karu!










090720

laupäev, 8. august 2020

Selle suve reis. Lavendliväljad

Pealelõunal jõudsime sihtpunkti: väikesesse Põhja-Läti linnakesse Limbažisse. Vihmaga meil vedas. Enne Limbažit valas koledal kombel taevast vett alla. Kui aga toidupoe ette jõudsime, oli sadu järgi jäänud ja päike säras taevas. Ja nii jäigi.
Kaubandusest toidud varutud, laekusime öömajja: apartementi Lemisele. Soovitan. Kõik vajalik olemas, puhas, korrektne asjaajamine (broneerisime eelnevalt telefoni teel), ruumi kolmele inimesele ülearugi. Hind väga normaalne.
Korralik eine, väike puhkus ja seejärel suund lavendliväljadele. Olin piltidelt imetlenud soojema Euroopa osa lavendlivälju ja igatsenud neid ise näha. Ja nüüd siis nägingi! Lätimaal, ca kümnekonna km kaugusel Limbažist.
Oli ikka uhke küll! Suur ala täis imelist lõhna ja värve! Piknikuplatsid ning lihtsalt vaadete nautimise kohad.
7 sorti lavendlit pidi seal olema. Ja rajatud vist aastal 2014. 

Lavendliväljade lõpus ootas lapsi sõiduk ja huvilisi kompad. Needki prooviti ära.

Ja siis oli seal üks uks. Ning ukse taga hoopis teine maailm. Jõekäärus veidi metsikum pikniku- ja peoplats. Ja nagu piltidelt näha, sealgi mitmesuguseid aktiivse tegevuse võimalusi.

Minu jaoks väga muljetavaldav paik.
Lavendlilimonaadi saime ka proovida. Maitse küsimus. Mulle ei sobinud. Veel üks taim, mida mu organism ei talu. Aga see on mu isiklik traagika. Igatahes visuaalne pilt oli vägagi meeldiv.





















080720

kolmapäev, 5. august 2020

Selle suve reis. Urvaste ja Sangaste

Järgmisel päeval peale rikkalikku hommikueinet sihtisime autonina Lätimaa suunas.
Esimene peatus: Urvaste. Ronisime üles mäele National Geographicu kollaste raamide juurde. Sealt avaneb kaunis vaade kõrvalmäele ja Urvaste kirikule. Ja üleüldse: kogu see maastik pani südame kiirmini põksuma. Mäed (Eesti mõistes mäed), karjaaiad, kehva pinnas ja kesine taimestik mäeveerudel. Selline oli mu lapsepõlvemaastik. Paar veist kaugustes tuletas meelde suviseid karjalapse päevi. Oojaa, see kauge armas lapsepõlv! Mida kaugemale jääb, seda armsamaks ja kaunimaks muutub.





All orus ootas kohvik külastajaid. Me olime vist liialt varased, kohvik veel suletud kuid sees ettevalmistused avamiseks juba käisid. Oli kaunis suvepäev ja loodame, et neile ikka jagus piisavalt einestajaid. Sest ei teagi, kui aktiivne sel suvel turistidevoo liikumine on.

Järgmine peatus Sangaste.
Sangaste kiriku katusel askeldasid päkapikud. Üks neist oli osav vilistaja ja lõbustas meid mõnusate viisijupikestega kui me ringi ümber kiriku tegime. Kaunis päev läks veel rõõmsamaks.
Keset Sangaste alevikku aga leidsime hobuparkla. Parkijaid polnud, ju siis aeg ikka tõesti veel varane. Või vastupidi, külamees juba kauba maha müünud ja lahkunud.





Edasi viis tee Sangaste lossi. Siin ta siis on kogu oma aus ja hiilguses.
Jalutasime vanade uhkete puudega inglise stiilis mõisapargis, vaatasime üle lossi siseruumid. Väravatorni kaarsammastega varikoja all sosistasime üksteisele saladusi, nautisime hubast talveaeda ja tutvusime krahv Bergi elutööga (rukkisort "Sangaste" üks kuulsamaid).
Keda suurem infohulk huvitab, leiab vajaliku  lossi kodulehelt.














080720

Peatus ja väike ekskursioon oli mõeldud ka Valgas, kuid just seal muutus päikseline päev vihmapäevaks ja jätsime Valga ning Valka vahele.
Edasised seiklused juba Lätimaal.


esmaspäev, 3. august 2020

Selle suve reis...

...  tuli kuidagi ootamatult ja ette planeerimata.
Oli vajadus lihtsalt kaks pikemat sõitu teha. Üks Lõuna-Eestisse, teine Lätimaale. Vanemas eas põhjaeestlaste jaoks mõlemad juba suhtelised pikad autoretked. Nii tekkiski mõte, et võiks need kaks ettevõtmist ühendada. Ja et kuna nagunii juba seega paaripäevane reis, lisaks juurde veel paar päeva ja võtaks siis kavasse ka mõned vaatamisväärsused.
Mõeldud - tehtud.
Startisime teisipäeva hommikupoolikul. Nädala sees reisimine sobib paremini, sest siis ikkagi turiste vähem liikumas, on rahulikum.
Esimene sihtpunkt: Aarna küla, Põlvamaal, üsna Põlva läheduses.

Kevadel, mai alguses kui k-viirus meie üle valitses, sai kasuõde 65. Kuigi eelnevad peoplaanid tehtud, pidu pidada ju siiski sel ajal võimalik polnud. Eks siis kallid külalised käisid perede kaupa neile sobivatel aegadel peale eriolukorra lõppu. Juubilarile sobis hästi ka see variant.

Lookas laua taga pidu peetud, jagunesid külalised kaheks. Üks osa läks koju tagasi, teine osa, kes ööbima jäid, läks tutvuma kohalike vaatamisväärsustega. Mitte põhjalikult, vaid lihtsalt kerge jalutuskäigu stiilis. Vaatasime üle majataguse lillepeenra, majast veidi kaugemal asuva ühisaiamaa, kus küla maaomanik laseb kortermajade elanikel natuke köögivilja ja maitserohelist kasvatada (ta ei rendi seda, vaid on andnud tasuta kasutada) ja tegime jalutuskäigu Aarna külas asuvas Kiuma mõisa pargis. Pisike mõis on eraomandis ja sinna sisse ei saanud ning paslik polnud isegi ümber hoone tiiru teha.
Üldiselt on see imekaunis piirkond ja vaatamisväärsusi olnuks rohkelt, kuid meie põhieesmärgid olid siiski juubilari õnnitlemine ja Lätimaal üks kindel linnake kuhu järgmisel päeval jõuda soovisime.
Ilm oli soe ja mõnus.

Paar pilti Kiuma mõisa pargist:



070720

Järgmistest külastatud paikadest tulevad järgmised lookesed.

teisipäev, 28. juuli 2020

Aialood

Aiaga on sellel suvel veidi kehvasti. Kuna alustasin tekstiilkäsitöö õpinguid suhteliselt käsitööalase puhta lehena (no midagi ma ikka oskasin, kuid need oskused olid ikka väga vähesed nagu koolis käies selgus) siis olen isegi suveperioodil päris tõsiselt käsitööalaste õpingutega hõivatud. Ja lisaks veel pere ja suguvõsaga seotud ettevõtmised. Ja kohustuslikud kodutööd nagu söögitegemine ja koristamine jne.
Nii et jah, aed, mu senine suvede lemmik ja hingetoitja on hetkel vaeslapse osas.
Kodupäevadel teen vähemalt korragi päevas vaatlus- ja nautimistiiru, mõned umbrohud tõmban ikka ka välja kuid süsteemsemateks tegevusteks paraku aega napib.
Lepin hetkeolukorraga. Kunagi saab ka kool läbi ja siis on taas aia jaoks aega rohkem.

Mõned pildid õitsejatest aeg-ajalt ikka teen. Talvel tore ju suvist õieilu meenutada.
Allpool siis tänase, 280720 kuupäeva osad õitsejad:























Selle suve reis. Sigulda, Krimulda ja Turaida

Kolmas reisipäev viis meid Siguldasse. Limbažist on sinna alla tunnine teekond. Olen Siguldas ja Turaidas lapsena ja noorena kordi ja kor...