Fotojaht. Sügisvärvide peegeldus tänases sompus ja hallis hommikus

Kellakeeramisepäev. Talveajalele üleminek. Mis ei ole üldse meeldiv mitte.

Hommikusel kõnniringil otsisin värve ja meenutasin kevade saabumist. Kuidas iga tärkav pung ja võrsuv lible tegi hingele pai. Ja seejärel toimekas suvi ning nüüd värvirõõmus sügis.  Sipelgad magavad ja keegi on kännu sisse värskelt kodu rajanud. Halli melanhoolse argipäevani on veel õnneks aega. Ehk ei tulegi! Tuleb hoopis valge lumi! 

Nädala algul juba sadas mingil osal Eestimaast lund. Meie kandis oli esimene tõsisem öökülm. Lund sadas mõni harv kribal.

Aga täna vaatame värve! Ehk erineva lainepikkusega valguse peegeldusi ;)

251020

Teised peegelduste leidjad.

Varahommikune punk

Koolirõõmud. Pakutrükk

 Teine kooliaasta on tunduvalt huvitavam kui oli esimene. Esimesel õppisime nö üldaineid ja kudusime-heegeldasime-õmblesime "katselapikesi" (minu määratlus). Tegelikult peab neid ikka proovitöödeks nimetama. Mõne "päris" eseme ikka tegime ka. Nüüd aga on tunniplaanis väga huvitavad õppeained. Üks neist: Materjalide värvimine, trükkimine ja maalimine. Meie kursuse üks kahest valikainetest, mille jaoks suhteliselt palju õppetunde ette nähtud on.

Peale teoreetilist, sissejuhatavat tundi alustasime pakutrükiga. Mida trükkida? Kuhu trükkida? Milleks trükkida? Sorisin natuke oma kangatagavarades ja leidsin päris korraliku suurusega helesinist puuvillasatiini. Nõuka ajast veel jäänud. Neist saaks mõnusad padjapüürid. Helesinine, nö poiste värv. Ja jupike jääb tüdrukule ka, roosaga kokku sobitamiseks.

Mõeldud - tehtud!

Padjapüürid lastelastele. Poisid on kalapüügifanatid, tüdruk loomaarmastaja. 

Õpetja Epu (fantastiline õpetaja, keda kiitmast eal ei väsi) trükipakkude varu on korralik ja niisiis siin mu esimesed pakutrükid:

September 2020

 

Koolimured. Tindipoti lugu

 Tindipott. Algkooli õpilaste ja nende vanemate nuhtlus.

Koolide alates võib nüüd sageli märgata, kuidas tänavaid ilustavad üksikud suured tindilaigud. Need on tekkinud nooremate koolijüngrite purunenud tindipottidest.

Mõnes meie algkoolis valitseb komme, et õpilased peavad kodust tinditagavara kooli kaasa võtma. Sageli juhtub aga, et tindipott õpilase käest maha kukub ning tänavale vastava mälestuse jätab. See tindipottide alaline transporteerimine kooli ja kodu vahel on lastevanemates pahameele esile mananud, sest tihti on ka laste riided ja raamatud tindiga määritud.

Märksa halvema ilme võtab asi talve saabudes. Külm ilm hakkab siis lastele kõvasti sõrmede otsa kinni, aga kätt ometi tasku panna ei saa - hoia tindipotti! Paneb aga käe ühes tindipotiga taskusse - kui kergesti võib siis katastroof tekkida - ja terve ülikond on mokas.

Koolidesse tindi ja tindipottide muretsemine ei või ju väga kalliks minna. Aga selle eest oleks õpilastelt ja nende vanematelt võetud suur nuhtlus - esimestelt tindipottide alaline kaasaskandmine, teistelt tindiga riiete puhastamine.

Ehk on koolivalitsus nii lahke ja muretseb tinti ja tindipotte koolimajadesse.

Selline lugu oli lugeda Heimtali muuseumi klassitoas. 

August 2020

Inspireeritud fotojahi teemast "Linnaelu"

Linnaelust ei tea ma tegelikult mitte midagi. Olen kogu oma elu maal elanud. Ja nüüd viimastel aastatel tutvustatakese linnarahvale hoopis maal elamist. Niisiis: "Maal elamise päev". Mõeldud linnarahva maale elama meelitamiseks.

Nagu juba eelnevalt öeldud, elan mina maal. Ja selle päeva raames käisime tutvumas maaeluga naabruskonnas. Väike küla, Vahastu. Hooldatud, armas paigake. Väga kaunis paigake.

Mis meid sinna meelitas? Õigemini kes? Linnast maale elama tulnud lauljanna Siiri Sisask. Üks minu lemmikutest, andis sel päeval kontserdi Vahastu kirikus.

Kirik oli sel päeval rahvast täis. Maainimesed. Kuus linnainimest ka (kirikuõpetaja luges kitsetalled  üle). Kontsert nagu Siiri puhul ikka. Südamlik ning kõrgetasemeline.

Nii et, vahetage aga lahkesti linnaelu maaelu vastu. Siin taevas sinisem ja rohi rohelisem. Kultuur ka tuuakse praktiliselt koju kätte. 

Fotojaht. Ring

Septembrikuistest USA lääneranniku ning oktoobrialguse Lõuna-Venemaa ja Ida-Ukraina maastikupõlengutest tekkinud saastast ei jäänud pisike Eestigi puutumata. Tuulte toodud suitsu ja tolmuosakesed muutsid taeva hämuseks, päikesetõusud ja -loojangud muutusid eriti omapärasteks punasteks. 

Ilus oli vaadata küll, kuid tegelikult oli see kohutav saaste, mis maha sadas. Me ei taibanud ujumisbasseinile katet peale panna ja nii me siis nägimegi kuidas päev-päevalt veele üha hullem tahmakiht ladestus. 

Hm, ja nähtuga seotult: mis mahetoidust me üleüldse räägime... Ja maakera päästmisest ja säästmisest. Inimene peab ennekõike iseennast enda eest päästma. 

Ma vist muutun maailmavaatelt Paduroheliseks. Seda just ennekõike seetõttu, et kõik need  saastatusega seotud probleemid puudutavad mind väga lähedalt ja väga isiklikult ja väga valusalt.

Teised fotojahtijad 

 

Fotojaht. Pehme

Pehme sambla ja metsakõdu süles on habraste seenemaailmade pesad

 

Pildid 031020

Tegelinski juures teemad

Teised selle teema fotojahtijad on Kaamosel reas

Piltidel olevad seened on enamus mingid vöödikud ja kaunid rohelised sinivärvikud või tsüaanvärvikud. Kui jalal on konkreetne tume rõngas, siis on sinivärvikud. Kui rõngast peaaegu pole, siis tsüaanvärvikud. 

Viimased on küll ilusad ja huvitava värviga kuid lõnga värvimiseks ei sobi.