No otse loomulikult lihtsad ja tagasihoidlikud. Ma ei kannaks iial vabatahtlikult aksessuaarina maski! Aga maski ma kannan kui kodust välja rahva sekka lähen. Poodi enamasti. Ja raviasutusse. Viimasest antakse küll need ühekordsed maskid kuid üldiselt olen suht rohelise mõtteviisiga ja isiklikult endale ei soovinud soetada rohkelt äravisatavat rämpsu. Ja sess oli ees ootamas. Nii et maske vaja.
Egas ma heameelega maski ei kanna. Kuid mu meelest on see elementaarne, et kui mask vähegi kaitseb viiruse eest, on vajalik seda kanda.
Aga klassitoas ei kandnud meie ka maske. Meid on nii vähe ja ruum on suur-suur ning oleme üsnagi hajutatud. Õpingukaaslane, kes siiski maski kandis, ütles, et kaks ta tuttavat on koroonas ja see ei ole tõepoolest mitte lihtne haigus ja ta enesekaitserefleksid töötasid täiega. Tubli tüdruk, ma ütleks!
Kooli töötajad kandsid nii ja naa. Noored õppurid fuajees ning ühikas enamasti ei kandnud maske. Koolist kaugemale ma peale EMO mujale ei sattunud. Nii et ei teagi, kuidas sealkandis üldiselt maski kandmisesse suhtuti. Taksojuht, kes mind EMO-st kooli tagasi sõidutas, kandis maski. Ja kodukandi linnakese kaubanduskeskuses kanti kenasti maske. Paari üksiku mööndusega.
Enne sessi sain oma nõelraviarstilt kaasa ka õpetussõnad enda kaitsmiseks viiruse eest: enne väljaminekut süüa tükike ingverit ja peale koju tagasi jõudmist ka. Ingver hoiab viirused kaugemal. Küüslauk on muidugi veel parem. Hoiab viirused kaugemal ja paneb kaasinimesed distantsi hoidma. See viimane variant proovitud. Toimib!
