pühapäev, 13. juuni 2021

Ühte päeva mahub palju

Kui nüüd kristalselt ausaks jääda, siis ikkagi kolme päeva peale hajutatult, kuigi jah, enamik muljeist kogunes ühte päeva.

Niisiis, taas aeg teha reis Lõunamaale, minu sünnikohta.

Alustasime reedel, 4.juuni õhtupoolikul. Seekord peatusime õe juures. Ta keskmine poeg perega oli Soomest kodumail käimas. Kui korra aastas kohtud, siis juttu jätkub kauemaks.

Laupäev, 5.juuni. Hommikul start Saadjärve äärest. Esimene peatus Kärkna kloostri varemed. Minimatk metsikusse loodusesse. Amme jõgi ja Emajõe kärestikuline käär. Sammaldunud metallkäsipuudega sillake. Natuke kloostrimüüri võsast paistmas. Kaunis päikseline hommik.







Järgmine peatus sihtkoht Luhamaa. Kalmistu. Vanaema, vanaisa, sõjas noorukesena surma saanud onu, ema, kasuisa. Kodune pisike puidust kirik. Lõuna-Eesti maastik, tee sünnikoju. Vend ja tema pojad.





Pealelõunal taas autonina Saadjärve suunas. Kärkna kant pakub jätkuvalt vaatamisväärsust. Seekord ratsasport, takistussõit. Parkuurid olid küll madalad, meetrised ja sõitjad suhteliselt noorukesed, kuid minu elu esimene lives ratsaspordivõistluse jälgimine. Huvitav, väga huvitav.





Õhtu õe ja õepoja perega. 

Varahommikused suplused Saadjärves. Inimesed veel magavad. Liikvel vaid üksik daam koerakesega. Ja see daam on peale õe pere ainuke tuttav sealkandis. Elu täis ootamatusi. Aga Saadjärv on ilus-ilus-ilus. Vesi lausa meelitab, tule ja uju ja naudi!








Pühapäev, 6. juuni. Külalised on armsad kaks korda. Siis kui tulevad ja siis kui lähevad. Peale suplust ja kohvi ja kõhutäidet alustame koduteed. Kodukülas laadapäev. Põikame sisse. Kauplejaid enneolematult ohtralt. Laadakülalisi ka palju-palju. Justkui väike laulupidu. Kaubavalik mitmekesine. Me ei vaja midagi. Kallistused tuttavatega, keda pole kaua näinud. Jah, tõepoolest, liigun kodukandis harvemalt kui päiksevarjutus.


Olid kolm kaunist päeva.

Pildid 5 - 6. juuni 2021

laupäev, 12. juuni 2021

Vikerkaar

Millega tegeleb aiahull. Ikka lilledega. Nende kogumise ja kasvatamise ja imetlemisega. Saatus on asjaolud nõnnapidi sättinud, et üle pikkade aastate saan sel kevadel praktiliselt igat päeva veeta oma aias. Hommikukohvi ja õhtukohvi ja jalutuskäigud fotoaparaadiga ja lihtsalt niisama. No muidugi küürutan peenras ka. Istutan ja istutan ümber ja rohin ja kastan ja lihtsalt naudin olemist.

Kui kõik need viimased kümmekond aastat tegelesin tänu pikkadele kodust eemalolekutele ja muude probleemide tõttu põhiliselt mulle meeldivate taimede kogumise ja nende mulda pistmisega, siis nüüd läheb aiaelu huvitavaks. Kaardistan enda jaoks, kes on kes ja kas ta kasvab sobiva koha peal ja kes talle naabriks võiks tulla ja millal ta ikkagi õitseb ja kui kõrgeks kasvab ja millist mulda soovib jne. Vot selline hobi mul!

Võtan siinkohal tähelepanu alla iiriste (Iris) perekonna. Iris on kreeka keelest maakeelde pandult vikerkaar. Lillele nime andis Vana-Kreeka õpetlane, filosoof ja tänapäevase meditsiini rajaja Hippokrates. Nime sai lill peajumal Zeusi abikaasa, jumalate kuninganna, perekonna ja abielunaiste kaitsja Hera isikliku sõnumitooja Irise järgi. Kreeka mütoloogias esineb Iris nii vikerkaarena kui ka väikeste vikerkaarevärviliste tiivakestega noore neiuna, kes laskub Olümposelt maale mööda vikerkaart, ühendades nii jumalaid inimestega ja aidates samas naiste hingedel pääseda Elüüsiumi väljadele.

Kaasaegse botaanika isa, taimesüstemaatika rajaja Carl Linne´ säilitas lille arhailise nimetuse iiris ja nimetas tema järgi terve taimeperekonna. Botaaniliselt on iiriste perekond üks keerukamaid taimemaailma perekondi. Siinkohal aga ma ei hakka liike peenemalt välja tooma. Piirdun tasapisi vaid nendega, kes mu aias kasvavad. 

Niisiis, äsja lõpetasid õitsemise kääbus-aediirised (MDB - Miniature Dwarf Bearded). Nende kõrguseks on 5 - 25 cm ja ühel õievarrel on 2 teineteise järel puhkevat kuni 8 cm läbimõõduga õit. Kuna sordirühm paljuneb suhteliselt hästi ja moodustab kiiresti terve koloonia, kestab õitsemisaeg tänu õievarte paljususele umbes kuu aega.

Panen nad siia enam-vähem õitsemise järjekorras ritta.

Esimene õitseja on vana sort "Sun Fairy". Kui mul õieti meelde on jäänud, siis aretatud aastal 1966. Ka minu aias on ta olnud nö aegade algusest. Alustab varakult, olenevalt kevadest kas maikuu keskpaigas või veidi hiljem.





Järgnevad:

Sametja purpurpunase õiega "Cherry Garden".  Vajab järgmisel kevadel ülekontrollimist, kas on Iris pumila, kääbusiiris või kääbus-aediiris (MDB).


Nimetu sinine, millega kaasneb mõningane minupoolne hämming, sest osad õievarred on tal madalad, osad kõrgemad. Ma ei teagi miks, kas olen kaks erinevat iirist üksteise kukile istutanud? Õied on minu sorditunnuste eristamisks treenimata  silma jaoks  ühesugused. Ja õitsevad ka samal ajal. 



"Fairy Ring". Üllatas erineva arvu välimiste õiekattelehtedega. Tavapäraselt on neid 3.




"Bedford Lilac", ka 4 välimise õiekattelehega õisi oli tavapäraste seas.



Minu jaoks nimetud kollased

heledam


tumedam


"Add It Up"


"Irish Moss"



"Impeached"


"Hoodlum"


"Zero"


Nimetu roosa



"Makonitis", sarnaneb Fairy Ringiga, veidi heledam



Pildid 200521 - 120621

Tihti aetakse segamini aed-kääbusiirised (MDB)  Iris pumilaga, kääbusiirisega. Süvaleppade raamatus aastast 1976  "Madalakasvulised püsililled" on Iris pumila kirjeldus: Varred väga lühikesed või puuduvad. Kandelehed rohelised, ainult tipust kuivkilejad. Õieputk pikk, 4 - 5 korda sigimikust pikem. Õied üksikult, lillad, suured, 6 -7 cm läbimõõdus, ulatuvad lehtede kõrguseni või mõned sentimeetrid üle. Kõrgus 15 - 27 cm. 

Hm, ma pole vist Iris pumilat näinudki. 


esmaspäev, 7. juuni 2021

Maikuu III ja juuni I

Mõnda aega on olnud võimalus allergeenidest kõrvale hoida ja seega tervislik seisukord veidi  taastunud. Ja see tähendab seda, et on olnud võimalust natuke sõprade aedu kaeda ja oma aias hooldustöid teha. Mis omakorda kipub aga tähendama seda, et blogimist saab päev-päevalt muudkui edasi lükata, on ju muud põnevat tegemist päevad täis.

Maikuu teine pool oli hull kuu. Meie kandis sadas vähemalt kaks nädalat iga päev vihma. Ja mitte vähe! Külm ja märg, brrr! Tekitas igatsuse reisida kuhugi kaugele-kaugele soojale maale. Kuid nii nagu ikka, miski ei kesta igavesti ja said lõpuks ka vihmad otsa ning mai 3 viimast päeva olid vihmavabad, päikselised ja õhutemperatuur näitas peaaegu et suviseid numbreid.  Täna (7.juuni) on lausa liiga kuum. Aga naudime!

Aias õitsevad iirised, laugud, pojengid, rodod, sirelid, viimased hilised tulbid. Õunapuud on lõpetanud.




Pildid 070621

kolmapäev, 26. mai 2021

Fotojaht. Midagi kasulikku

Jaa-jaa, mõnikord on kasulik kodust välja minna. Kaugemale. Näiteks mere äärde. Näed oma ihusilmaga, kuidas aeg on lennanud. Kusmaal oli meri ennemuiste ja kus praegu laine loksub. Kuis kord elav on kiviks saanud. Kuis puu ja taim kasvab ja kaob ja kallas variseb. 

Hinda hetke.


















200521

Kersalu pank

Googeldades leidsin ühe huvitava matkaraja. Peaks ära proovima kui ilmad suvisemaks lähevad.

Ühte päeva mahub palju

Kui nüüd kristalselt ausaks jääda, siis ikkagi kolme päeva peale hajutatult, kuigi jah, enamik muljeist kogunes ühte päeva. Niisiis, taas ae...