La Promesast Frida Kahloni

Vähese päikese või sootuks päikeseta kuud on mu jaoks rasked üle elada. Energiatase on 0 ja hädad-haigused leiavad mind tihti üles. Suudan siis vaid tugitoolis või diivanil lösutades arvutist või telekast filme vaadata. 

Telekas on meil Elisa elamus. No tõeline elamus, neti käis muudkui ära ja liiga tihti ilmus ekraanile naerev emotikin tekstiga "veel natuke, kohe otsime sulle tõelisi elamusi" või midagi sarnast. No oli elamus, tõeline elamus kui paaritunnise filmi jooksul vähemalt paarkümmend korda uut elamust otsitakse ja kui pilt tagasi tuleb, ise vana elamuse taas üles otsima pead. 

Loobusin teleka vaatamisest.

Jäi arvuti, ERR-i Jupiteri filmid. Sobivad filmid said kiirelt vaadatud, muist seriaale ka. Siis ilmus seriaaal "La Promesa". Vaatasin algul, et ainult 9 seeriat, ok, vaatame ära. Aga seejärel lisandus igal esmaspäeval 5 uut seeriat. No vaatasin ära. Mingil hetkel said tegelased suht omaseks ja seejärel hakkasin hispaania keele kõla kuulama. Hakkasin juba keelest üht-teist taipama. Näiteks, et J hääldatakse H-ks , vähemalt sõna ees, ja C midagi Z poolset ja mõnedes sõnades K-ks. Tore!

Aga mis on hispaania seriaalil "La Promesa" tegemist Mehhiko kunstniku Frida Kahloga? Neid ühendab hispaania keel. Ja Frida Kahlo on üks mu lemmikkunstnikest, sest mulle imponeerivad väga tema maalide värviküllus ja rahvuslikud motiivid. Olen ka vaimustatud ta mässumeelsest iseloomust ja sellest, kuidas ta oma haiguste ja eluraskustega toime tuli. Aeg-ajalt külastan ta muuseumi kodulehte ja unistan kasvõi mööda maailma tiirlevale näituselegi kunagi sattuda. Unistada ju ikka võib, eks ole! Mõnikord juhtuvad unistused isegi täituma...

Aga nüüd on juba mõnda aega olnud palju päikest, on kevad ja päevad pikad ja minulgi tegutsemisrõõmu rohkelt. Aiandamise ja matkade ja muude tegevuste kõrvalt otsustasin ka hispaania keelt õppida, sest jätkuvalt pesitseb ikka reisihullus mu kontides. 

Vaatasin järgi, et millistes riikides on hispaania keel esimene keel: 

Hispaania, Argentiina, Boliivia, Columbia, Costa Rica, Dominikaani Vabariik, Ecuador, Ekvatoriaal-Guinea, El Salvador, Guatemala,

Honduras, Kuuba, Mehhiko, Nicaragua, Panama, Paraguay, Peruu, Puerto Rico, Tšiili, Uruguay, Venezuela. 

Kõik kauged ja põnevad maad.

Ja kus oluline keel: 

USA, Andorra, Aruba, Belize, Brasiilia, Gurazao, Filipiinid, Gibraltar, Guam, Hollandi Antillid, Maroko, Neitsisaared, Prantsusmaa, Sint Maarten, Trinidad ja Tobago. 

Mõne riigi olemasolust polnud halli aimugi. 

Et siis: hispaania keel on üsna oluline reisihullu jaoks. Kas ma just mõnele eksootilisele maale satun, see on iseasi, kuid Hispaaniaski käimata veel. Ja lisaks üks hea tähelepanek: aju peab töötama, siis elad kauem :). 

Paar küsimust nendele, kes mu blogi lugema satuvad:

1. Millised variandid on head tasuta hispaania keele õppimiseks? Ma alustasin Duolinguas, kuid leian et see pole eriti hea variant, ehk on paremaid?
2. Kas keegi blogilugejatest on käinud Mehhikos või oskab Mehhiko City ja selle maa kultuuri jms kohta linke jagada või kommenteerida?

Muna-heeringakreemiga rullbiskviit

 Tundub tehtav!

Kopeerin retsepti. 

Muna-heeringakreemiga rullbiskviit on väga mõnus ja avastamist väärt kooslus. Sobib hästi ka EV sünnipäeval lauale panna.

Rullbiskviit heeringa-munakreemiga

Rullbiskviit:

3 suuremat muna

2 sl nisu- või rukkijahu

1 sl maisitärklist

0,5 tl küpsetuspulbrit

Soola ja pipart

Heeringa-munakreem:

2-3 keedetud muna

200 g Viči õlita heeringat

150 g toorjuustu

2-3 sl paksemat hapukoort

1 tl sinepit

Sidrunipipart

Frillice salatit

Kaunistamiseks heeringatükke ja keedetud muna viile ning hakitud ürte.

Vahusta munad näpuotsatäie soolaga tugevaks vahuks. Teises kausis sega kuivained. Sega ettevaatlikult kuivained munavahu sisse. Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ühtlaselt laiali ka küpseta 180-kraadises ahjus kümmekond minutit. Tõsta biskviit ahjust välja, kata pealtpoolt küpsetuspaberiga, keera ringi ja eemalda alumine küpsetuspaber. Keera biskviit soojalt rulli. Jahuta. Biskviidi võid ka eelmisel päeval valmis teha.

Valmista heeringa-munakreem.

Haki heeringas ja riivi või haki kaks keedetud muna.

Sega toasoe toorjuust, hapukoor, heeringas, muna ja hakitud maitseroheline (nt till või murulauk). Maitsesta kreem sinepi ja sidrunipipraga.

Määri kreem biskviitpõhjale ja lisa sinna peale veel frillice salati lehed.

Keera küpsetuspaberi abil biskviit rulli.

Tõsta alusele ning kaunista keedetud muna viilude, heeringatükkide ja hakitud värske tilli või murulauguga.

Hoia serveerimiseni jahedas.

Pildil aga on rullbiskviit kiluga.

Käisin aia taga

Tallinnasse lähen tavaliselt kas muuseumi, näitusele, mõnikord harva šoppama ja sõbrannaga kohtuma.

Seekord läksin šoppama, sest leidsin, et siiski on vaja talvejopet ja/või mantlit. Ostlen Humanates ja  sattusin 2 euro päevale. Oma üllatuseks sain nii jope kui ka mantli. Penskarina olen hinnatundlik, sest tahan jätta maksimaalselt palju raha reisimiste tarbeks. See on üks põhjustest, miks riideid Humanast ostan. On ka teisi põhjusi, mida hetkel esile ei hakka tooma, postitus läheks muidu põhiteema raamidest liiga välja.

Ja et juba pealinnas olin, otsustasin üle vaadata mu eelmise postituse kommentaariumis Kauri poolt viidatud Karu tn sünagoogi. Balti jaamast saab sinna bussiga nr 8, Siimeoni peatus. Eelnevalt olin natuke uudistanud ejc.ee lehekülge et natukegi ennast teemaga kurssi viia.

Sisse sünagoogi uudistama ma muidugi ei saanud. Tegin telefoniga tänavalt kolm pilti.

Sünagoog on ühenduses Tallinna Juudi Kooliga.

Esimene mulje: väga hästi turvatud riik riigis. Ümbritsetud tugeva aia ja kindla väravaga. Minuga samal ajal tuli värava taha vaipade vahetaja ja ta sai ikka enne sissesaamist päris mitu pikka minutit vaip õlal seista ja oodata ja tõestada, kes ta on ja miks ta seal on. Ma hoidsin siis end igaks juhuks kaugemale, et mitte tööinimese päeva veelgi keerulisemaks teha.

Pildid 040225

PS. Üks mu hobidest on maailma erinevate usunditega tutvumine. Veidikene sügavuti minnes. Judaism esimesena on juhuslik valik.

Üks päev minu elus

Andsin kuskil kellelegi välja veksli, et teen ka blogis ühe oma päeva kirjelduse. Ok, siin see siis on, eilne, teisipäev, 21, jaanuar 2025:

Eile, st esmaspäeval,  sain vist külma ikkagi kui peale enda õues tööga higiseks ajamist jäin seisma ja telefoniga rääkima.  Hm, eesti keel... telefoni teel Katriniga rääkima. 

Olingi terve päeva sisuliselt tugitoolis ja voodis. Kurk oli veidi valus ja olemine oli laisk. Puud tõin tuppa, niipaljukest siis käisingi õues. Ilm oli ebameeldiv: lõikav külm idatuul, puistas veidi lumepihu, -4. Basseinisulpsu ka hommikul ei teinud. Selg oli samuti natuke nõrgavõitu. Pigem karta kui kahetseda, st ettevaatlikkus ennekõike.

Laisklesin ja sõin. Lohutame laisklemise päevadel endid mõttega, et oleme siin ilmas tööd küll rabanud, nüüd ongi aeg võtta rahulikult ja enda olemise järgi. Hetkel majanduslik olukord annab selleks võimaluse. Ütlen hetkel, sest iial ei tea, mis muutuda võib. Maailm on nii ebastabiilne.

Lõpetasin Mart Kadastiku "Naised, rahu ja sõda". Tänapäev, Ukraina sõda, penskarieelse eestlasest meesinimese elu. Minupoolne raamatuarvustus: nohjah. Ma ei teagi, mida ma raamatutest otsin. Mingit sügavamat sisu ja põhjalikumat lähenemist mingitele teemadele? Kas tänapäeva autorid ongi kuidagi pinnapealsemad mu jaoks? Või teemad eriti ei kõneta? Siiamaani on mulle sobinud vaid Rein Raua "Katkurong" ja veel üks raamat :), mille pealkiri ja autor hetkel ei meenu.

Või olen lihtsalt ise juba sellises eas, kus palju on kogetud ja nähtud ning kõnetatavate teemade ring üha aheneb? Uuel põlvkonnal on uued teemad, mis neid köidavad ja millega mina eriti haakuda ei oska? Sellised, mida minu noorusajas polnud. (Näiteks kõik, mis seostub woke kultuuriga.) Et siis olengi nagu vinguv vanainimene? Ei, ma ei vingu. Tegelikult neelan hullult krimkasid ja sekka ka dokumentaale. Viimased teemad olid II Maailmasõjaaegsed natside kuld ja kunstiröövid. Juutide elufilosoofiast sooviks rohkem teada. Mis rohkem, ei tea ju sellest tegelikult tuhkagi. Prahas juudi kvartalis lootsin üht-teist teada saada, kuid paraku sattusin sinna valel päeval. Muuseum ja sünagoog olid suletud, mingid juudi pühad olid sel päeval. Poolas ehk on võimalus see puudujääk tasa teha? Krakovis? Varssavis? Ei tea. Või teha veel üks lühike suts Prahasse? Või pikem suts Tšehhimaale? Ah, ei tea, eks otsustan hetkeajendil kui tuleb taas tuju Eestist väljapoole uitama minna. Hetkel ei taha väljapoole, uitan Eestimaal ja kõige parema meelega olen kodus. 

Seepi vaatasin: "La Promesa", 5 uut osa, mis esmaspäeval Jupiteri olid lisatud. Midagi on, mis selles seriaalis mind köidab. Pole viitsinud veel siiamaani analüüsida, mis see olla võiks. Kui lõpuni vaatan, küllap selleks ajaks ka selgust olen saanud. See on ka ainuke seriaal, mida algusest saati siiamaani kõik osad olen ära vaadanud. Kõik need sadade osadega seriaalid on minu poolt vaatamata jäänud. No pole sobinud. Jupiterist vaatasin veel dokumentaali "Ukraina varastatud lapsed". Karm, karm on elu...

Vot selline päev ja sellised mõtted. Raamatutest ja filmidest. Loomulikult on mu elus rohkem teemasid, kuid nendest ehk edaspidi. Mõnel teisel päeval. Eilne oli lihtsalt mugav toasolemise päev.

Varjatud kaamera

Mõned pildid öisest aiaelust, märts, aprill ja mai 2023. Üks päevane pilt ka. Keegi kommenteeris, et liiklus nii tihe, vajame valgusfoori.

Aeg

 Ole ettevaatlik oma mõtetega, need võivad ellu astuda.

Olin siin juba mõnda aega oma blogi lahti-kinni plõksinud kuid kirjutamissoonele ei sattunud. Lõpuks leidsin, et ju siis peab mingi suur vapustus mind tabama, et taas internetipäevikut pidama hakata.

Sain oma vapustuse venna õnnetu lahkumise läbi. Meie omavahelises suhtluses on olnud igasuguseid aegu, armsast lapsepõlvest tema tormilise nooruse ja tasakaaluka hinnatud töömeheni välja. Viimastel aastatel oli meie omavaheline läbisaamine väga hea. Seda karmim oli mu hingele teadasaamine, et teda enam pole.

Hetkel iseloomustab mu hinge kõige paremini allolev pilt. Suur uhke hoone, pooleldi varemeis, kuid siiski taastamine ja restaureerimine käib seal. Siseruumides, mida kõrvaline pilk ei näe.

Ja üleüldse, selline see elu on: kord varemeis, aga siis tuleb aeg maha võtta ja mõtiskleda.

Olla kohati diplomaat ja mitte kõike välja lobiseda.

Lüüa puhevile oma roosad unistused,

kus vaja, mängida narri. Alati ei saa ju tasakaalukas olla.

Mõnikord ikka näitab elu sulle ka varjatud saladusi.

Ja argliku hapra lilleõiena algab vapustustest taastumine,

et taas elu nautida ja unistused ellu viia.

Jah, aegu on elus igasuguseid, karmimaid ja rõõmsamaid.

Täna läks taas keset ööd uni ära. Sirvisin oma Pariisi (aprill 2023) pildialbumit. Ja panin kokku lühikese galerii elu keerdkäikudest. Venna mälestuseks.

Esimene pilt: Raikküla mõis, 191124.

***

 Üle mu õue

sammuvad päevad
pikas reas.
Nad tulevad kusagilt
hommiku kandist,
toredate nägudega
noored matkamehed,
ja lähevad õhtute poole.
Kuni silmapiirini
on näha
nende vaarudes
hallimaks muutuvaid selgi.
Mõned neist
vaatavad tagasi
nagu kutsudes kaasa
või kippudes tagasi.
Kuid hommiku poolt
tulevad,
päikesekettad õlal,
uued ja uued
toredate nägudega päevad
üle mu õue.

27.08.1967 - 23.11.2024

VENNALE