Iidne linn (10. osa)

Nii paljude aegade tagune, et vaid arvatakse ta ehitatud olevat aastal 100 eKR. Aastatel 600 eKr - 200 eKr koosnes see ala hajutatud väikestest küladest. 

Kes seal elasid, ei teata täpselt ja algne nimigi on teadmata. Nime Teotihuacan andsid talle nahua keelt kõnelevad asteegid sajandeid pärast linna langemist. Nime Teotihuacan võib tõlgendada kui "Jumalate sünnikoht". Veel arvatakse, et hoopis Hispaania kolonisaatorid võisid linna nime muuta Teotihuacaniks ja et algne nimi oli Teohuacan, mis tähendab "Päikese linn". 

Ta oli Mesoameerika vanim ja suurim linn.

Quetzalcoatli tempel, tuntud oma ainulaadse ornamendi poolest

Linna horisontaalne arhitektuur peegeldab ümbritsevat maastikku, sobib sellega kokku. Dialoog, kus on kaks peategelast: platvormid ja mäed.

Elamukomplekside müürid

Leia kohalik  elanik

Päikesepüramiid. 

Turist ja Kuupüramiid

Ei olnud lihtne Kuupüramiidi otsa ronida! See on nagu roniksid otse taevasse.

Vaated Kuupüramiidilt

Ees surnute allee, vasakul Päikesepüramiid.

Quetzalpapalotli kompleks

Puma seinamaaling Surnute alleel

Lillekesed rohus

Päikesepüramiid

Botaanikaaed ja muuseum, pilte on palju, kuid kõik mu jaoks nii huvitav!

Maskid

Kujukesed

Obsidiaan ja sellest valmistatud tööriistad

Päikesepüramiid ja Teotihuacani diorama

Alabastrist kuju

Kuna 4 km pikkune Surnute allee, Kuupüramiidi otsa ronimine ja muude ehitiste ning rajatiste põhjalikum uudistamine, muuseumi ja botaanikaaia külastus võttis meilt ca 6 tundi või rohkemgi, siis olime väga rahul, et omapäi ringi käia saime. 

Seega lõpp hea, kõik hea!

See alumine pilt on mu jaoks väga oluline.

Olime neljas päev reisil, esimene täispikk lennupäev, kaks väga intensiivset päeva Mexico citys ning kolmas Mehhikoga tutvumise päev Teotihuacanile pühendatud. Samuti äärmiselt põnev ning intensiivne.

Teotihuacaniga tutvumise järel einestasime sealses kohvikus, võtsime aja maha ning lihtsalt nautisime jahedamat keskkonda. Päev oli olnud palav. 

Vaatasin aknast välja ja siis jõudis kohale: ma ei olegi pimedal jahedal Eestimaal, ma olen soojas ja valgusküllases Mehhikos, ma olen TEOTIHUACANIS, kohas, mida olin imetlenud kaugelt, vaid filmides ja kirjanduses. Tegelikult tundus see nii uskumatu! Natuke aega "seedisin" olukorda, jäin siis ise ka ikka uskuma, et olen tõesti Mehhikos seiklemas ja edaspidi oli kõik loomulik asjade käik, ei midagi uskumatut! Lihtsalt nii on ja nautisin täiega kõiki seiklusi.

Teotihuacanist tagasi Mexico citysse saime liinibussiga. Me jäime bussipeatusesse veidi hiljaks, buss sõitis juba vastu, kuid pidas kinni ja korjas meid peale. Buss oli paksult rahvast täis tuubitud, seisime terve tee, üle tunni aja bussis püsti ja meenutasime nõuka aegu kui samamoodi täistuubitud bussides sõitma pidime. 

Siin on väga hea Teothuacani tutvustav video.

Ja kuna omapäi kõike avastasime, siis giidiks oli ennekõike Wikipedia ja muud leiud internetiavarustes. Üldiselt mulle sobibki rohkem kõike ise avastada, sest giid võib küll rääkida palju ja huvitavat, kuid kõik ju nagunii meelde ei jää. Ja kohatunnetus, mis minu jaoks väga oluline, on ka ise seigeldes hoopis midagi muud kui grupiga nn "läbi joostes".