Mis tehtud, mis teoksil

K-viiruse tõttu läheb nüüd siis kaheksas nädal kodus püsimist. Maal ja oma suurt aeda omades see niiväga hull ei olegi. Teen ikka oma igahommikusi rutiinseid basseinisulpse ja tunniajaseid jalutuskäike. Lapsed on tihedamini külas käinud kui enne koroonaaega. Pole ju enam tulekut takistavaid trenne ja muid hobisid.

Korra nädalas olen vajaduse sunnil ka ise kodust väljas käinud, lühemal või pikemal autoreisil või vähemalt poes.

Kooli ei saa enne maikuu lõppu (see on hea, mu tervis vajas koolipuhkust), vajalike koolitööde tegemise olen jaganud nüüd pikema aja peale ära.

Aga hing ja vaim juba vajab ka üht ehtsat läbiraputavat live-kontserti ning muuseumi või näitusesaali külastamist. Kuid seniks kuni soovitut ei saa, lepin looduses toimuvaga. Kõik need hääled ja linnulaulud ja lõhnad ja looduse ning aia ärkamine... nii huvitav, nii põnev!

Järgnev pildipostitus siis ongi sellest, mis aias korda saatnud olen (oleme). Seekord siis iluaias. Tarbeaia tegevused tulevad mõnesse järgnevasse postitusse.

Astilbepeenar, kus esimesteks õitsejateks  nartsiss Tete a Tete

ja seejärel vallutavad peenra astilbed ja mõned hostad,

sai korraliku portsu värsket mulda.

Nn kahelillepeenar sai ka korraliku mullalisa 

ning lisandusid kevadised tegijad, kaks kanakoole sorti

Kanakoole "Brazen Hussy" arvatavasti

ja see peaks olema topeltvalge kanakoole,

õiepunga veel ei näita

Juba möödunud sügisel renoveeritud peenar on kriitilise pilguga üle vaadatud.

Roosade õitega maasikast on praeguseks vaid paar hädist taime alles.

Räästaalune soovib täienduseks kivikesi.

Lisaks istutasin helekollaseõielisi priimulaid, mis olid end murusse külvanud.

Murelitealune maa tasandatud ja 

MM floksiseemikute peenar täiendatud sibullilledega.

Lumikelluke, väga varane võrkiiris, poeedinartsiss ja hiidlauk.

Poti all kasvab rabarber.

Hekiistikuid, elupuu "Brabant" käisime toomas. Juba kevadtalvel kaevasin valmis istutusaugud 

ja seepärast läks nüüd istutamine kiiresti.

4 istikut on puudu, kokkulepe kahjuks ei kandnud piisavalt hästi.

Oo, mida teha naatikasvanud kõverpeenraga?

Kuna basseini aeda tulekuga muutus nn puhkeala koht

läheb suur osa kõverpeenrast muru alla.

Tasandasime ja täitsime muru alla minevat peenraosa mullaga.

Vaade terrassilt endisele kõverpeenraosale, nn puhkealale

Veel üks vaade kõverpeenrale.

Roheline ja lilleline ja põõsaline ala on see osa, mis kõverpeenrast alles jääb

ja veel kõvasti tööd tahab.

Taga paremal kaugustes on näha ka uut maitsetaimeala.

See kaevatud ovaalne ala.

Veel üks vaade kõverpeenrale ja puhkealale

Ka aiatagune sai sileda(ma)ks planeeritud

Pildid 04 ja 05.mai 2020

Ei midagi erilist

Viies eriolukorra nädal. Nagu juba öeldud, ei midagi erilist. Igal hommikul kolmveerandtunnike looduses. Vaatasin metsa kasvamist. Toomingapungad puhkesid ja esimese ülase õiepunga leidsin metsatee servast. Haneparved jätkuvalt põldudel jalga (tiiba vist tegelikult) puhkamas. Telefoniga pilte tegin ka.
Sellel nädalal anti taas lund ja üsna kehvasid ilmasid. Aiatöödele ei kutsunud. Tegelesin koolitööde ja koristamisega.

Pildid 13 - 19.04.2020

Püsisin kodus kui välja arvata reedene poes ja üks oluline asjaajamise käik.
Külalised käisid, torti sõime. Tütre pere ja naabripere. Eraldi aegadel, kuigi me nagunii puutume tahes-tahtmata tihedalt kokku. Teised lapsed on kaugel. Üks Rootsis, teine Austraalias luku taga.

Arengud eriolukorra ajal

Kohe saab kuu aega koledast k-viirusest tingitud eriolukorda riigis. Kuidas Eesti inimestel läheb?
Tänahommikune ametlik statistika:
Haigusjuhud 1261
Haiglaravil 139
Tervenenud 93
Surmad 24
Tehtud teste 27883

Kuidas on tegelik olukord? Haigestunuid on kindlasti rohkem. Ja nende arvu, kes haigestunud pole kuid on nö viirusekandjad ei tea keegi. Et siis on nii kuis on. Üldiselt.

Aga kuidas minul on?

Panen siia ühe sotsiaalmeedias ringleva päris hea pildi praegusest olukorrast:

On ülestõusmispühad e lihavõttepühad e lihavõtted e paasapühad. Ja siin siis stiilinäide munade värvimise võimalusest. Et siis isegi munadel on mask.

Kuid minul ei ole maski. Apteekidesse küll tulid müügile (tolmu)maskid, hinnaga 70 senti tk. 10-se paki hind 7.- ja 50-se 35.- euri. Elva Coop müüs 50 maski pakis hinnaga 129.- euri. Inimesed jäävad inimesteks ka kriisiolukorras. Negatiivsed tegevused hakkavad lihtsalt kergemini silma.

No ma peaks oma rahakoti peale vihane olema kui ostaksin mittevajaliku tolmumaski endale! Kui maski vajan, õmblen pigem ise. Tekstiilkäsitöö 1. kursuse õpilane peaks sellega hakkama ju küll saama, eksole. Ja pealekauba olen paar nädalat kenasti kodus püsinud. Välja arvatud ülemöödunudkolmapäevane raamatukoguskäik. Oli lihtsalt vaja koolitööde jaoks kirjandust.
Käik ise kujunes selliseks: Kõigepealt tellisin fb sõnumites vajalikud raamatud, leppisime kokku, millal järgi tulen. Raamatukogutöötaja pani raamatukogu ukse taha lauale mulle raamatupaki valmis. Mina jätsin tagastatava raamatu samasse. Raamatukogus käidud ühtki inimest kohtamata.

Poes käib abikaasa ca 1 x nädalas. Saame hakkama sellise poekülastustihedusega.

3. nädal läks juba teisel nädalal sissejuurdunud rutiinis: E ja minu e-kool, seejärel matkad. Vahe ainult selles, et kuna vanaisa ka meiega ühines kuid tema pikka maad käia ei saa, siis olid meil automatkad. Peale automatku kokkamine. E sai selgeks pärmitaigna ja tegi siis meile juustukringlit ja kaneelisaiakesi. Nujah: automatkad + saiatooted = kohev vanaema.
Pühapäeval läks E koju.
Kuna lapse eest enam vastutama ei pea, siis uue, 4. eriolukorra nädala pühendasin endale ja mulle meeldivatele tegevustele. Hommikul kell kuus voodist välja, kõnniringile! Saiakesed peab ju kuidagi kehalt ära kaotama. Ja päevatööks igatsorti aiatööd. No olen üks neist hulludest, kellele näppupidi mullas meeldib tuhnida. Fotoaparaadi otsisin kapist välja.  Kaks aastat polnud temaga pildistada saanud. Haige õlg ja muud virinad. Ning avastasin, et olen palju unustanud, pean uuesti fotokaga pildistama õppima.
Koolitöödega ei tegelenud. Võtsin iseseisvalt nädalase koolivaheaja. Koristamisega ka ei vaevanud ennast. Kasvatasin tolmurulle. Kuigi, mis neist kasvatada, täitsa ise kasvavad!

Ämm viidi üleeile südame rütmihäiretega haiglasse. Vaatama minna ei saa. Midagi saata talle ka ei saa. Mobiiltelefoniga ta enam hakkama ei saa. Ja nii olemegi kontaktivabad. Kurb on.
Õnneks haiglas osakonda helistades suhtutakse kenasti ja kutsutakse ta telefonile. Hea seegi.

Lõppu ilmajuttu: päikselised päevad on olnud. Möödunud nädal tuuline, see nädal vähem tuult. Öösiti öökülmad.

Pisike lisa ajalootunnile

E-koolis õppetükid valmis, taas aeg õue minna. Seekord ühines meiega ka vanaisa, kes oli eilse seisuga küttepuude tegemise lõpetanud.
E ajalootunnis oli teemaks pärisorjuse aeg. Otsustasime ajalootundi veidi laiendada hoopis muinasaega minekuga.
Mõeldud, tehtud! Suunasime autorattad Keava linnamäele. Seal oli muistse Harjumaa kõige lõunapoolsem Kalevipoja sängi tüüpi linnus, asustatud 5 -6.sajandil.
Ajaloolaste uuringute põhjal viis korda maha põletatud. Lõpliku hävitamise ajaks on arvatud aastat 1224, mil toimus ristisõdijate käik Harjumaale.

Kes neid muistseid aegu nüüd nii täpselt teab, kuid praegu on see üks kaunis looduslik paigake, kuhu saab autoga lähedale ja linnusemäele viib paljudest jalajälgedest lihvitud matkarajake.

 Viimased meetrid on lausa 45 kraadine mäkkeronimine

Linnuseõu ja kiik lastele

 Veel üks vaade linnuseõuele

Linnuseõue lõunapoolne ots, kust on ilus vaade ümbritsevale maastikule

Näsiniintele sobilik kasvukoht. Neid oli seal ikka rohkesti, nii linnuses kui linnusejalamil

 Eesti muinaslinnuste juures haruldane salakäik

Kui varakevadisest taimestikust rääkida, siis on seal ka tohutul hulgal sinilillevälju. Millegipärast jäid nad mul seekord pildistamata. Aga ehk siis mõni teine kevad.

Ilm iseenesest oli ilus, päiksepaisteline, kuid väga külm tuul.

020420

Pühapäevamuljed

Liikumispiirangu tõttu oli ja on lähinädalate suurim kultuurisündmus poeskäik. Aga sinnagi on soovitav võimalikult harva minna.
Kuhu siis puhkepäeval minna?
Ikka loodusesse! Aga kindlasti mitte märgistatud matkaradadele ja muidu üldteada tuntud kohtadesse.  Seal võib olla matkaradade alguses olevast valvest hoolimata rohkem inimesi. Ja hoida tuleb igatahes 2 - 2 nõuet (üheskoos ei tohi olla rohkem kui 2 inimest korraga ja vahe peab olema vähemalt 2 meetrit).
Läksime siis E-ga kodukandi jõge uudistama.

Toas aknast õue vaadates oli imeilus päikseline päev. Kuid kibekülm ja vali tuul oli. Siiski tegime ca paaritunnise matka. Ilus ja huvitav oli.

Ja nagu ikka, pildid matkal nähtust:

Ca kilomeetri ulatuses on koprad usinalt tööd teinud. Puid langetanud ja tamme ehitada püüdnud. Ma ei teagi, kas keegi lammutab kopratamme või on kõrge jõe vee seis nad enda alla matnud.

Peegeldusi jõelt ja jõe põhjast

Ühe kuivenduskraavi äärest leidsime paar hiidmunade kasvukohta. Olin küll teadlik selliste seente olemasolust ja piltegi näinud, kuid nn nahkseid anumaid pruuni peene pulbriga kohtasin esmakordselt. Väga huvitav kogemus. 

Googeldades sain teada, et toimib lausa antibiootikumina.

Kuigi suured, olid nad hiidmunade kohta siiski suhteliselt väikesed mu meelest. Aga eks sügisepoole tuleb sinnakanti uuesti uudistama minna, ehk leiab siis midagi pannilegi panemiseks. 

Või peaks hoopis kohe uuesti minema ja oma aeda eoste külvi tegema?

Selleaasta esimesed väikesed päikesed:

290320

Vot selline päev siis.
Õhtul tegime neljaviljahelvestest rosinatega küpsiseid. Matkal kaotatud kalorid peab ju tagasi saama, eksole.

Nädal pildis

Teine ametlik liikumispiirangu ja koduõppe nädal möödas. Kui esimene nädal oli pigem uude olukorda sisseelamise ja harjumise nädal, siis nüüd oli sellevõrra lihtsam, et oli tekkinud juba teatud rutiin.
Peale hommikusööki läks vanaisa õue küttepuid tegema, lapselaps ja mina asusime kumbki oma koolitükkide juurde.
Pealelõunal toimetasin ma aias, E vaatas telekat või tegi midaiganes talle meelepärast tegemist. Vanaisa ikka jätkuvalt küttepuudega ametis.

Minu aiatöödele järgnes koos E-ga kohustuslik sportlik osa, 3 - 7 km-ne matk praktiliselt igal päeval. See oli... , hm, ütleme, et see just kerge ei olnud, sest selja taga oli mugavalt maha lösutatud talv. Vähemalt minul. Aga olen ka rõõmus, et "ah homme lähen" ettevõtmine lõpuks lapselapse toel ikka teoks sai.

Mõned meie matkadel tehtud pildid ka: Päikesetõus ja päikeseloojang, Atla jõgi, kuklaste kogum pesakuhjal, harilik karikseen, Hõreda mõis ja pokud Hõreda vanas mõisapargis.
Hõreda mõisat käisime siis uudistamas E reedesest ajalootunnist lähtuvalt.

Ja peaks veel ära mainima, et reedeks, so õppenädala lõpuks oli lapsel juba õppimisest väsimuse tundemärke näha. Kuid õnneks on ta kohusetruu ja tegi oma õppetükid ikka ära. (Vastupidiselt vanaemale, kellel nii mõndagi tegemata jäi. Kuid sellest edaspidi. )

Nädal pildis 24 - 27.03.2020

Terve nädala ilm oli ilus ja rõõmus ja päikseline.

Vaata passi!

Üleeile oli mu tervis viletsake. Ei-ei, ei olnud k-viiruse nähtused. Lihtsalt üleväsimus. Ma olen olnud terve elu tegus ja toimekas ja püüdnud ikka hädadest ja haigustest üle olla ja kuidagimoodi niiviisi välja vedanud, et vahelduva eduga nii hobide kui ka palgatööga toime olen tulnud. Kuid möödunud kevadel tõmbas mu organism hädapidurit ja sestsaati olen pidanud oma ettevõtmistes väga hoolikas olema, et ülekoormust vältida.
Nojah. Vot siia see koer nüüd maetud ongi. Vaim on endiselt tegus kuid füüsis va kurivaim ei vea üldse järgi. Ja kui tulebki, siis pika taastumise hinnaga.
Nii seegi kord. Olin pühapäeval koduaias oma arust üsna vähe tööd teinud (seda võrreldes varasemate aastatega) kuid näib, et siiski liiga palju, sest esmaspäeval olin kutu. Lösutasin siis voodis ja vahelduse mõttes diivanil ja tugitoolis ka ja muudkui lugesin. Ikka virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja jälle virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja nii mitu-mitu ringi. Ega seal muust ei kirjutatudki kui k-viirusest ja majanduslangusest ja kõigest hullust mis meid ees ootamas veel on.
Ma ei ole suur muretseja ja masenduja, pigem hädaolukorras lahenduste otsija ja leidja kuid esmaspäeval suutsin end küll masekasse lugeda.

Kõige enam tekitas masendust Tallinnas elava itaallase Giovanni Angioni fb lehel olev postitus, kus ta manitseb eestlasi koroonaviirusesse tõsisemalt suhtuma kui me seda siiamaani teeme. Kõrvalolev pilt on tema postitusest võetud.
Veokid Bergamos, mis on kirste täis. Seal linnas oli nii palju surmajuhtumeid, et nad pidid surnutega toimetulemiseks teistest linnadest abi paluma.

Mina isiklikult olen ka selle viiruse puhul pigem ikka äärmuslike ettevaatusabinõude pooldaja: liikumiskeeld ja avatud ainult apteegid ja toidupoed. Lähtudes siis teadmisest, kui kiiresti nakkav see viirus on ja kui raske võib olla paljudele haiguse kulg.
Nojah, majandusküsimused sealjuures... on hoopis omaette raske teema. Polegi selle teema üle nii põhjalikult mõelnud.  Aga eks järgmisel korral kui passi pole vaadanud ja taas üle pingutanud olen, võtan teema enda jaoks ette.

Eile käisime poes toiduvarusid täiendamas. Kuigi kästakse üksi poodi minna, läksime ikka kolmekesi. Tahtsime rohkem osta ja mina üksi ei jaksa ja mees ütleb, et tema ei tea täpselt mida osta ja kuidas sa siis lapsegi koju jätad. Eks temalgi oma soovid.
Läksime hommikupoole, siis kui soovitatakse penskaritel käia. Arvasin, et ju mõni üksik penskar väikelinna Maximas on. Kuid võta näpust, seal oli kella 10 paiku tohutusuur hulk penskareid ostlemas. Püüti ikka omavahel distantsi hoida kuid kitsaste riiulivahedega ja ühe töötava kassaga oli see päris keeruline. Kassade ees veel kaitseklaase polnud, kuid töömees esimese klaasiga oli kohal ja hakkas tegutsema. Käte desovahendeid silma ei hakanud. Võib-olla ma ei osanud vaadata.
Selveris see eest oli vaid mõni üksik ostleja. Kassas enne kassiirini jõudmist oli ostja jaoks desovahend. Nii et kui taas poodi vaja minna, siis ehk Selverisse on ohutum.