Oo, vaimud! Neist võin ma palju rääkida. Mina ja minu mees ja minu lapsed ja mõned meie külalised, kes ööseks on jäänud: meil on palju lugusid vaimudest.
Hm, kindlasti te ütlete, et puhas jamps ja väljamõeldis, et vaimusid pole olemas! Eks ta ole tunnetamise ja tundlikkuse küsimus. Nii nagu sensitiivsuski.
Meie peres on vaimu olemasolu ja kokkupuuted temaga suhteliselt tavaline igapäevaelu. On aegu, kus tihti kuuleme ja tunnetame teda ja on pikemaid pause, millal ta vist kuskil mujal ringi uitab. Ta ilmus meile kaheksakümnendate aastate keskpaigas ja kui kolisime vanast kodust uude majja, tuli meiega kaasa. Sensitiivsete võimetega nõelraviarst arvas, et kui soovime, ta võib meie vaimu vaimude maailma tagasi saata, kuid mees ja lapsed olid temaga selleks ajaks juba nii harjuda jõudnud, et elu vaimuta tundunuks veidi igavavõitu. Ta on iseenesest rahumeelne ja ei hirmuta meid.
Siinkohal paar lugu meie vaimu tegemistest.
Olid meil külalised, üle kahekümne vanuses noormees ja tema ema. Kuna vaimul oli aktiivne periood, pidasime vajalikuks neid igaks juhuks hoiatada, et kui nad öösel midagi kummalist kuulevad, pole tarvis muretseda, see on meil normaalne ja nendega ei juhtu midagi halba. Noormees mingeid vaime ei uskunud ja naeris meid välja. Järgmisel hommikul tuleb noormees mu juurde ja küsib vaikselt, et kas mina käisin öösel köögis nõudega kolistamas ja potikaani häälekalt pottidelt tõstmas. "Oh ei, milleks, mina öösel magan!" Peale mu vastust läheb noormees näost kaameks ja selgub, et neile olevat köögis päris korralik kontsert korraldatud. (Köök oli selle toa kõrval, kus nad magasid). Ja et ta on juba kõiki meie pere liikmeid küsitlenud ning mina olevat olnud viimane lootus, et ehk köögis ikkagi ei olnud vaim. Igatahes peale seda ööd noormees vaimude olemasolust rääkijatesse üleolevalt ei suhtunud.
Üldiselt ma vaime ei karda kuid ühel hilisel öötunnil sain minagi veidi ära hirmutatud.
Olime just hiljaaegu oma uude kodusse kolinud. Mees ja lapsed magasid juba, mina vaatasin veel telekat. Tuled ei põlenud, oli talv ja telekavalgus vaid toas. Ja siis kuulen: "kiiks", (lukus) välisuks tehakse lahti, seejärel "kraaps - kraaps", keldrikoja uks avaneb ja sulgub. Ja sammud lähevad mööda astmeid trepist üles teisele korrusele. Olematust trepist. No hakkas ikka kõhe küll, tõepoolest!
Aga pilti ka.
Vaimud ei hooli, kas on päev või öö, kas sajab lund või vihma. Kas on talv või suvi. Nemad ajavad oma asja, elavad oma elu, hõljuvad või liiguvad seal kus parasjagu neil just vaja. Ja meie, inimesed, kas näeme ja tunnetame neid, sõltub... ma ei tea, millest see sõltub. Ja küllap siin ühes 2018 aasta aprillialguse Helsingi lörtsiski mõni vaim ikka ringi liigub. Ole teravsilm märkama! ;)
020418, Helsingi
