laupäev, 23. jaanuar 2021

Fotojaht. Vaimude tund

 Oo, vaimud! Neist võin ma palju rääkida. Mina ja minu mees ja minu lapsed ja mõned meie külalised, kes ööseks on jäänud: meil on palju lugusid vaimudest.

Hm, kindlasti te ütlete, et puhas jamps ja väljamõeldis, et vaimusid pole olemas! Eks ta ole tunnetamise ja tundlikkuse küsimus. Nii nagu sensitiivsuski. 

Meie peres on vaimu olemasolu ja kokkupuuted temaga suhteliselt tavaline igapäevaelu. On aegu, kus tihti kuuleme ja tunnetame teda ja on pikemaid pause, millal ta vist kuskil mujal ringi uitab. Ta ilmus meile kaheksakümnendate aastate keskpaigas ja kui kolisime vanast kodust uude majja, tuli meiega kaasa. Sensitiivsete võimetega nõelraviarst arvas, et kui soovime, ta võib meie vaimu vaimude maailma tagasi saata, kuid mees ja lapsed olid temaga selleks ajaks juba nii harjuda jõudnud, et elu vaimuta tundunuks veidi igavavõitu. Ta on iseenesest rahumeelne ja ei hirmuta meid. 

Siinkohal paar lugu meie vaimu tegemistest.

Olid meil külalised, üle kahekümne vanuses noormees ja tema ema. Kuna vaimul oli aktiivne periood, pidasime vajalikuks neid igaks juhuks hoiatada, et kui nad öösel midagi kummalist kuulevad, pole tarvis muretseda, see on meil normaalne ja nendega ei juhtu midagi halba. Noormees mingeid vaime ei uskunud ja naeris meid välja. Järgmisel hommikul tuleb noormees mu juurde ja küsib vaikselt, et kas mina käisin öösel köögis nõudega kolistamas ja potikaani häälekalt pottidelt tõstmas. "Oh ei, milleks, mina öösel magan!" Peale mu vastust läheb noormees näost kaameks ja selgub, et neile olevat köögis päris korralik kontsert korraldatud. (Köök oli selle toa kõrval, kus nad magasid). Ja et ta on juba kõiki meie pere liikmeid küsitlenud ning mina olevat olnud viimane lootus, et ehk köögis ikkagi ei olnud vaim. Igatahes peale seda ööd noormees vaimude olemasolust rääkijatesse üleolevalt ei suhtunud.

Üldiselt ma vaime ei karda kuid ühel hilisel öötunnil sain minagi veidi ära hirmutatud.

Olime just hiljaaegu oma uude kodusse kolinud. Mees ja lapsed magasid juba, mina vaatasin veel telekat. Tuled ei põlenud, oli talv ja telekavalgus vaid toas. Ja siis kuulen: "kiiks", (lukus) välisuks tehakse lahti, seejärel "kraaps - kraaps", keldrikoja uks avaneb ja sulgub. Ja sammud lähevad mööda astmeid trepist üles teisele korrusele. Olematust trepist. No hakkas ikka kõhe küll, tõepoolest! 

Aga pilti ka.

Vaimud ei hooli, kas on päev või öö, kas sajab lund või vihma. Kas on talv või suvi. Nemad ajavad oma asja, elavad oma elu, hõljuvad või liiguvad seal kus parasjagu neil just vaja. Ja meie, inimesed, kas näeme ja tunnetame neid, sõltub... ma ei tea, millest see sõltub. Ja küllap siin ühes 2018 aasta aprillialguse Helsingi lörtsiski mõni vaim ikka ringi liigub. Ole teravsilm märkama! ;)


020418, Helsingi

teisipäev, 19. jaanuar 2021

Läbi klaasi nädal. Fotojaht

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Lõpuks ometi. Mulle sobib kui talv on talv. See tähendab, et lumi ja pakane ja hanged. Ma ei talu pimedat ja märga talve, mis meil siiamaani valitses. 

Niisiis, esimene tõelise talve nädal.

Esmaspäev, 11 jaanuar. Ajasin oma autokese garaažist välja ja hommikupimeduses algas sõit kooli suunas. Teeolud läbi autoklaasi:

Kuna Tallinn - Haapsalu maanteeni oli liiklus praktiliselt olematu, siis polnud midagi hullu ka eelmisel päeval lahtiaetud maanteel sõita, kuigi öine ja hommikune lumesadu juba teed ummistamas oli. Vastutulijaid oli õige vähe, tunduvalt vähem kui saia sees rosinaid ja need vähesed olid viisakad liiklejad. Mina ikka ka. Viisakas. Võtsime hoo maha ja möödusime üksteisest ettevaatlikult.

Ristil Tallinn-Haapsalu maanteele pööranud, jõudsin peagi autorongile järele. Nii me siis rõõmsati kõta-kõta Haapsallu vurasime. Kiirus 60 - 80, olenevalt teeoludest. Kurvides vaatasin, ca kilomeeter võis küll meid seal järjestikku olla. Kaks hullu olid ka, üks neist jõudis 2 autot, teine kolm autot enne mind Haapsallu. Oli see möödasõidu riski väärt?

Koolis oli põnev, nii põnev, et isegi läbi klaasi (aknaklaasi) polnud mahti õue vaadata. Alles õhtul hilja käisin vaatamas (läbi prilliklaasi), et kuidas mu hommikuse kõnnitiiru teeolud on. 

Talvised olid. Sellised, mis mulle meeldib: hangehakatised.


Esimese koolipäeva märksõnad olid kangakudumine ja shibori. Teisel päeval pakutrükk ja lõputöö dokumentatsioon. Ka teine koolipäev möödus ülikiiresti ja huvitavalt. Läbi klaasi õue vaatasin alles siis kui õhtul hilja koolimajast lahkuma hakkasin.


Teel ühikasse kohtusin oma autokesega. Hm, siin küll läbi klaasi midagi ei näe. Ja üleüldse, on see ikka auto või on hoopis ratastega lumememm?


Vaatasin üle, vähemalt 35 cm paksuse lumekihi alt ilmus välja ikkagi auto. Pisike küll, kuid siiski oma ja armas. :)

Kolmas koolipäev läks nihu. Trükivärvid ja õla- ning käevalud tegid oma töö, olin täiesti audis. Siiski minu jaoks läbi paksu udu(klaasi, -laama?) arutasime kursusejuhendajaga minu lõputöö kavandit ning õmblemisõpetajaga koti õmblemist. See viimane läks praktiliselt siiski minust mööda, vajab taas järeleaitamist.
Kuna kojusõitu alustasin juba ennelõunat, siis sain kenasti hakkama. Üks teeäärne pikem puhkepeatus ja vähene kaasliiklejate arv aitas turvalisele kojujõudmisele kaasa. Aga rekkad on küll koledad, nemad sõidavad keset teed ja siis sina pisike värise seni teeäärse hange otsas kuni ta möödas on. Egas ma ei kurda, lihtsalt fikseerin ära, et selline on elu.
Ahjaa, ja enne kojujõudmist valisin väikelinnast kodualevini vale tee. Kümmekond kilomeetrit oleks nagu mööda kartulipõldu sõitnud, risti kartulivagudega, loomulikult. Hea, et proteese kandma ei pea, need oleks küll kaotsi läinud sel teekonnal.

Kodus vaatasin taas elu ainult läbi aknaklaasi. Ükspäev näidati isegi päikest, peale 16 päevast vaheaega!


Pühapäev, 17. jaanuar, oli taas tore päev. Sain õue ja suusatama ja vaatasin maailma läbi isikliku prilliklaasi.


Ajasin sisse omaenda sõiduraja. Põllul on küll korralikuma raja jaoks lund vähevõitu, kohati koperdasin mullahunniku (st künnivao) otsa, kuid rõõm suusatamisest oli ülekõige.

Selline nädal siis. 
Aitähh Tegelinskile, kes teema välja pakkus ja Raisakullile, kes kaasa rääkis.


teisipäev, 5. jaanuar 2021

Inglitel olid poisipead

 Uue aasta teisel, lumeta ja hallil päeval oma ja-te (jaluta terviseks) käiku  tehes püüdsid üldise pruunikashalli metsa foonil sarapikus pilku mõned jäätunud oksad. 



Uudishimulik, nagu ma olen, läksin asja uurima. Leidsin okstelt ülipeenetest jääniitidest moodustised, mida nimetatakse ingli- või haldjajuusteks. Nad on üsna ebatavalised loodusnähtused, millede tekkimiseks peab olema soodsad ilmastikutingimused: lehtpuumetsades, kõrge õhuniiskus, tuuletu ja lumetu ilm, siis kui temperatuur peale plusskraade langeb järsku veidi alla nulli.



Kuigi nad võivad kasvada kuni paarikümne cm pikkuseks, siis minu inglite juuksed olid vaid ühe cm-sed, kõigest siilisoeng tegelikult. Aga pole siin viriseda midagi, ikkagi haruldane nähtus!

Järgmiseks hommikuks oli lumi maas. Vaatasin taas sarapiku haldjametsa inglisoengud üle. Olid kasvanud pikemaks, lausa kenad salgud ja lokid juba!



Õhukese lumekirme all ka mõned kaunid kahupead.





Alumisel pildil haldjamets, kus inglijuuksed kasvasid.

Kuigi piltidelt jääb mulje, et teise päeva juuksesalgud juba päris pikad olid, ei ületanud nad siiski kahte cm-t.

Seda nähtust on kirjeldanud 1918 aastal esimesena saksa geofüüsik ja meteoroloog Alfred Wegener, kes eeldas, et "jäiste juuste" kujunemisel osalevad mingid seened. Alles sajand hiljem pöörati sellele loodusnähtusele taas tähelepanu ja 2015 aastal tulid mõned Euroopa teadlased oma uurimuste käigus järeldusele, et protsessis osaleb hallitusega sarnane seen Exidiopsis effusa. Kuid kuidas just täpsemalt, pole veel selge.

Pildid 2-3.01.2021

Ahjaa, jäi veel märkimata, et ainult kuivanud okstel tekivad inglijuuksed.

reede, 1. jaanuar 2021

Fotojaht. Fotonäitus 2020

 Lappasin üle oma möödunud aastal tehtud fotod. Avastasin, et jaanuarikuust pole mitte ühtegi pilti. Ja üleüldse, kõik paremad kaadrid on juba blogisse pistetud, ei tahaks enam korrata. Oli veel pilte, need aga üldse ei kõnetanud või olid avaldamiseks paraku liiga isiklikud. Lõpuks leidsin neli kaadrit, mis omal kombel mu jaoks olulised on.


Veebruar. Õues tuiskab kuid tuba on nagu soe hubane koobas. Ja näib, et keegi vist talvitub tuisnud akna taga.


Aprill. Vaade mu aias olevale puhkealale. Nn õuetuba. Mu jaoks on õuetuba väga oluline ruum.



Juuni. Kohtusin Haapsalu raudteetammil esimest korda oma elus viinamäe teoga. Loodus on mu jaoks väga oluline.

August. Mu minihostade peenrake. Hostad mulle väga meeldivad. Ma kollektsioneerin neid. Sedavõrd kuivõrd jaksan ja võimalust on.

Teiste fotonäitused:

Tegelinski

Emmeliina

Tom

Tom

A.I.V.O.

Lendav konn

Kaamos


Fotojaht. Vaimude tund

 Oo, vaimud! Neist võin ma palju rääkida. Mina ja minu mees ja minu lapsed ja mõned meie külalised, kes ööseks on jäänud: meil on palju lugu...