Neljapäev, seitsmes eriolukorra päev

Suuresti pean tänama inimest, kes prepperipäeviku blogi pidas. Ta oskas keeli ja seetõttu oli kursis maailmas leviva koroonaviiruse olukorraga. Ja see olukord ei olnud teps mitte roosiline ja ilus. Tänu tema heale analüüsivõimele ja lahtiseletamisoskusele sain ta blogist päris palju tarkusi iseenda jaoks välja noppida. Ja need temalt saadud teadmised tegid mind koroonaviiruse suhtes ikka väga ettevaatlikuks.
Tasapisi ostsime mehega ca kuuajase toiduainete varu ette. Näiteks kuivaineid, lihatooteid, juustu, võid jms sügavkülma. Ja paar kotti kartulit keldrisse. Konserve ei ostnud. Mulle ei meeldi konservid. Mõned purgisupid küll, et kui mingi kiirem moment on ja parasjagu toitu valmis tehtud pole, siis hea võtta. Aga neid oleme nagunii varemgi ostnud.
Miks ostsime? Peapõhjuseks see, et viiruse leviku perioodil poodi, st rahva sekka peaks võimalikult harva minema. No korra nädalas peab mees nagunii oma 89 aastasele emale toitu minema ostma, siis saab ju ka meile puuduolevat lisaks osta.
Kas kartsin poodidest toiduvarude otsalõppemist? Ma ei teagi. Olen ju ikkagi korra selle üle elanud kui NL lagunes ja talongid olid ja mingil hetkel palgad olid imepisikesed ja toit kallis ja saada ka veel polnud. See oli siis sotsialistlik majandusstiil ja tolleaegne kriis.
Kuidas reageerib kapitalistlik majandussüsteem kriisile? Tont seda teab! Elutarkus ütleb, et parem karta kui kahetseda. Hm... tualettpaberit me küll ei ostnud. Oli juba olemas ja eks näib kui uuesti osta vaja,
Et siis jah, võimalikult vähe kodust väljas käia oli ja on me eesmärk.

Aga inimesed plaanivad ja jumalad naeravad.
Eile hommikul ei võtnud mu arvuti pilti ette. Ja pesumasin ei pesnud pesu. Ning auto suitseb.
Niisiis pidime ikkagi täna kohalikku väikelinna minema. Auto remonti viia, arvuti remonti viia ja uus pesumasin vaja osta.
Muidu toimekas väikelinn oli väga vaikne. Kaupluste parklas vaid mõni üksik auto, tänavatel loetud jalakäijad. Möödasõitvad liinibussid praktiliselt tühjad. Inimesed hoidsid distantsi.
Kuna Coopi poe ees seisis vaid 5 autot, läksime poodi mune ja maiustusi ostma. Inimesi poes vaid mõni üksik. Kõik riiulid toidukaupa täis. (WC-paberi olemasolu ei kontrollinud).
Kassapidajal ja kauba väljapanijatel mingeid maske-visiire ees ei olnud. Kindad? Paraku ei vaadanud. Silma küll ei torganud.
Ostetud kaupu kodus ei desinfitseerinud. Meil pole desovahendeidki. (Õigel ajal ei taibanud osta ja nüüd ka ei lähe mööda poode ja apteeke hulkuma. Nagunii ei ole kuskil nagu tuttavad sotsiaalmeedias räägivad).
Käsi käskisin küll pesta. E lasi käed vee alt läbi. Mees vist ei pesnudki. Mina ikka pesin, seebiga.
Kas ma kardan viirust? Ei karda aga lollilt käitudes ei taha teda enda külge ka saada. E ütles, et tema ka ei karda. Soovitasin tal siis meie vanust (riskigrupp ikkagi) arvestades asju võimalikult vähe käppida. Seda ta ka tegi. Tubli laps, ma ütleks.

A Austraaliast tegi fb-kõne. Maakohas, kus ta elab, on poed kaubast tühjad. WC- paberi ostuhullus oli ka seal maailmajaos olnud. Tööandja oli neile üht hulgiladu soovitanud. Sealt saidki nad taas külmkapi toitu täis ja meele rõõmsaks.