Kaks kuud on blogis vaikus olnud. See oli aeg, kus sai endasse vaadatud ja sõltuvustega tegeletud. Iseenda ja lähedaste sõltuvusega.
Eks neid sõltuvusi ole nii- ja naasuguseid. Nad haaravad su endasse tasapisi ja vaikselt, ilma et ise hoomakski kuidas sind sisse mässitakse. Jaa, kui oskad tasakaalu hoida, pole viga, kuid paraku kipub nii mõnelgi puhul järg käest kaduma. Näiteks lobapidamatus, mingite asjade kogumise kirg, liigsöömine ja tont teab mis kõik veel.
Minu suurim sõltuvus oli pagaritoodete ja maiustuste liigtarbimine. Olen aegade algusest armastanud saiakesi ja koogikesi ja kommikesi ja küpsiseid ja kõike muud sellelaadset. Noorena polnud ju viga, olin hästi liikuv ja sportlik ja energia tuli ning läks. Kuid mingist hetkest hakkas energiat rohkem tulema kui minema ja nii see siis kõik ladestus tasapisi minu isiklikul füüsilisel kehal. Selle suve keskpaigaks olin saavutanud kehakaalu suuruse, mis lõpuks mu närve ja aju murdma hakkas. Olin täiesti valmis kardinaalset dieeti ette võtma, kuid oskustest ja teadmistest jäi puudu. Aga nii nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Täiesti juhuslikult kurtsin oma kurba kehakaalulugu ühele heale tuttavale. Ta oli just eelnevalt kaalulangetamise teekonna läbinud ja kuna ta on inimene, kelle teadmisi usaldan ja usun, sain julgust ja innustust. Aitähh, Pille, kui blogi lugema juhtud. Seega täpselt 4 kuud tagasi alustasin oma kaalulangetamise teekonda. Eesmärgiks oli -18 kg, kuid 10 päeva tagasi kui kaal oli 11,5 kg langenud, panin kaalulanguse stopile. Sest olin paar-kolm aastat tagasi läbi raskuste omale meeldiva garderoobi kokku sebinud ja see kipub juba suureks jääma. Kuna mu enesetunne on tunduvalt paranenud ja uut garderoobi ka soetada ei taha, jääb praegu nii kuis on. Igatahes olen saavutatuga väga rahul ja loodan, et oskan seda ka hoida.
Mis on saanud sõltuvusest pagaritooteid ja maiustusi pugida. 4 kuud on piisavalt pikk aeg sõltuvusest vabanemiseks. Nüüd on oluline vaid jälgida, et sõltuvus tagasi ei hiiliks. Õnneks isegi ei ole isu nende järgi. Magusaisu leevendab täiesti lusikaotsatäis mett kui olukord väljakannatamatuks muutub. Saiakesed ja koogikesed võivad täiesti julgelt end mu silme all tunda. Lihtsalt ei taha neid. Üleeile küpsetasin õunakooki. Jah, tõsi, sõin siis ka paari päeva jooksul paar tükikest. Noh, et prooviks, kuidas tundub. Ei tundunud eriti head. Mees ja külalised said kõik endale. Nii et selle sõltuvusega on siis ehk nüüd rahu majas. Kui päris ausalt öelda, siis nende nelja kuu jooksul ikka mõned shokolaadikommid sõin ka. Kuid otsest vajadust enam pole.
Teine hull sõltuvus on asjade kogumine ja nende mitte ära viskamine. Eks mingi osa on seal ka kindlasti nõukaaegsel pideval eluks vajalike asjade defitsiidil. Siis oli ju nii, et pidid ikka kohe ostma kui midagi olulist müügile tuli, hoolimata sellest, et hetkel seda ehk niiväga ei vajanudki. Ja kui piisavalt ruumi käes, siis asjad muudkui kogunesid ja kogunesid ja kogunesid.
Mõni aeg tagasi läks üks pereliige hooldekodusse. Ja järeltulevale põlvkonnale jäi ta maja kõigest aastakümnete jooksul kogutust tühjaks teha. Vot oli see vast ettevõtmine. Igatahes lööb mul igasuguste esemete-asjade koha pealt praegu välja tugev allergiline reaktsioon. Nii hull, et ma ei suuda isegi käsitööd teha. Lihtsalt mitte midagi uut siia maailma juurde toota ei taha. No muidugi alustasin ka oma pere asjade sorteerimist. Õnneks on siinmail olukord tagasihoidlikum, kuid siiski piisavalt tüütu tegevus.
Üle pika aja on taas jaksu ja tahtmist isegi blogida. Et sõltuvustest vabanemise hea kerge tunne üles täheldada.
12 kommentaari:
Mina tegelen samuti selle ,,teise,, sõltuvusega. Edeneb, aga on tagasilööke😉
Oojaa, teisest sõltuvusest olen end ikka suutnud juba mõnda aega tagasi vabastada. Tavaliselt mõtlen enne ostmist hoolikalt järgi, et kas mul on ikka seda asja vaja. Ja siis kohe nagunii ei osta, jätan koduses olukorras kaalumisaega. Kui siis leian, et ilma ei saa, lähen ostan. Kuid veidi keerulisem on olemasolevatest asjadest loobumisega. Õnneks on meie kodu läheduses uuskasutuskeskus, sinna viisin kõik oma suureks jäänud riided. Nõudega on nii ja naa. Pean ootama laste seisukohta. Kui nemad vajavad, on ok, kui mitte , eks siis lähevad ka uuele ringile. Raamatud on veel sorteerimata. Ma ei teagi, mida nende raamatutega peale hakata, mida enam lugemisväärseks ei pea.
Kaalu langetamine sellises mahus on väga tubli saavutus, kiitus sulle ! See teine sõltuvus pole mind õnneks kunagi vaevanud, pigem liiga kiire asjadest vabanemine (suurem koristus ilma asjade väljaviskamiseta oleks mu jaoks läbikukkumine :D ) aga majas peab olema tasakaal ja Ülo võitleb hetkel just selle teise sõltuvusega. Liiga palju ruumi majapidamises on igatahes saatanast :D
Aitähh tunnustamast, egas see kaalulangetamise teekond lihtne ei olnudki, nõudis ikka piisavalt tahtejõudu ja eneseületamist.
Soovin oskust Ülole liigsest vabaneda, see ON keeruline, ma tean.
Pistan kõrvataha teadmise, et suurem koristus peab kindlasti sisaldama asjade väljaviskamist. Ohhhsa.
Muuseas, mu arvuti klaviatuur ei tööta korralikult ja küsi- ning hüüumärgid ja emotikonid on seetõttu olemata, need peab ise õige koha peal vahele lugema.
10 kilo on muljetavaldav saavutus. Mu elukaaslane sai ka hiljuti sama saavutuse kirja, aga minu -3 kilo viimase dieedi käigus on armetu. Aga aitäh sellegi eest.
See sõda liigse kehakaaluga on igavene, vähemalt minul. Iga võidetud lahing on tore, aga sõda võita ei õnnestu enamusel. Ikka ja jälle haarab "vaenlane" positsioone tagasi.
Bianka, -11,5 kui täpne olla. Tegelikult isegi veidi rohkem.
Märkisid õieti, et iga võidetud lahing on tore. Kuid sõda võita on tõepoolest märksa keerulisem. Selleks on vaja osavat ja tarka strateegi. Õnneks ma juba tean, millises sõjas olen ja eks näis, kuidas mu siiani omandatud teadmised strateegia rakendamisel kasuks tulevad. Minu jaoks kehakaalu kaotus ongi lahing, sõda on kuulutatud sõltuvustele. Nii et, elame-näeme.
Sinu -3 on ka ikkagi tunnustust väärt positiivne tulemus. Ja elukaaslase -10 on hästi suur saavutus. Kiida teda minu poolt ka kui raatsid.
Tegelikult tahtsin selle eelmise kustutatud pika jutu asemel öelda, et olen kade nende peale, kellel on tahtejõudu oma halbade harjumustega võidelda :)))
Jep, pikk jutt, --- jutt.
A mis sa kadetsed, otsi oma tahtejõu riismed üles ja kasvata suureks.
minu lugupidamine. oled varemgi selliste tegudega toime tulnud. Mina mitte kunagi. Kunagi proovisin, aga tulem oli nii pisku, et õnnetunnet ei tekkinud. tilk tõrva: 50 aastane kolleeg otsib uut garderoobi. Vana, mis pea 15 kg toekam, sai ära antud aasta tagasi, aga nüüd oleks tal seda hädasti vaja.
Teemasse: mulle meeldivad sihikindlad inimesed.
Aitähh, Emmeliina.
Varem oli mu elukorraldus kaootiline ja paljuski sellest tulenevalt suured kehakaalukõikumised. Nüüd olen pool aastat väga stabiilset elu elanud ja loodame, et nii jääbki. See andis energiat iseendale rohkem tähelepanu pöörata.
Tõrvatilgast olen teadlik. Ma hoidsin varem ka oma suureks jäänud riided alles ning pahatihti olin sunnitud neid taaskasutama. Seekord arvasin, et kui juhtungi hetkel sobivast garderoobist välja kasvama, siis oleks nagunii aeg garderoobi uuendada. Mõne armsa ja ilusa eseme jätsin kapipõhja alles ikka ka. Kuid annan endast parima, et uut kaalutõusu ei tuleks. Olen korduvalt nii- ja naamoodi katsetanud ja loodan nii väga, et kaaluhoidmise nipid lõpuks ometi omandanud olen.
Kallis Mummo, mida muud kui sammhaaval edasi ja ära blogimist ning pildistamist unusta.
Postita kommentaar