Kuhu küll kõik lilled jäid?

Hiiumaa reisiga algas siblimist ja põnevat elu täis aeg. Muidugi olid vahepeal ka hingetõmbepausid kuid blogimiseni kohe kuidagi ei jõudnud. Egas tänagi veel ei jõuaks, kuid silma jäi üks kaheksa aasta tagune tekst.

Hei, sina, naabrimees! Ma saan aru jah, et sind mu aiandusalane tegevus absoluutselt üldse ei huvita, pigem oled irooniline ses osas, kuid oma kätetööd imetledes võiksid vähemalt jalge alla vaadata, et mille peal sa tammud. Astusid ju üle madala kivimüüri kaevatud ja taimestatud alale. Ma olin seal ikka omal ajal mitu tundi rassinud ja taimi muretsenud ning õnnelik olnud huvitava ajalooga lillede üle, seepärast oli paganama valus vaadata, kuidas seal suured saapad ringi sõtkusid.
Et miks ma tähelepanu sellele tegevusele ei juhtinud?
On mulle ennegi öeldud, et eeldad inimestelt suuremat intelligentsust kui neis tegelikult seda on. Jah, maakoht, egas intelligentsust ja teise inimese aktsepteerimist siinpaigas kohati nagu saada pole. Ikka sõnnikuse traktoriga üle, siis hea kindel värk, et ta niipea ei tõuse ja vähemalt sel ajal ise mingigi tähelepanu saab.
Tüli ma ei taha ja tagasihoidlikust viitest pole lihtsalt kasu. Nii ma vaikides pealt vaatasingi, kuidas mu töö otsas tammuti.

Kaheksa aastaga on nii palju muutunud, et olen õppinud paremini enda eest seisma. Et kas enam tüli ei taha? Tüli ei taha tõesti kuid kui sina minu tegevusest lugu ei oska pidada, siis igal juhul juhin sellele tähelepanu. Kas sest tõuseb tüli või mitte, oleneb ju ka vastaspoolest. Tüli puhul kehitan õlgu ja ajan oma asja edasi. Kui vastaspool mõistab, et ta siiski miskit valesti tegi, tuleb leppima. Kui ei mõista, pole probleemi. Päike paistab niikuinii ja aastaajad vahelduvad.

Hiiu maitsed

Olin Hiiumaal teist korda oma eluloos. Esimene külastus jäi vist kolmekümne aasta taha, täpselt ei mäletagi kuid polegi nii oluline. Tookord oli meie reisi eredaim hetk Soera talumuuseumis. Istusime reisiseltskonnaga taluõue pika laua taga ja lasksime hea maitsta tuulehaugil ning koduõllel. Peremees tutvustas elu-olu, hiiu kombeid ja see oli aeg, kus esimesed välisturistid Eestimaad külastasid. Nende kohtagi oli peremehel mõnusaid humoorikaid lugusid jutustada. Enamik olid ju üsna eakad pensionärid erinevatest maailma nurkadest. Osade liikumisviis olla olnud küll väga vaevaline, kuid nad liikusid siiski. Ja seejärel järgnesid lood nende liikumisviisidest bussist välja ja bussi ja õue peal jne. Aga mitte sellest ei jätka juttu, vaid hiiu leivast ja saiast.

Mõnusat leiva ja saia maitset kogesime seekord Roogoja sadamarestoranis. Ja kojusõiduhommikul astusime läbi Kärdla Coopi poest, kus olid eraldi riiulid Hiiumaa Köök + Pagar toodetega. Valik oli suur, kaasa ostsime lihtsalt suvaliselt. Meie siis paar maitset saia ja 3 maitset leiba.

Minu lemmik: Bruno leib. Ju siis koriandri maitse sobib hästi. Omapärane on porgandi-kadakaleib ja Hiiu tume teraleibki leidis heakskiidu. Saiade koha pealt ei saa kumbagi kaasaostetutest esile tuua, sest pole eriline saiasõber kuid igatahes olid nad mõlemad võrdväärselt head ja soovitan osta. Juubelisai muidugi magusam. 

Muud maitseelamused jäid paraku seekord proovimata, sest külastatud kohvikud/restoranid ei pakkunud midagi eriti hiiupärast, ikka seesama mis mandrilgi. Söögikohtade valik lähtus tühjast kõhust ja lähimast söömise paigast. Aga toiduportsud olid kõigis külastatud kohtades suured ja maitsvad.

Roograhu

Õhtuvaikus. 

Üle kolmekümne aasta taaskohtumine sõbrannaga. Kärdlas. Mõnda inimest võib elu ikka julmalt räsida. Olime aeg-ajalt põgusalt vaid netis suhelnud ja mulje, et ta on paksust ja vedelast läbi tulles tugevaks ja terveks jäänud, ei olnud petlik. Rõõm mõlemapoolne, südamlik ja soe.

Tutvumine Kärdlaga ning teel kämpingusse  arutlused taksojuhiga turismi hetkeseisust Hiiumaal (üsna hale) ja selle olukorra arvatavatest põhjustest ( koroonajärgste piirangute lõdvenemine Eestist väljapoole reisidele, mistõttu siseturism tagasihoidlik ja liigselt ebastabiilne olukord maailmas ning  välisturisti hirm tulla putjamaa lähinaabrusesse).

"...ja Margus Nõukogude armeest" Kärdla jahtklubis - üle pika aja teatris. Hea lugu, nostalgiline ja veidi filosoofiline. Eluterve huumor Margus Taborilt.

Selline armas päev siin Hiiumaal.  

Ja nüüd siis vaikus. Sadam puhkab. Maitsvaid ja suuri toiduportseportse valmistav sadamarestoran on tänaseks uksed sulgenud. Naabermajakese vanapaar askeldab omaette. Minu õhtune jalutuskäik pildigaleriis jäädvustatud. Mere kohal sähvivad välgud. 

140722

                                            

Hiiumaa vol 1

Heltermaa sadamast liikusime edasi kirde suunas, sihtkohaks Roograhu kämping.

Vahepeal muidugi peatused nn vaatamisväärsuste juures.

Esimene peatus Pühalepa kirik.

Kirikusse sisse piiluda ei õnnestunud kuid kirikaias jalutasime. Mulle imponeerisid tohutult vanad, ajahambast räsitud kiviristid ja aia hooldamisel niitmata jäänud nn lillesaarekesed. Nii lihtne ja ilus! Pühalepa kirikaias on ka saarte (Hiiumaa ja Saaremaa) ainukesed 2 rõngasristi.

Sealsamas kõrval toretseb taastatud, hooldatud ja täiesti tänapäevaselt toimiv Suuremõisa mõisakompleks

Erilist tädelepanu pälvis peahoone uks

ja aednikule nii tüütuna näiva kassitapu kaunis peenar

lõhnasid pärnad

ja lehvisid lipud

Teateid ei tohtinud ustele paigutada, selleks on spetsiaalne kerst

Suuremõisa mõisakompleksi juurde viib 2 alleed. Minu jaoks ebatavaline, tavaliselt ju on olnud mõisatele vaid 1 juurdepääsutee.

Sealsamas on ka bussipeatus. Bussiliiklus suht tihe mu meelest.

Suuremõisa mõisakompleksist ca kilomeetri kaugusele jäävad Põhilise leppe kivid.

Seal korraldasime ka pikniku. Meil oli au nautida hommikusööki koos Inglismaa kuningannaga

Looduslapsena olin vaimustuses maastikust ja taimestikust

Tundub, et metssigade jaoks on siin pühas paigas samuti toidulaud kaetud.

Edasi viis tee mööda kahest kalmistust. Mõlemat uudistasime.

Uuem, Pühalepa kalmistu

Seal oli meile mitteharjumuspärane haud, kus uhke hauakivi keset matmisplatsi ja abikaasad teine teisel pool hauakivi. Vana meremees ja tema abikaasa

Vapustava mulje jättis täis maetud ja peaaegu unustuse hõlma vajunud inimestega pisike Kummistu kalmistu.

Kogukond on sellelt võsa ära raiunud ja sissetallatud rada lookles läbi kalmistu

 

.

Vaid mõnel üksikul on järeltulijad, kes ristidel kirju värskendanud on.

Jaa, pakkus mõtlemisainet kaduvikust ja olevikust ja ajast meis ja meie ümber..

Sellega lõpetan hetkel blogipostituse kuigi päev ei olnud teps mitte veel õhtus, isegi pooles päevas mitte.

Eks edaspidi edasi.

Leigeril

Harjunud vara ärkama, mina ja co. Seetõttu sobis suht kenasti varane praam, 6.30. Lubati küll vihma kuid mis parata, kämping broneeritud ja reisiettevõtjal just nüüd puhkus.

Hommik suht soe ja veel ei saja. Sadamas ja 

merel tuuline.

Nädala keskel ja varane hommik, praam tühi.

Söögiisu veel pole, lihtsalt hinnavaatlus
 

Lapsed on suureks kasvanud

Just möödusime Rukkirahust. Liig lage ja tiheda liiklustee ääres, ei oleks mugav paigake üksindusse eraldumiseks.

Kohtumine Tiiuga

Tund ja veerand on praam teel.

Ajaviiteks blogin. Loodangi teha pidevaid reportaaže, sest muidu juhtub see, mis möödunud aasta suvereisikesega: jääbki blogimata.

Tagasivaade kevadesse

Eile algas astronoomiline suvi. Tere suvi!

Elu on hetkel suht lill, nii lill, et isegi blogimine pole oluline. Aga et kasvõi väikegi märk tuleviku tarbeks minevikust maha jääks siis siinkohal mõned read möödunud kevadest.

Nii pikka ja ilusat kevadet ma oma eluloos ei mäletagi. Kuna olen looduslaps ja tegutseja tüüpi ja aiafanaatik, siis algas mu kevad esimese aiatööga. 3. aprill oli see kuupäev kui aia kirdenurgas oli lumi sulanud ja sain sealkandis korrastustööd ette võtta. Hekilõikuriga eemaldasin peene võsa, riisusin tuulte toodud naabrite vahtralehed oma kompostihunnikusse,  korjasin ära elupuude tugipostid (tegelikkuses toetasid elupuud juba tugiposte) ja asjatasin muid toiminguid teha. Ajaks, mil see aianurk ornungisse sai, oli lumi juba järgmisest korrastust vajavast kohast sulanud. Ja nii ta läks: lumi sulas ees ja mina toimetasin järgi. 

Mingitel ajahetkedel vaatasin oma aeda ja imestasin, et nii palju juba korrastustöid tehtud! Ja jaanipäevgi pole veel käes! Tavapäraselt on kogu aeg üks tamp ja trall tagant torkinud ja üks kiire töö ja tegemine teist taga ajanud. Nüüd aga oli kevad, kus sai rahulikult toimetada, aeda ja igapäevatoimetusi nautida, mõned Eestimaa reisid tehtud, külalisi vastu võetud ja ise külas käidud. Loomulikult pole mu aed veel täielikult korras ja ideaalne, kuid olen rahul, sest on olnud aega olukorda analüüsida ja nüüd juba tean, kuhu suunas teel olen. 

Kus Eestimaal käinud ja mida näinud sel kevadel, pole ka blogis kajastust veel leidnud. Loodan ikka tasapisi pildiread kord blogisse postitada.

Nautigem suve!

Suvehommik, 220622

Viiskümmend aastat muusikat

Just nii kaua on Kukerpillid laval oma muusikaga rahvast rõõmustanud. Ma võiks lausa öelda, et olen peaaegu kogu oma elu Kukerpillide muusika saatel elanud. Aegumatud lood ja laulud.

Kunstiülikooli üliõpilaste moodustatud folkansambli esimene avalik esinemine oli 01.aprillil 1972. aastal Eesti Reklaamfilmi telesaates.Sellest ajast on esinetud nii Eesti kui muu maailma lavadel. Nii üksi kui eesti tuntud lauljate ja tantsurühmadega. On esitatud rahvalaule, kantrimuusikat (eriti bluegrass- ja Cajun-stiili), rockabillyt ja omaloomingut. Võidetud auhindu festivalidel. Uuritud läbi rahvamuusika arhiivid ja lindistatud laulikute laule kõikjal Eestis. Salvestatud on mitusada laulu ja pillilugu, välja antud 24 LP plaati ja CD-d, osa neist kogumikalbumid, palju kassette ja ühisplaate teiste artistidega.

Ansambli liikmed läbi aegade on olnud: Taivo Linna, Vello Salumets, Toomas Kõrvits, Tiit Kõrvits, Ike Volkov, Tõnu Raadik, Kaarel Kilvet, Indrek Kalda, Jaan Arder, Arne Haasma, Vello Toomemets, Heiki Vahar. 

Vt. kodulehte

Rahvatantsijana ja ka lihtsalt igasugustel pidudel olen saanud palju nende pilli järgi tantsu vihtuda. Olid ajad!😍

Ja nüüd on nad siis oma 50. esinemisaastat tähistaval kontsertturneel. Vaprad tegelased, poolteist tundi lustilugude saatel möödus nigu niuhti!

Siin nad siis kenasti reas poseerimas:

Arne Haasma - laul, akordion

Heiki Vahar - viiul

Toomas Kõrvits - laul, kitarr

Ike Volkov - laul, bass

Pilt: 090622, Kuimetsa