Kuhu küll kõik lilled jäid?

Hiiumaa reisiga algas siblimist ja põnevat elu täis aeg. Muidugi olid vahepeal ka hingetõmbepausid kuid blogimiseni kohe kuidagi ei jõudnud. Egas tänagi veel ei jõuaks, kuid silma jäi üks kaheksa aasta tagune tekst.

Hei, sina, naabrimees! Ma saan aru jah, et sind mu aiandusalane tegevus absoluutselt üldse ei huvita, pigem oled irooniline ses osas, kuid oma kätetööd imetledes võiksid vähemalt jalge alla vaadata, et mille peal sa tammud. Astusid ju üle madala kivimüüri kaevatud ja taimestatud alale. Ma olin seal ikka omal ajal mitu tundi rassinud ja taimi muretsenud ning õnnelik olnud huvitava ajalooga lillede üle, seepärast oli paganama valus vaadata, kuidas seal suured saapad ringi sõtkusid.
Et miks ma tähelepanu sellele tegevusele ei juhtinud?
On mulle ennegi öeldud, et eeldad inimestelt suuremat intelligentsust kui neis tegelikult seda on. Jah, maakoht, egas intelligentsust ja teise inimese aktsepteerimist siinpaigas kohati nagu saada pole. Ikka sõnnikuse traktoriga üle, siis hea kindel värk, et ta niipea ei tõuse ja vähemalt sel ajal ise mingigi tähelepanu saab.
Tüli ma ei taha ja tagasihoidlikust viitest pole lihtsalt kasu. Nii ma vaikides pealt vaatasingi, kuidas mu töö otsas tammuti.

Kaheksa aastaga on nii palju muutunud, et olen õppinud paremini enda eest seisma. Et kas enam tüli ei taha? Tüli ei taha tõesti kuid kui sina minu tegevusest lugu ei oska pidada, siis igal juhul juhin sellele tähelepanu. Kas sest tõuseb tüli või mitte, oleneb ju ka vastaspoolest. Tüli puhul kehitan õlgu ja ajan oma asja edasi. Kui vastaspool mõistab, et ta siiski miskit valesti tegi, tuleb leppima. Kui ei mõista, pole probleemi. Päike paistab niikuinii ja aastaajad vahelduvad.