Varjatud kaamera

Mõned pildid öisest aiaelust, märts, aprill ja mai 2023. Üks päevane pilt ka. Keegi kommenteeris, et liiklus nii tihe, vajame valgusfoori.

Aeg

 Ole ettevaatlik oma mõtetega, need võivad ellu astuda.

Olin siin juba mõnda aega oma blogi lahti-kinni plõksinud kuid kirjutamissoonele ei sattunud. Lõpuks leidsin, et ju siis peab mingi suur vapustus mind tabama, et taas internetipäevikut pidama hakata.

Sain oma vapustuse venna õnnetu lahkumise läbi. Meie omavahelises suhtluses on olnud igasuguseid aegu, armsast lapsepõlvest tema tormilise nooruse ja tasakaaluka hinnatud töömeheni välja. Viimastel aastatel oli meie omavaheline läbisaamine väga hea. Seda karmim oli mu hingele teadasaamine, et teda enam pole.

Hetkel iseloomustab mu hinge kõige paremini allolev pilt. Suur uhke hoone, pooleldi varemeis, kuid siiski taastamine ja restaureerimine käib seal. Siseruumides, mida kõrvaline pilk ei näe.

Ja üleüldse, selline see elu on: kord varemeis, aga siis tuleb aeg maha võtta ja mõtiskleda.

Olla kohati diplomaat ja mitte kõike välja lobiseda.

Lüüa puhevile oma roosad unistused,

kus vaja, mängida narri. Alati ei saa ju tasakaalukas olla.

Mõnikord ikka näitab elu sulle ka varjatud saladusi.

Ja argliku hapra lilleõiena algab vapustustest taastumine,

et taas elu nautida ja unistused ellu viia.

Jah, aegu on elus igasuguseid, karmimaid ja rõõmsamaid.

Täna läks taas keset ööd uni ära. Sirvisin oma Pariisi (aprill 2023) pildialbumit. Ja panin kokku lühikese galerii elu keerdkäikudest. Venna mälestuseks.

Esimene pilt: Raikküla mõis, 191124.

***

 Üle mu õue

sammuvad päevad
pikas reas.
Nad tulevad kusagilt
hommiku kandist,
toredate nägudega
noored matkamehed,
ja lähevad õhtute poole.
Kuni silmapiirini
on näha
nende vaarudes
hallimaks muutuvaid selgi.
Mõned neist
vaatavad tagasi
nagu kutsudes kaasa
või kippudes tagasi.
Kuid hommiku poolt
tulevad,
päikesekettad õlal,
uued ja uued
toredate nägudega päevad
üle mu õue.

27.08.1967 - 23.11.2024

VENNALE

London, valge leht II

Istume bussis ja vurame rõõmsalt Big Beni poole. Oma arust. Vaatame linna ja inimesi ja kella ja ootame, mil maailmakuulsad ehitised paistma hakkavad. Mingil hetkel tajun, et kesklinnale me küll ei lähene, arhitektuur viitab pigem äärelinnale. Ja siis kuulan bussiinfot ning saan aru, et varsti oleme lõpp-peatuses. Enne bussist väljumist uurin bussijuhilt, et kuidas me ikka Big Beni juurde saaksime. Tema viipab käega metroojaama suunas ja soovitab sealt uurida.

Uurime. Metroo infotöötaja suunab meid taas kenasti õige platvormi juurde, ütleb, et Westminsteri peatuses peame väljuma ja let`s go! 

Westminsteri peatuses suundume maa alt maa peale ja seejärel saan ma teada, et mind, kes ma oma elus ühtkomateist kogenud olen, paksust ja vedelast läbi käinud,  on ikkagi veel võimalik tummaks lüüa. Kogu see võimsus, ilu ja pompöössus mis Big Beni ja parlamendihoone kujul vastu vaatas oli ikka vapustav. Üks asi on näha neid hooneid telekas ja piltidel, kuid kui nad ikka ootamatult täies ilus, suuruses ja hiilguses su ette kerkivad, on hoopis midagi muud. Kõik see suursugune ilu ja uhkus lõi mu nii tummaks, et kaotasin igasuguse teo- ja otsustusvõime. 

Minu mingi netiinfo järgi pidi sealsamas lähedal olema ka turismiinfopunkt. Läksime seda otsima, kuid leidsime hoopis kuulsad telefoniputkad ja jõepaatide sadama. Otsustasime oma esialgse plaani hüljata ja ärevil meelte rahunemiseks pigem sõidu Thamesil ette võtta. Ostsime pileti Greewich Pieri, paati oodates vaatasime veidi veel ringi, pildistasin üle jõe paistvaid London Eyet ja County Halli ning seejärel istusime paati ning jõgi viis meid vastu uutele seiklustele.

Pildid

290923

PS Tegelikult oli see isegi tore, et bussiga algul veidi seiklesime ja esimene pilk parlamendihoonele ja Big Benile nii ootamatult tuli. Üllatavad positiivsed emotsioonid teevad elu ju kenasti elamisväärseks, eks ole. Ja ma polnud ainuke kelle reaktsioon äärmist üllatust väljendas, see oli enamikel turistidel, kes mind sel hetkel ümbritsesid.

PPS Viimasel pildil olev praam veab Londoni prügi. Neid praame on hommikupoolikutel jõel palju.

London, valge leht

Et mitte haigusest tingitud koduseks jäämise pärast eriti aega kurvastamiseks poleks, võtsin ette inglise keele kursuse. Keelte õppimine on mu jaoks raske, olen andetu selle koha pealt. Olemasolevate inglise keele teadmistega ma ennast just maha müüa ei lasknuks, elementaarne põhi oli all, kuid soovisin enamat. Mõeldud, tehtud. Küll ma ikka kirusin ennast aeg-ajalt, et õppimise ette võtsin kuid läbi end lõpuks vedasin ja otsustasin ennast selle eest ikka kuidagi kiita ja premeerida ka, teha reis Londonisse. 

Mees minuga enam reisimas käia ei saa, otsisin reisikaaslase, ostsin lennupiletid ja öömaja ning helde saatus andis täiesti etteaimamatult isegi sponsori reisil lahedama äraelamise jaoks.

Üldiselt oli London mu jaoks üsna valge leht. Häbi küll, kuid teadmised piirdusid Big Beni, kuningakoja ja parlamendihoonete ning Hyde pargiga. Madam Tussaud muuseum ka. Niipaljukest kui telekast ja internetist ja piltidelt nähtud. Lisaks siis veel ka inglise keele tunnis õpitunatuke.

Enne reisi surfasin netis ringi ja lisasin "soovide lehele" veel mõningaid vaatamisväärsusi. Blogija Kukupai oli just ka Londonis reisil käinud ning spikerdasin tema fb kontolt üht-teist. Ja sõnumites jagas ta väärtuslikke õpetusi. Igaks juhuks tegin ka google mapsi kaardil esimese päeva ringkäigu marsruudi valmis. Alustasin Big Benist. Kuid ikkagi oli tunne, et sukeldun väga-väga tundmatus kohas.

Kohale jõudsime kenasti. Lennuk tegi millegipärast enne maandumist Gatwicki kohal staadioniringe, maandusime seega ligemale pool tundi ettenähtust hiljem, juba õhtupimeduses. Lennujaamas oli abiks infotöötaja ja tänu tema infole jõudsime metrooga (ühe vajaliku ümberistumisega) oma Londoni kodusse sekeldusteta. Host juba ootas meid. Näitas kätte vajalikud ruumid ja õpetas prügi sorteerima ja oli üleüldse sõbralik ja rõõmsameelne ja muudkui kordas, et Eesti on nii imepisike maa. Nujah, pisike jah, host ise Brasiiliast pärit, maade pindala vahe ikka suur. Me ei osanud ta sellele tähelepanekule muidugi ka erilist tähelepanu pöörata ja oli nii kuis oli. Reisielevus ja väsimus ka ja peale kerget õhtueinet jäime ööunele.

Järgmisel hommikul siis veepudel kotti ja Big Beni poole punuma. Bussiga ca 45 min sõitu, ütles Google maps. No muidugi ajas segadusse, et kuspool teed me bussi ootama peame. See vasak pool ja parem pool... Igaks juhuks küsisime ühelt kenalt noorelt neegrinaiselt järgi. Teepool olla õige aga bussi number hoopis teine. Usaldasime kohalikku ja astusime tema poolt öeldud numbriga bussi. 

(järgneb)

Turisti jaoks on ühistranspordis arvatavasti kõige mugavam ja odavam viis tasuda kasutades pangakaardiga viipamist. Bussi saab siseneda eesuksest, viipad ja läheb sõiduks. Bussist väljudes ei pea viipama. Küll aga metroos peab nii sisenedes kui väljudes kasutama oma pangakaarti. Ühe sõidu hinnaks samas tsoonis oli 1.16 eurodesse ümber pandult. Aga oli ka mingi summa, millest rohkem päevas maha ei lähe. Minu mälu hetkel seda summat kätte ei anna 😐

Bussist väljumiseks anna bussijuhile enne oma peatusesse jõudmist soovist teada. Vt pool punast nuppu pildil paremal.

Käisin sel suvel kaks korda Tallinnas,

 ikka asja pärast, mitte niisama hängimas. Kuigi oli plaanis ka suve jooksul niisama pealinnnas tšillida, siis pean täna, astronoomilise sügise esimesel päeval tõdema, et tegelikult kulus aeg muudele ettevõtmistele ära.

Esimene kord siis 070923, oli vaja kerget jakki. Oh, ma olen nii vilets poodleja ja enamiku riideid ostan kaltsukast. Minu arust on seal põnevam valik kui kõrgehinnapoodides ja üldiselt tahan ka endast väikest jalajälge maha jätta siia maamunale. Seetõttu eelistan taaskasutust. 

Kammisime sõbrannaga läbi Paavli kaltsuka ja 3 Humanat. Lõpuks viimasest, Narva mnt poest sain soovitu. Oli juhtumisi 4 euro päev, sattusin ostlema soodusajal, seega küsiti vaid 3 eurot mulle meeldiva jaki eest. 

Samas majas on ka Itaalia lõngade pood, sõbranna sukeldus sinna ja mina tegin teda oodates tänavapildist klõpsu.

Teine kord käisin 190923, naelu ostmas ja pesu oli ka vaja. Naelad sain Kristiine keskusest ja aedniku õuetööde jaoks mugav pesu ootas Balti jaama turul.

Pildid klõpsasin Estonia juurest Balti jaama jalutades. Ei midagi erilist, lihtsalt hetkeolud.

Aga jah, nemad seal kõrgel kaugenevad üha enam reaalsusest ja rahvast. Ikkagi naine ju eesotsas, see olevat oluline. Mina ei ole feminist, mulle on olulised tarkus, empaatia ja hoolivus. 

Fotojaht. Kohustuslik element ...

... Pariisi tänavatel.

Igas vähegi suuremas turistide külgetõmbemagneti juures patrullis kas politsei või sõjavägi. Ja suuremate sündmuste puhul kaasati päästeametit. (Alumisel pildil lahkuvad päästeameti töötajad peale suure reede liturgiat Sacre Coeri basiilikast).

Algul oli ikka harjumatu, kuid varsti ei pööranud neile enam tähelepanu, muutusid lihtsalt osaks tänavapildis. Ning arvestades president Macroni otsuste vastaseid massimeeleavaldusi ja üleüldse rahutu maailma olemasolu, siis täiesti mõistlik ju.

Pildid 0504 - 100423 

Veel fotojahtijaid:

Tegelinski ja Osaline