Et mitte haigusest tingitud koduseks jäämise pärast eriti aega kurvastamiseks poleks, võtsin ette inglise keele kursuse. Keelte õppimine on mu jaoks raske, olen andetu selle koha pealt. Olemasolevate inglise keele teadmistega ma ennast just maha müüa ei lasknuks, elementaarne põhi oli all, kuid soovisin enamat. Mõeldud, tehtud. Küll ma ikka kirusin ennast aeg-ajalt, et õppimise ette võtsin kuid läbi end lõpuks vedasin ja otsustasin ennast selle eest ikka kuidagi kiita ja premeerida ka, teha reis Londonisse.
Mees minuga enam reisimas käia ei saa, otsisin reisikaaslase, ostsin lennupiletid ja öömaja ning helde saatus andis täiesti etteaimamatult isegi sponsori reisil lahedama äraelamise jaoks.
Üldiselt oli London mu jaoks üsna valge leht. Häbi küll, kuid teadmised piirdusid Big Beni, kuningakoja ja parlamendihoonete ning Hyde pargiga. Madam Tussaud muuseum ka. Niipaljukest kui telekast ja internetist ja piltidelt nähtud. Lisaks siis veel ka inglise keele tunnis õpitunatuke.
Enne reisi surfasin netis ringi ja lisasin "soovide lehele" veel mõningaid vaatamisväärsusi. Blogija Kukupai oli just ka Londonis reisil käinud ning spikerdasin tema fb kontolt üht-teist. Ja sõnumites jagas ta väärtuslikke õpetusi. Igaks juhuks tegin ka google mapsi kaardil esimese päeva ringkäigu marsruudi valmis. Alustasin Big Benist. Kuid ikkagi oli tunne, et sukeldun väga-väga tundmatus kohas.
Kohale jõudsime kenasti. Lennuk tegi millegipärast enne maandumist Gatwicki kohal staadioniringe, maandusime seega ligemale pool tundi ettenähtust hiljem, juba õhtupimeduses. Lennujaamas oli abiks infotöötaja ja tänu tema infole jõudsime metrooga (ühe vajaliku ümberistumisega) oma Londoni kodusse sekeldusteta. Host juba ootas meid. Näitas kätte vajalikud ruumid ja õpetas prügi sorteerima ja oli üleüldse sõbralik ja rõõmsameelne ja muudkui kordas, et Eesti on nii imepisike maa. Nujah, pisike jah, host ise Brasiiliast pärit, maade pindala vahe ikka suur. Me ei osanud ta sellele tähelepanekule muidugi ka erilist tähelepanu pöörata ja oli nii kuis oli. Reisielevus ja väsimus ka ja peale kerget õhtueinet jäime ööunele.
Järgmisel hommikul siis veepudel kotti ja Big Beni poole punuma. Bussiga ca 45 min sõitu, ütles Google maps. No muidugi ajas segadusse, et kuspool teed me bussi ootama peame. See vasak pool ja parem pool... Igaks juhuks küsisime ühelt kenalt noorelt neegrinaiselt järgi. Teepool olla õige aga bussi number hoopis teine. Usaldasime kohalikku ja astusime tema poolt öeldud numbriga bussi.
(järgneb)
2 kommentaari:
Oled väga julge tüdruk! Isiklikult ei kujuta ennast üksinda suurlinnas ette. Suudan veel nüüdki Tallinna vanalinnas ära eksida st. pikema tee valida lühema asemel. Aga London! Pole eluski käinud, minu lennukid startisid ja maabusid Lutonis ja minuga tegelesid kohalikud.
ootan järge.
Aitähh kiitmast, Emmeliina! Aga egas ma päris üksi polnud, reisikaaslane oli ikka ka. Mulle lihtsalt on seiklejageen sisse kodeeritud :P. Kuna Pariisis ja NYs on juba uidatud, jäi London veel avastada nendest kolmest kuulsast suurlinnast.
Huh, järg ikka tuleb ka, kuid seni on muud tegevused kirjutamist pärssinud.
Postita kommentaar