Ole ettevaatlik oma mõtetega, need võivad ellu astuda.
Olin siin juba mõnda aega oma blogi lahti-kinni plõksinud kuid kirjutamissoonele ei sattunud. Lõpuks leidsin, et ju siis peab mingi suur vapustus mind tabama, et taas internetipäevikut pidama hakata.
Sain oma vapustuse venna õnnetu lahkumise läbi. Meie omavahelises suhtluses on olnud igasuguseid aegu, armsast lapsepõlvest tema tormilise nooruse ja tasakaaluka hinnatud töömeheni välja. Viimastel aastatel oli meie omavaheline läbisaamine väga hea. Seda karmim oli mu hingele teadasaamine, et teda enam pole.
Hetkel iseloomustab mu hinge kõige paremini allolev pilt. Suur uhke hoone, pooleldi varemeis, kuid siiski taastamine ja restaureerimine käib seal. Siseruumides, mida kõrvaline pilk ei näe.
Ja üleüldse, selline see elu on: kord varemeis, aga siis tuleb aeg maha võtta ja mõtiskleda.
Jah, aegu on elus igasuguseid, karmimaid ja rõõmsamaid.
Täna läks taas keset ööd uni ära. Sirvisin oma Pariisi (aprill 2023) pildialbumit. Ja panin kokku lühikese galerii elu keerdkäikudest. Venna mälestuseks.
Esimene pilt: Raikküla mõis, 191124.
4 kommentaari:
Vanade juttude järgi oli mul mulje, et te vennaga eriti ei suhelnud. Seda kurvem, kui nüüd, kui suhted olid head, jäid temast ilma.
See sinu piltide abil elu keerdkäikude üle mõtisklemine on väga liigutav. Kadestan su optimismi, lootusi, unistusi. Minu hinges on ainult üks hall november, nagu tänane ilm akna taga.
Aitähh, Bianka, heade sõnade eest!
Vend palus minult mingi 20+ aastat tagasi vabandust kõige eest, mis ta meile teinud oli. Sealtmaalt hakkas meievaheline suhe tasapisi paranema. Ja vananedes, st elukogemuste lisandumises hakkadki ju asju ja olukordi ümber hindama.
Kuidas keegi käitub ja elusituatsioonidega ning olukordadega hakkama saab, sõltub kindlasti paljus ka eluteele sünniga kaasa antud omadustest.
Minu tass on peaaegu alati pooltäis, vähemalt kolmveerand. Ja analüüsin situatsioone, et miks nii ja mitte naa. Et tugevate emotsioonidega hakkama saada, tegelesin omal ajal jooga, reiki, šamanismiga, eneseabiõpikutega. Nüüd ma ammu enam neid ei praktiseeri, kuid abiks siiamaani.
Mulle ei ole eluteele kaasa antud võimet ennast haletseda. Kui, siis läbi huumori kellelegi valju häälega kurtes. Ja kui tuju on ikka väga paha olnud, siis olen lähikondseid hoiatanud, et olen täna kaktus, väga pikkade teravate okastega. Hoidke, eemale!
Praegu, pensionieas aitavad mind ikka mu rohked hobid ja suuuuur majapidamine end vajaliku ja olulisena tunda.
Nojah, need hädada ja haigused: need mind ikka kiusavad. Aga olen õppinud nendega rahulikult suhtlema. Kui nad mul ikka toimetada ei lase, siis võtangi aja maha ja vedelen tugitoolis või diivanil.
Viimased probleemid olid kukekannus, mis ei lase mul palju kõndida ja kohutav närvipõletik paremas käes ja õlas, mis ei lasknud mul autot juhtida. Seetõttu jäid ära ka kaks väga oodatud nädalalõpu üritust. Lohutasin siis end, et tagumik on ju tugev! Istusin tugitoolis ja vahtisin seepe. :P
Nujah, olen nüüd siin ühe hooga oma elufilosoofia peaaegu lahti kirjutanud. Sorry!
Teie sealt veerekese pealt olete hulga vingemate geenidega (nii tundub mulle) Süda soe, aga pea külm. Muuseas, ma ei teadnud, et Sa oled juba pensionil. Vennaga leppimine näitab (jälle minu meelest) kui tähtis on vanemast peast suhete korrashoid.
Tore, et mind nii nooreks pead☺️. Olen juba üle aasta penskar.
Postita kommentaar