Tagala

 Eile oli Volodimõr Zelenskõil sünnipäev. Ta sai 45 aastaseks. Sel puhul kirjutab Olena Zelenska:

"Minult küsitakse tihti, kuidas sa aastaga muutunud oled. Ja ma vastan alati: "Ta pole muutunud. Ta on seesama. Sama kutt, keda kohtasin siis, kui olime seitseteist:"

Aga tegelikult on midagi muutunud: naeratad neil päevil palju vähem. Näiteks nagu sellel pildil... Soovin sulle rohkem põhjuseid naeratamiseks. Ja sa tead, mida selleks vaja on. Me kõik teame seda.

Sinus on piisavalt kangekaelsust. Peaasi, et tervist jaguks. Nii et ole terve, palun! Tahan sinuga igavesti naeratada. Anna mulle võimalus!"

Nii ilus. Ja armas. Ja tõesti, et tervist jaguks! Kõigil. Nii neil kui meil.

Au Ukrainale!

Clarence Gatemouth Brown - Pressure Cooker (New Orleans 1984) [official...

Aasta esimene päev

 Detsember oli kuidagi niruvõitu. Kord oli väga ok enesetunne, siis jälle viletsam ja siis jälle hea ja peale jäigi olemine, kus oli tunne, et haige pole aga terve ka mitte. Igapäevatoimetused said muidugi tehtud. Jõulud peetud (sellest ehk kunagi hiljem) ja aastavahetuski teleka ees mööda saadetud. Paaritunnist sõitu lapse pere juurde ei tahtnud ette võtta ja nii olidki eite-taati kahekesi kenasti telekat vaadates aastavahetust ootamas. Õues käisime ikka ka, uut aastat vastu võtmas. Kanonaad ja valgusmängud olid võimsad. Lähemalt lastud raketid pakkusid vaatemängu, kaugemalt oli tulekuma. Kui ma olnuks sõjapiirkonnast pakku tulnud ukrainlane, istunuks lihtsalt abitult maas ja nutnuks. Või mine tea...Aga muidugi tühja neist sõjapõgenike tunnetest, peaasi, et endal on lõbus... Hea vähemalt, et meie külaelanikel taipu oli teistega arvestada. 

Uue aasta hommikul ärgates oli tunne, et selleks korraks taas haigused seljatatud. Et teeks väikese väljasõidu. 

Juba sügisest saati plaanisime minna uudistama Kaisma Suurjärve matkarada. Ilm oli küll hästi udune kuid nagu teada, mind ilm ei sega. Minu jaoks on loodus alati huvitav ja ilus.

Tark internet ütles, et matkaraja pikkus on 6 km ja sellest 1,5 km on kaetud plankudega, et tagada mugavam liikumine ja takistada pinnase kahjustumist. No paras matka pikkus aasta esimese päeva jaoks, leidsin.

Veel sain internetist teada, et seoses Stalini looduse ümberkujundamise plaanidega koostati omal ajal Kaisma järvede kuivendamise eelprojekt. Enge jõe süvendamise teises staadiumis oli ette nähtud Enge jõgi, Kulna oja ja Kaisma Väikejärve ning Suurjärve vahelise oja süvendamine. Mõlemad järved oli kavas kuivaks lasta. Järvede veepinna alandamine andnuks võimaluse ümbruse sooalade kasutuselevõtmiseks põllumajandusmaana. Järve tagune kõrgraba kuulunuks peale kuivendamist kasutuselevõtmisele turba-briketitootmiseks. Enne aga tuli kaevata suur ja sügav kraav ning lõhata kraavi põhjas olevat paepinda kuni 1,5 m sügavuseni. 1958 aastal Maaparanduse Peavalitsuses toimunud tootmis-finantsplaani koostamise käigus laitis aga Boris Kuusik plaani maha. Õnneks plaanid jäidki plaanideks.

Praegu on seal igatahes välja arendatud puhkeala ja eriliselt kaunis loodus. Jändrikutel rabamändidel võib näha karu küünisejälgi, mis annavad märku, et oled metsakuninga territooriumil. Ja varakevadeti võib hommikuti seal kuulda või isegi näha metsisemängu. 

Minuga veiderdas praegusel aastaajal vaid üks suur- kirjurähn. Karu küünisejälgi ka ei näinud, sest kuigi oli ette hoiatatud, et laudtee on vihmase ilmaga libe, siiski ignoreerisin hoiatust ja püüdes pidevalt tasakaalu hoida matkasin vaatetornini ja tagasi. Nojah, oma lihtsameelsuses lootsin, et saan peale laudteed maastikurajal rahulikult edasi matkata, kuid ees olid vaid suuremad ja väiksemad sulalumelombid ja ei mingit matkasaabastes edasipääsuvõimalust. No oli nii kuis oli, isegi see arvatust lühemaks jäänud matk pakkus kauneid looduselamusi.

Oi jeekim, kui libe! 

Üks kopra ehituspalk liigub siin järve suunas. Veevool oli kiire.

010123

Väike vahepala

 Lapimaa matkad olid suurepärased. Kirjutamishoo tõmbas maha ämma lahkumine. Ta elas pika elu, üle  92 eluaasta. Me olime väga lähedalt seotud. Ikkagi 41 aastat praktiliselt igapäevast suhtlust. Jättis ikka augu küll päevadesse. Oma kõnniringidel filosofeerisin iseendaga päris usinasti elu ja surma üle.

No ja tegevust olen endale palju leidnud. Ma vist ei oskagi rahulikult olla. Võtsin ühed keelekursused ja teen käsitööd. Matkan Eestimaal. Täna lähen Tartusse, paar tekstiilinäitust tahaks üle vaadata. 

Nii see aeg kihutab.

Eks ükskord kirjutan taas. Siis kui keelekursus läbi saab. See on mu jaoks väga keeruline ja raske.

Konttaise mäe maastikud

Nii nagu reklaamis, nii ka päriselus: see ei ole veel kõik! Me ei tulnud mökkisse magama vaid Lapi ilu imetlema. Seetõttu pööras Raimond bussi nina Konttaise mäe suunas ja esimese matkapäeva lõpetas kena retk mööda lühikest, ca kilomeetripikkust rada mäe tippu ja tagasi.

Asjatundjad ütlevad, et kõige kaunimad vaated mäelt on päikseloojangul ja kesköisel polaarpäeval. Meil polnud tol hetkel kumbagi valikut kuid vaated ja maastikud olid siiski lummavad.

Wiki ütleb mäe kõrguse olevat 407 m, Inguna nutiseade väidab, et 441 m. Ju siis mõõtmisviisid erinevad ja minu jaoks vahet pole, ilus oli olla igal juhul. Sipelgapesa kõrgus oli kindlalt suurem kui meeter, poolteist vist veab välja, minu pikkusega peaaegu sama. Selliseid suuri sipelgapesasid oli  matkaraja läheduses päris mitmeid.

Pildid 200922

Vesipappe otsimas

Peale Oulanka kanjoni elamusterikast matkaraja läbimist oli päev ikka veel noor ja meie reisi eestvedaja Raimond sõidutas meid Käylä külla, Kitkajoele, lootuses näha seal vesipappe toimetamas.

Teel Kitkajoele tegime esimesed kiired pildid porodest sügiseselt värvilisel Lapi maastikul einestamas.

Käylä külale on nime andnud sealt läbivoolav Kitkajoki, sest küla kohal teeb jõgi kauni kaare ja ja algupärasest lapi sõnast "käulehk", mis tähendab kumer, painutatud, ongi nimi tekkinud.

Õeldakse, et Käylä on täis imesid, tule vaid ja armu ära.

Vesipappe sel päeval me küll ei kohanud kuid kaunis kärestikuline jõgi oli juba ise imetlemist väärt.

No ja vesipappide mittekohalolekut ei pidanud kogema mitte ainult meie, vaid kohtasime seal ka eesti loodusfotograafi ja "Osoonipoissi" Karl Adamit. Maailm on väike, Lapimaa väiksem veel :)

Nüüd, kodus seda postitust tehes googeldasin lisainfo saamiseks Käylä küla ja selle loodust ning tegemisi. Sealkandis kohtab haruldast orhideed neidonkenkä, eesti keeli haldjakinga (Calypso bulbosa).

Haldjaking õitseb varakult, maikuus. 

Pilt on Anne tehtud, embleemi-haldjakingast. 

Ja veel avastasin suviti toimuvad põnevad traditsioonidel põhinevad võistlused. Panen siia youtube lingi tukkilaisten rullauskilpailu (ei oska korrektselt tõlkida) võistlusele. 

Pildid 200922