Detsember oli kuidagi niruvõitu. Kord oli väga ok enesetunne, siis jälle viletsam ja siis jälle hea ja peale jäigi olemine, kus oli tunne, et haige pole aga terve ka mitte. Igapäevatoimetused said muidugi tehtud. Jõulud peetud (sellest ehk kunagi hiljem) ja aastavahetuski teleka ees mööda saadetud. Paaritunnist sõitu lapse pere juurde ei tahtnud ette võtta ja nii olidki eite-taati kahekesi kenasti telekat vaadates aastavahetust ootamas. Õues käisime ikka ka, uut aastat vastu võtmas. Kanonaad ja valgusmängud olid võimsad. Lähemalt lastud raketid pakkusid vaatemängu, kaugemalt oli tulekuma. Kui ma olnuks sõjapiirkonnast pakku tulnud ukrainlane, istunuks lihtsalt abitult maas ja nutnuks. Või mine tea...Aga muidugi tühja neist sõjapõgenike tunnetest, peaasi, et endal on lõbus... Hea vähemalt, et meie külaelanikel taipu oli teistega arvestada.
Uue aasta hommikul ärgates oli tunne, et selleks korraks taas haigused seljatatud. Et teeks väikese väljasõidu.
Juba sügisest saati plaanisime minna uudistama Kaisma Suurjärve matkarada. Ilm oli küll hästi udune kuid nagu teada, mind ilm ei sega. Minu jaoks on loodus alati huvitav ja ilus.
Tark internet ütles, et matkaraja pikkus on 6 km ja sellest 1,5 km on kaetud plankudega, et tagada mugavam liikumine ja takistada pinnase kahjustumist. No paras matka pikkus aasta esimese päeva jaoks, leidsin.
Veel sain internetist teada, et seoses Stalini looduse ümberkujundamise plaanidega koostati omal ajal Kaisma järvede kuivendamise eelprojekt. Enge jõe süvendamise teises staadiumis oli ette nähtud Enge jõgi, Kulna oja ja Kaisma Väikejärve ning Suurjärve vahelise oja süvendamine. Mõlemad järved oli kavas kuivaks lasta. Järvede veepinna alandamine andnuks võimaluse ümbruse sooalade kasutuselevõtmiseks põllumajandusmaana. Järve tagune kõrgraba kuulunuks peale kuivendamist kasutuselevõtmisele turba-briketitootmiseks. Enne aga tuli kaevata suur ja sügav kraav ning lõhata kraavi põhjas olevat paepinda kuni 1,5 m sügavuseni. 1958 aastal Maaparanduse Peavalitsuses toimunud tootmis-finantsplaani koostamise käigus laitis aga Boris Kuusik plaani maha. Õnneks plaanid jäidki plaanideks.
Praegu on seal igatahes välja arendatud puhkeala ja eriliselt kaunis loodus. Jändrikutel rabamändidel võib näha karu küünisejälgi, mis annavad märku, et oled metsakuninga territooriumil. Ja varakevadeti võib hommikuti seal kuulda või isegi näha metsisemängu.
Minuga veiderdas praegusel aastaajal vaid üks suur- kirjurähn. Karu küünisejälgi ka ei näinud, sest kuigi oli ette hoiatatud, et laudtee on vihmase ilmaga libe, siiski ignoreerisin hoiatust ja püüdes pidevalt tasakaalu hoida matkasin vaatetornini ja tagasi. Nojah, oma lihtsameelsuses lootsin, et saan peale laudteed maastikurajal rahulikult edasi matkata, kuid ees olid vaid suuremad ja väiksemad sulalumelombid ja ei mingit matkasaabastes edasipääsuvõimalust. No oli nii kuis oli, isegi see arvatust lühemaks jäänud matk pakkus kauneid looduselamusi.
 |
| Oi jeekim, kui libe! |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar