Lapimaa matkad olid suurepärased. Kirjutamishoo tõmbas maha ämma lahkumine. Ta elas pika elu, üle 92 eluaasta. Me olime väga lähedalt seotud. Ikkagi 41 aastat praktiliselt igapäevast suhtlust. Jättis ikka augu küll päevadesse. Oma kõnniringidel filosofeerisin iseendaga päris usinasti elu ja surma üle.
No ja tegevust olen endale palju leidnud. Ma vist ei oskagi rahulikult olla. Võtsin ühed keelekursused ja teen käsitööd. Matkan Eestimaal. Täna lähen Tartusse, paar tekstiilinäitust tahaks üle vaadata.
Nii see aeg kihutab.
Eks ükskord kirjutan taas. Siis kui keelekursus läbi saab. See on mu jaoks väga keeruline ja raske.
4 kommentaari:
Kaastunne. Huvi pärast küsin (mul ju ka vanainimene), et kas ämm oli hooldekodus?
Toe, et sa endale omaseid tegevusi leiad ja et su jalad ikka matkamist kannatavad. Mina saan kahjuks ainult siledatel teedel liikuda ja ka piiratud koguse. Isegi trammi sisenemine ja väljumine (kui need vanad ja kõrged) on raskendatud.
Aga sulle avastamisi matkaradadel!
Tänud, Emmeliina!
Kaastunne! Eks pärast leina- ja harjumisaega on uues olukorras võimalik rohkem endale ja pereliikmetele pühenduda. Eks nüüd olete ise mehega suguvõsa vanimad liikmed.
Tänud, Bianka! Jah, nüüd on meie põlvkond tõesti vanim. :P , kuid meie mehega suguvõsa vanimate au siiski ei oma.
Postita kommentaar