Loosalu meeleolud

Poisid läksid kalale ja kutsusid mind kaasa. 

Loosallu! Loomulikult. Minu lemmikrahupaik oma imeilusa Eesti suurima rabajärvega. Kogu see rabamaastik ja laukad ja vaikus. Justkui teises Universumis asuks. Aegadel kui pealinnas töötasin, pikad päevad keset suurt kära ja müra, käisin hästi tihti seal ringi uitamas. Viimastel aastatel aga satun vaid korra või paar aastas sinnakanti. Elustiili muutused.

Väikese järve äärde seekord ei läinud. Sest kaasas oli rahutu loomuga esimese klassi jüts ja vanaema ei julgenud vastutust võtta. R on rabas vähe käinud ja ei tunne piire ja temaga juhtub alalõpmata midagi. 

020922

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Hiiumaa reisiga algas siblimist ja põnevat elu täis aeg. Muidugi olid vahepeal ka hingetõmbepausid kuid blogimiseni kohe kuidagi ei jõudnud. Egas tänagi veel ei jõuaks, kuid silma jäi üks kaheksa aasta tagune tekst.

Hei, sina, naabrimees! Ma saan aru jah, et sind mu aiandusalane tegevus absoluutselt üldse ei huvita, pigem oled irooniline ses osas, kuid oma kätetööd imetledes võiksid vähemalt jalge alla vaadata, et mille peal sa tammud. Astusid ju üle madala kivimüüri kaevatud ja taimestatud alale. Ma olin seal ikka omal ajal mitu tundi rassinud ja taimi muretsenud ning õnnelik olnud huvitava ajalooga lillede üle, seepärast oli paganama valus vaadata, kuidas seal suured saapad ringi sõtkusid.
Et miks ma tähelepanu sellele tegevusele ei juhtinud?
On mulle ennegi öeldud, et eeldad inimestelt suuremat intelligentsust kui neis tegelikult seda on. Jah, maakoht, egas intelligentsust ja teise inimese aktsepteerimist siinpaigas kohati nagu saada pole. Ikka sõnnikuse traktoriga üle, siis hea kindel värk, et ta niipea ei tõuse ja vähemalt sel ajal ise mingigi tähelepanu saab.
Tüli ma ei taha ja tagasihoidlikust viitest pole lihtsalt kasu. Nii ma vaikides pealt vaatasingi, kuidas mu töö otsas tammuti.

Kaheksa aastaga on nii palju muutunud, et olen õppinud paremini enda eest seisma. Et kas enam tüli ei taha? Tüli ei taha tõesti kuid kui sina minu tegevusest lugu ei oska pidada, siis igal juhul juhin sellele tähelepanu. Kas sest tõuseb tüli või mitte, oleneb ju ka vastaspoolest. Tüli puhul kehitan õlgu ja ajan oma asja edasi. Kui vastaspool mõistab, et ta siiski miskit valesti tegi, tuleb leppima. Kui ei mõista, pole probleemi. Päike paistab niikuinii ja aastaajad vahelduvad.

Hiiu maitsed

Olin Hiiumaal teist korda oma eluloos. Esimene külastus jäi vist kolmekümne aasta taha, täpselt ei mäletagi kuid polegi nii oluline. Tookord oli meie reisi eredaim hetk Soera talumuuseumis. Istusime reisiseltskonnaga taluõue pika laua taga ja lasksime hea maitsta tuulehaugil ning koduõllel. Peremees tutvustas elu-olu, hiiu kombeid ja see oli aeg, kus esimesed välisturistid Eestimaad külastasid. Nende kohtagi oli peremehel mõnusaid humoorikaid lugusid jutustada. Enamik olid ju üsna eakad pensionärid erinevatest maailma nurkadest. Osade liikumisviis olla olnud küll väga vaevaline, kuid nad liikusid siiski. Ja seejärel järgnesid lood nende liikumisviisidest bussist välja ja bussi ja õue peal jne. Aga mitte sellest ei jätka juttu, vaid hiiu leivast ja saiast.

Mõnusat leiva ja saia maitset kogesime seekord Roogoja sadamarestoranis. Ja kojusõiduhommikul astusime läbi Kärdla Coopi poest, kus olid eraldi riiulid Hiiumaa Köök + Pagar toodetega. Valik oli suur, kaasa ostsime lihtsalt suvaliselt. Meie siis paar maitset saia ja 3 maitset leiba.

Minu lemmik: Bruno leib. Ju siis koriandri maitse sobib hästi. Omapärane on porgandi-kadakaleib ja Hiiu tume teraleibki leidis heakskiidu. Saiade koha pealt ei saa kumbagi kaasaostetutest esile tuua, sest pole eriline saiasõber kuid igatahes olid nad mõlemad võrdväärselt head ja soovitan osta. Juubelisai muidugi magusam. 

Muud maitseelamused jäid paraku seekord proovimata, sest külastatud kohvikud/restoranid ei pakkunud midagi eriti hiiupärast, ikka seesama mis mandrilgi. Söögikohtade valik lähtus tühjast kõhust ja lähimast söömise paigast. Aga toiduportsud olid kõigis külastatud kohtades suured ja maitsvad.

Roograhu

Õhtuvaikus. 

Üle kolmekümne aasta taaskohtumine sõbrannaga. Kärdlas. Mõnda inimest võib elu ikka julmalt räsida. Olime aeg-ajalt põgusalt vaid netis suhelnud ja mulje, et ta on paksust ja vedelast läbi tulles tugevaks ja terveks jäänud, ei olnud petlik. Rõõm mõlemapoolne, südamlik ja soe.

Tutvumine Kärdlaga ning teel kämpingusse  arutlused taksojuhiga turismi hetkeseisust Hiiumaal (üsna hale) ja selle olukorra arvatavatest põhjustest ( koroonajärgste piirangute lõdvenemine Eestist väljapoole reisidele, mistõttu siseturism tagasihoidlik ja liigselt ebastabiilne olukord maailmas ning  välisturisti hirm tulla putjamaa lähinaabrusesse).

"...ja Margus Nõukogude armeest" Kärdla jahtklubis - üle pika aja teatris. Hea lugu, nostalgiline ja veidi filosoofiline. Eluterve huumor Margus Taborilt.

Selline armas päev siin Hiiumaal.  

Ja nüüd siis vaikus. Sadam puhkab. Maitsvaid ja suuri toiduportseportse valmistav sadamarestoran on tänaseks uksed sulgenud. Naabermajakese vanapaar askeldab omaette. Minu õhtune jalutuskäik pildigaleriis jäädvustatud. Mere kohal sähvivad välgud. 

140722

                                            

Hiiumaa vol 1

Heltermaa sadamast liikusime edasi kirde suunas, sihtkohaks Roograhu kämping.

Vahepeal muidugi peatused nn vaatamisväärsuste juures.

Esimene peatus Pühalepa kirik.

Kirikusse sisse piiluda ei õnnestunud kuid kirikaias jalutasime. Mulle imponeerisid tohutult vanad, ajahambast räsitud kiviristid ja aia hooldamisel niitmata jäänud nn lillesaarekesed. Nii lihtne ja ilus! Pühalepa kirikaias on ka saarte (Hiiumaa ja Saaremaa) ainukesed 2 rõngasristi.

Sealsamas kõrval toretseb taastatud, hooldatud ja täiesti tänapäevaselt toimiv Suuremõisa mõisakompleks

Erilist tädelepanu pälvis peahoone uks

ja aednikule nii tüütuna näiva kassitapu kaunis peenar

lõhnasid pärnad

ja lehvisid lipud

Teateid ei tohtinud ustele paigutada, selleks on spetsiaalne kerst

Suuremõisa mõisakompleksi juurde viib 2 alleed. Minu jaoks ebatavaline, tavaliselt ju on olnud mõisatele vaid 1 juurdepääsutee.

Sealsamas on ka bussipeatus. Bussiliiklus suht tihe mu meelest.

Suuremõisa mõisakompleksist ca kilomeetri kaugusele jäävad Põhilise leppe kivid.

Seal korraldasime ka pikniku. Meil oli au nautida hommikusööki koos Inglismaa kuningannaga

Looduslapsena olin vaimustuses maastikust ja taimestikust

Tundub, et metssigade jaoks on siin pühas paigas samuti toidulaud kaetud.

Edasi viis tee mööda kahest kalmistust. Mõlemat uudistasime.

Uuem, Pühalepa kalmistu

Seal oli meile mitteharjumuspärane haud, kus uhke hauakivi keset matmisplatsi ja abikaasad teine teisel pool hauakivi. Vana meremees ja tema abikaasa

Vapustava mulje jättis täis maetud ja peaaegu unustuse hõlma vajunud inimestega pisike Kummistu kalmistu.

Kogukond on sellelt võsa ära raiunud ja sissetallatud rada lookles läbi kalmistu

 

.

Vaid mõnel üksikul on järeltulijad, kes ristidel kirju värskendanud on.

Jaa, pakkus mõtlemisainet kaduvikust ja olevikust ja ajast meis ja meie ümber..

Sellega lõpetan hetkel blogipostituse kuigi päev ei olnud teps mitte veel õhtus, isegi pooles päevas mitte.

Eks edaspidi edasi.

Leigeril

Harjunud vara ärkama, mina ja co. Seetõttu sobis suht kenasti varane praam, 6.30. Lubati küll vihma kuid mis parata, kämping broneeritud ja reisiettevõtjal just nüüd puhkus.

Hommik suht soe ja veel ei saja. Sadamas ja 

merel tuuline.

Nädala keskel ja varane hommik, praam tühi.

Söögiisu veel pole, lihtsalt hinnavaatlus
 

Lapsed on suureks kasvanud

Just möödusime Rukkirahust. Liig lage ja tiheda liiklustee ääres, ei oleks mugav paigake üksindusse eraldumiseks.

Kohtumine Tiiuga

Tund ja veerand on praam teel.

Ajaviiteks blogin. Loodangi teha pidevaid reportaaže, sest muidu juhtub see, mis möödunud aasta suvereisikesega: jääbki blogimata.