Minu maailma kohal on sõja tume vari. Ma ei oska seda endast välja kirjutada ja seetõttu on püsiv rõõmsameelsus mu hingest kadunud. Pärsib ühtlasi ka blogimist. Täna õhtul on ees ootamas ukrainlastest sõjapõgenikega seotud üritus. Ehk seejärel saan endasse taas tagasi tuldud. Kui ma ikka otsustan sündmusele kohale minna...
Eile pildistasin lilli. Vaatame siis lillepilte.
Pildid 120422
4 kommentaari:
Õnneks ei ole lillepilte ja veel enam lilli, puid, põõsaid jms laivis kunagi liiga palju. Minu lohutus ja leevendus ongi aed, aed aitab alati nii siis kui endal on asjad sassis kui ka siis kui maailm on sassis. Ma arvan küll, et mine üritusele, tee kõike, et taas mingigi hingerahu saada. Kontaktid teistega on praegu üliolulised. Püsiv rõõmsameelsus pole sugugi nii püsiv nähtus, varjuviirud käivad ikka sinna vahele aga püsiv raskemeelsus ei aita ka kedagi, rikub pealegi tervist. Tunne rõõmu oma armsast aiast, kindlast sõbrast ja armukesest keset seda maailma jõledust.
Igas päevas oma kullatera, mõnes päevas lausa peotäis... Kevad annab lootust!
Aitäh, teile, sõbrakesed. Tänu teie tagantutsitamisele käisin üritusel ikkagi ära kuigi nö väga pika hambaga läksin. Kullatera leidsin ka. Ilus üritus oli.
No täna on natuke kergem olla.
Põrgus elanuna nõustun eelkõnelejatega - aed on väga võimas ravum. Ja Sul on juba nii palju värvilist ja tujutõstvat seal toimumas. Ja see kasvab, paisub, muutub aina suuremaks ja ilusamaks ja värvilisemaks!
Loodetavasti saavad ukrainlased tiblad varsti välja pekstud, ma tõesti ei soovi viisakamalt väljenduda.
Postita kommentaar