Jõulud ja aastavahetus 2021

Jõulueelne sigin-sagin tähendas minu jaoks mitut päeva chattimist. Et ikka kokkuleppele jõuda, kuidas, millal, kes kellega meile jõuluõhtule saabub. Traditsiooniliselt on laste pered alati meile kogunenud, olgu see siis 24. või 25. detsembril. Minu jaoks suurt vahet kuupäevadel pole, oluline on koos olemine.

Kokkulepped tehtud, kingikotid pakitud ja 20. dets-l isegi lumi taas tagasi.

 Ja siis tuli teade soomepoisilt, et tema haige ja Eestisse jõuludeks ei saa. Ning järgmisel päeval tütre perelt, tedagi haigus maha murdnud. Ei koroona, on ka muid külmetus- ja viirushaigusi. Ok, egas haiguste vastu ei saa. Kuna ainukesel tervel, 5-aastasel lapselapsel vanainimeste seltsis oleks üksi igav, otsustasime 23.-l hoopis ise talle külla sõita. Sinnakanti, kus Tegelinskit tervitada võiks, nii enam-vähem vist.

Külaskäigu järgselt jõudsin isegi kõnniringile, tuisuvaale ületades.

Ja siis sai allergia mu kätte. 24-l vaatasin õue vaid läbi akna. Päeva veetsin praktiliselt voodis.

Kuid ei hullu, 25-l oli see-eest imeline ilm. Juba eelmistel päevadel olid pilved lund puistanud ja kõik see maailm muutus aina muinasjutulisemaks. Allergia loobus ka selleks korraks mu piinamise jätkamisest ning eide-taadi jõuluaeg sai hoo sisse. Kuna lapselapsi polnud, otsustasime juba varem koju toodud kuuse sel aastal hoopis õuele püstitada. Mees ehtis õuekuuse, mina tekitasin kööki harakapesalaadse jõulukaunistuse ja elutuppa nuluoksa vaasi ning toalilledele ehteiks mõned punased kontpuuoksad ja kuldsed trafaretsed munad. 

Jõuluõhtueineks traditsiooniline kartul-porgand-hapukapsas suitsupõsega, verivorst. Magustoiduks käsitöökommid ja pähklid ning poe piparkoogid. Jõulunapsuks brändi. Päkapikk oli isegi kingid nuluoksakese alla asetanud. Lugesime teineteisele jõulusalmikesi ja tundsime elust rõõmu.

26.detsember, juhhuu, lund juba ohtralt ja esimene selle talve hooaja suusasõit tehtud.

26. dets õhtutaevas.

27.dets - kuna on plaanis tuleval suvel natuke remonditöid teha, käisime Raplas üht-teist vajalikku juba valmis ostmas. Sest kuigi hinnad on juba nagunii tõusnud, tõusevad nad siiski veel.

Meie auto ees ületas teed seitsmepealine... ei, mitte lohe vaid hoopis ponikari.

Ja siis tegid õde ja õemees üllatuskülastuse. Seega pidulikum osa jõuluajast jätkus. 

30.dets - veel viimased selleaastased sisseostud Raplas, tagasi tulles vaatasime üle kohaliku alevi jõulukuuse.

Ning oligi käes aasta 2021 viimane päev. Tavapäraselt oleme sel päeva tütre juures olnud kuid haigused-haigused. Seega taas eite-taati kahekesi kodus. Seltsiks pidulikum õhtusöök ja televiisor. Õhtul tõusis udu ja aastavahetuse ilutulestik peitus meie eest udupilvedesse. Müra ja paugutamist oli küll hullu moodi.

Kokkuvõtteks ütleks, et aastal 2021 dikteerisid mu elu allergia ja koroonapandeemia. Allergia on juba väga vana lugu, olin peaaegu õppinud temaga elama kuid mu energiline iseloom soovis enamat ja lõpptulemus oli ikka see, et pidin aja maha võtma. Kusjuures koroonapandeemia toetas mu aja mahavõtmist. 

Ma ei ole vaktsineeritud. Algul olin vaktsineerimisest huvitatud, kuid siis oli vaktsiine näpuotsaga ja mulle ei jagunud. Seejärel arvas arst, et minu allergiaga vist pigem mitte. Mõne aja pärast puhusid uued tuuled, st kõik vaktsineerima. Aga minu allergiaga, uurisin arstilt. Vastutus tagajärgede eest jäänuks mu oma kanda. Paljud tuttavad ja sugulased, kes olid vaktsineeritud andsid tagasisidet. Mõnele ei teinud vaktsiin mitte midagi, mõnel olid lühiuajalised tervise tagasilöögid, kellel kergemad kellel rängemad. Mõne inimese tagasilöögid on olnud pikemaajalised. Ma seega pigem ei riskinud vaktsineerida end.

 

Arvan, et olen koroona läbi põdenud. Kõigepealt aastal 2020 veebruaris kui mingeid teste veel ei tehtud ja koroona ametlikult Eestisse jõudnud polnud. Pikki aastaid polnud ma nii haige olnud kui tookord. Kõrge palavik, toit, niipaljukest kui seda soovisin, maitses justkui saepuru, st täiesti maitsetu, paar päeva suutsin kempsus käia ainult seinte najale toetudes jne. Kõik koroonale vastavad sümptomid olid olemas. Kusjuures antibiootikumid, mis mu tavaliselt paari päevaga jalule panevad, ei mõjunud. Lõhnataju kohta haigusperioodil, mis ca nädala kestis, ei mäleta. Kopsu- ja hingamisprobleeme ka polnud. Kuid hirmus väsimus oli küll veel palju kuid hiljem. See võis olla ka muudest probleemidest, kes teab.

Teine põdemine, tunduvalt lihtsam võis olla aasta hiljem. Väike palavik, paar-kolm kribalat ja kõikide veresoonte, ka imepeente kapillaaride võrgustiku nähtavale ilmumine kätel kuni küünarnukkideni. Olin sel ajal koolis ja siis tuli nädalavahetus ja seejärel oli kõik ok, ei väljapaistvat veresoonte võrgustikku, ei palavikku. Arsti siis ka tüütama ei hakanud, polnud ju enam probleeme, mida esitleda. Hiljem kuulsin, et olin paar päeva koroonahaigega kõrvuti olnud. Aga temal siis veel sümptomeid polnud ja keegi meist ei teadnud, kes nakatunud, kes mitte. No ja mina oma väljapaistva veresoontevõrgustikuga ka ei osnud seisukohta võtta. Olin õpingutega nii ametis, et alles hilisõhtuti ja varahommikuti ühikas imetlesin ja imestasin oma käsi. Hiljem Postimehes üks minuvanune naine kirjeldas oma koroonavaevusi, kusjuures temal oli jalgadel veresoonte võrgustik esile tulnud. Nujah, nii ma siis ei teagi, kas oli koroona mul või mitte.

Jaa, antikehade testiga saanuks ju kindlaks teha. Kuid ma ei läinud testi tegema, see olnuks mulle pigem stressiallikaks. Negatiivse testiga ja ilma ametliku läbipõdemiseta ma nagunii ei saanuks ei kunstisaalidesse ega kontserdile jne. Seega klassifitseerun väga paljude inimeste silmis lamemaalaseks.

Kuidas nö lamemaalane end tunneb.

Kummaliselt ühest küljest. Optimist minus ütleb, et kõik on ok. Kuna nagunii normaalsest elust osa võtta ei saanud, olen nautinud kättesaadavat. Loodust ja inimesi, kes pealiskaudselt ei sildista ja oskavad ning tahavad süveneda probleemidesse ning aru saada, mis, miks ja kuidas. Olengi seeläbi õppinud kõrvale hoiduma peliskaudsusest. Ja olen õnnelik, et mu ümber on siiski nii palju inimesi, kes tõsiselt hoolivad ja keda ei häiri mu vaktsineerimatus. Minul isiklikult ei ole probleemi ei vaktsineeritute ega ka mittevaktsineeritutega. Tervis on ennekõike igaühe enda kätes ja igaüks teab ise, mis talle parem. Mina ei ole see tark, kes ütleb, kuidas keegi elama peab.

Mida ootan uuelt aastalt.

Ei oota midagi erilist. Loodan vaid, et pandeemiahullus lõpeks. Eelnev aasta oli ju taas õpetlik. Ära kiirusta, naudi kättesaadavat. Oska hinnata neid, kes sind hindavad.

Kulgen tasapisi.

Mõnusat uut kõigile lugejatele.