Detsembrikuu pimedust tegid lumeolud helgemaks. Kulgesin loodusega suhteliselt ühes rütmis. Magasin hommikuti esimese valguskiireni ja kui uni läkski varem ära, oli lihtsalt aeg iseenda ja oma mõtetega. Nii mõnedki poolikud mõtted said lõpuni mõeldud ja tulevikuks väikesed plaanialged kõrva taha valmis pandud.
Käisime külas ja meil käis külalisi. Kohtumised armsate inimestega, keda polnud ammu näinud.
No ja loomulikult igapäevased kõnniringid ja ikka mõni telefoniklõps aiast ja loodusest.
Kõnniring viib läbi laevatatava metsa.
Kitsed on aias igaöised külalised. Jätame sügiseti üleliigsed õunad neile ja koostöö on suhteliselt sujuv, sest nemad maiustavad õuntega ja teised taimed jäetakse enam-vähem rahule. Mis ei tähenda muidugi, et usalda, kuid kaitse ja nii ma ikka panen igaks talvehooajaks väiksematele puudele-põõsastele kuuseokstest vatid selga või lihtsalt aiavõrgu ümber.
Paaril päeval oli tõeliselt külma, ühel -20 ja teisel -22. Päikselised ja imeilusad härmailmad.
Kui enamus Eestimaast kaebas lumeuputuse üle, siis meil vaid tegelikult mõni üksik cm lund. Lugesin kadedusega Raisakulli suusaminuteid. Minu suusaradade põllul lund nii vähe, nii vähe.
Koolis käisin ka, mõningaid lahtiseid otsi kokku sõlmimas.
19.detsember, lumi läinud. Kas nüüd tulevad mustad jõulud, oli pisuke hirm. Või noh, rohelised jõulud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar