Inglitel olid poisipead

 Uue aasta teisel, lumeta ja hallil päeval oma ja-te (jaluta terviseks) käiku  tehes püüdsid üldise pruunikashalli metsa foonil sarapikus pilku mõned jäätunud oksad. 

Uudishimulik, nagu ma olen, läksin asja uurima. Leidsin okstelt ülipeenetest jääniitidest moodustised, mida nimetatakse ingli- või haldjajuusteks. Nad on üsna ebatavalised loodusnähtused, millede tekkimiseks peab olema soodsad ilmastikutingimused: lehtpuumetsades, kõrge õhuniiskus, tuuletu ja lumetu ilm, siis kui temperatuur peale plusskraade langeb järsku veidi alla nulli.

Kuigi nad võivad kasvada kuni paarikümne cm pikkuseks, siis minu inglite juuksed olid vaid ühe cm-sed, kõigest siilisoeng tegelikult. Aga pole siin viriseda midagi, ikkagi haruldane nähtus!

Järgmiseks hommikuks oli lumi maas. Vaatasin taas sarapiku haldjametsa inglisoengud üle. Olid kasvanud pikemaks, lausa kenad salgud ja lokid juba!

Õhukese lumekirme all ka mõned kaunid kahupead.

Alumisel pildil haldjamets, kus inglijuuksed kasvasid.

Kuigi piltidelt jääb mulje, et teise päeva juuksesalgud juba päris pikad olid, ei ületanud nad siiski kahte cm-t.

Seda nähtust on kirjeldanud 1918 aastal esimesena saksa geofüüsik ja meteoroloog Alfred Wegener, kes eeldas, et "jäiste juuste" kujunemisel osalevad mingid seened. Alles sajand hiljem pöörati sellele loodusnähtusele taas tähelepanu ja 2015 aastal tulid mõned Euroopa teadlased oma uurimuste käigus järeldusele, et protsessis osaleb hallitusega sarnane seen Exidiopsis effusa. Kuid kuidas just täpsemalt, pole veel selge.

Pildid 2-3.01.2021

Ahjaa, jäi veel märkimata, et ainult kuivanud okstel tekivad inglijuuksed.