Figuurid

 

070421, Uuemõisa

Kopsib ja vuriseb, õitseb ja sumiseb,

jagatakse tuult, rahet, lund ja vihma ja päikest. Nii need kevadised aprillipäevad lendavad. Imekiiresti.

Uued tegelased saavad esitletud, need kes peale esimest kevadpostitust õied avasid. 

Tubane tegelane paprika. Tal on nii ilus õis  ja egas viljalgi viga pole.

Aias õitsevad uuekesed

10-st võrkiirise mix-i segust 3 varasemat tumesinist

krookus Blue Pearl

  krookus Cream Beauty

krookus  Yalta

ja vanad olijad valged krookused ning

üks suhteliselt veel unine margareeta

Kollased krookused on kaotsi läinud. Kui nad nüüd juhtumisi hiljem mullast välja ei poe. Varem on nad valgetega ikka samal ajal esinenud.

Ta lendab õielt õiele

ja mõni lihtsalt sulandub

Metsaservas on sinililled, näsiniin, paiseleht ning veel näiteks paju, kuusk ja lepp

Rähn toimetab söögilauas,

ning kuklased ehitavad üles talve jooksul kahjustatud pesakuhilat.

Homseks lubatakse 14 sooja. 

Praktilisel inimesel on kõik eluks hädavajalik alati kaasas ehk fotojaht "Kõrge"

Fotojahi jaoks piltide otsimise käigus leidsin alloleva kaadri. Illustreerimaks Maslowi püramiidi tegelikkuses? Et kui kõrge see õige elustandard ikka olema peaks?

Pariis, oktoober 2009

Kevad!

Kalendrikevad on juba paar nädalat kestnud. Päriskevad peaaegu sama kaua. Kuigi kalendrikevade esimesel päeval tuiskas ja sadas lund, siiski taandus lumi järgnevatel päevadel imekiiresti. Nii et päris kindlalt võib väita, et kevad on käes! Ja alanud aiahooaeg.

Kuna käe ja õla olukord ikka juba paremad, olen aiaski veidi tööd nokitsenud teha. Sügisese hooldustööde tegematajäämise püüan tasapisi korvata. Sedavõrd kuivõrd see õnnestub. Üle pingutama igatahes ei hakka. Ikka tasa ja targu. Vanad lillepealsed said õnneks juba vähese lumega kevadtalvel enamuses maha lõigatud, nii et üldpilt väga hull pole. Kirsi, murelid ja toompihlaka kärpisin madalamaks. Meil va hullud rästad pistavad kõik marjad pintslisse kui põõsastel-puudel võrke peal pole. Seega peab puud madalad hoidma, et neid võrgutada mugavam oleks. Õunapuude võrad jäid pügamata, kuid pole hullu, eks siis järgmisel aastal. Aga vaarikad said puhastatud, seegi töövõit ju. Peenardes veel ei sobra. Käin niisama hetkeõitsejaid imetlemas.

Märtsikelluke oli sel aastal esimene õitseja. Istutasin ta ülemöödunud kevadel ümber, sest polnud kõige õnnestunum asukoht. Osa sibulikke panin maja äärde kõrgpeenrasse, osa kõrvalhoone peenrasse. Kõrvalhoone peenras neile vist ka ei meeldi. Igatahes üsna õnnetukesed on nad seal, ei mingeid õisi.

Lumikellukesi, nii tavalisi kui täidisõielisi jagasin möödunud kevadel päris mitmesse paika. Neile tunduvad kõiksugused istutuskohad sobivat: nii varjus kui päikeses ja poolvarjus.

Talvine lumekupp on end kenasti laiendanud. Möödunud aastal oli vaid üks õis, seegi kuskilt ise tulnud. Sel aastal lugesin kokku üheksa väikest päikest.

McMurtrie väga varase võrkiirise hübriidi sibulaid jagasin samuti möödunud kevadel aias laiali. Paar kohta näivad olevat õnnestunud, varjulisemas kohas veel ei ole nad välja ilmunud.

Värv ei ole ka pildil õnnestunud, tegelikult on tumedamad.

Krookustest on kõige varasemad lillad, nimetud. Kasvavad juba aastaid samal kohal ja laienevad rõõmsasti.

Ja siis veel kollased nimetud priimulad, vanast-vanast ajast eiteakust pärit. Said ka möödunud kevadel kõrvalhoonepeenrasse komandeeritud ning siin tunnevad nad end koduselt. Juba sügisel ilmusid õiepungad, talvitusid, ja nüüd soojamate ilmadega avasid õied.

Siin peenras on ka mitteveelõitsvad märtsikellukesed.

Pildid 020421

Möödunudaastased esimesed õitsejad on siin.

Oi, lumeroosid jäid maha! Neid on ka mitut erinevat, nimetud, kuid külmad tegid oma töö ja taastunud on praeguseks kõige eakam põõsas.

Fotojaht. Okkaline

Ka üks on lahinguväljal sõdur...

 270321

Fotojaht. Leiurõõm

Aga mina leidsin tammiku! Uuemõisa tammiku. Eile hommikul jäi mul vaid pool tunnikest looduse nautimise aega ja seepärast läksin tavapärase raja asemel uuele rajale. Kõigepealt kohtusin  nokkloomaga, päris aukartustäratava ümbermõõduga nokkloomaga. 

Esipoolepealt oli ta...hm..., avatud kõhuga.

Ja sealsamas üle tee olid ta veidi nooremad kaaslased

 

Mis minu meelest veel eriti tore, oli see, vana tammiku jätkuna kasvas verinoor tammik

Mulle tohutult imponeerivad vanad suured puud. Sajandeid kasvanud ja kõike seda inimeste saginat kuulnud-näinud. 

Kui need puud vaid rääkida oskaksid! Või meie neid kuulata taipaksime!

Eesti vanim tamm on üle 680 aasta vana. Oh, kus oleks ikka lugusid, mida kuulata ja kõrva taha panna!

Mis sest, et jää basseiniveel,

päikest naudib mannekeen!

Kangastelgedel kootud pleedid.

Pildid: märts 2021