Kevad!

Kalendrikevad on juba paar nädalat kestnud. Päriskevad peaaegu sama kaua. Kuigi kalendrikevade esimesel päeval tuiskas ja sadas lund, siiski taandus lumi järgnevatel päevadel imekiiresti. Nii et päris kindlalt võib väita, et kevad on käes! Ja alanud aiahooaeg.

Kuna käe ja õla olukord ikka juba paremad, olen aiaski veidi tööd nokitsenud teha. Sügisese hooldustööde tegematajäämise püüan tasapisi korvata. Sedavõrd kuivõrd see õnnestub. Üle pingutama igatahes ei hakka. Ikka tasa ja targu. Vanad lillepealsed said õnneks juba vähese lumega kevadtalvel enamuses maha lõigatud, nii et üldpilt väga hull pole. Kirsi, murelid ja toompihlaka kärpisin madalamaks. Meil va hullud rästad pistavad kõik marjad pintslisse kui põõsastel-puudel võrke peal pole. Seega peab puud madalad hoidma, et neid võrgutada mugavam oleks. Õunapuude võrad jäid pügamata, kuid pole hullu, eks siis järgmisel aastal. Aga vaarikad said puhastatud, seegi töövõit ju. Peenardes veel ei sobra. Käin niisama hetkeõitsejaid imetlemas.

Märtsikelluke oli sel aastal esimene õitseja. Istutasin ta ülemöödunud kevadel ümber, sest polnud kõige õnnestunum asukoht. Osa sibulikke panin maja äärde kõrgpeenrasse, osa kõrvalhoone peenrasse. Kõrvalhoone peenras neile vist ka ei meeldi. Igatahes üsna õnnetukesed on nad seal, ei mingeid õisi.

Lumikellukesi, nii tavalisi kui täidisõielisi jagasin möödunud kevadel päris mitmesse paika. Neile tunduvad kõiksugused istutuskohad sobivat: nii varjus kui päikeses ja poolvarjus.

Talvine lumekupp on end kenasti laiendanud. Möödunud aastal oli vaid üks õis, seegi kuskilt ise tulnud. Sel aastal lugesin kokku üheksa väikest päikest.

McMurtrie väga varase võrkiirise hübriidi sibulaid jagasin samuti möödunud kevadel aias laiali. Paar kohta näivad olevat õnnestunud, varjulisemas kohas veel ei ole nad välja ilmunud.

Värv ei ole ka pildil õnnestunud, tegelikult on tumedamad.

Krookustest on kõige varasemad lillad, nimetud. Kasvavad juba aastaid samal kohal ja laienevad rõõmsasti.

Ja siis veel kollased nimetud priimulad, vanast-vanast ajast eiteakust pärit. Said ka möödunud kevadel kõrvalhoonepeenrasse komandeeritud ning siin tunnevad nad end koduselt. Juba sügisel ilmusid õiepungad, talvitusid, ja nüüd soojamate ilmadega avasid õied.

Siin peenras on ka mitteveelõitsvad märtsikellukesed.

Pildid 020421

Möödunudaastased esimesed õitsejad on siin.

Oi, lumeroosid jäid maha! Neid on ka mitut erinevat, nimetud, kuid külmad tegid oma töö ja taastunud on praeguseks kõige eakam põõsas.