Seenemustriga labakindad

Käsitööalaste piltide lappamise käigus avastasin, et oma koolitöödest olen suhteliselt vähe pilte teinud ja nendestki, mis tehtud, on millegipärast blogisse postitused tegemata jäänud. Püüan nüüd siis tasapisi endale sellealase  blogiarhiivi tekitamise mõtteis viga parandada.

Möödunudaasta jaanuarikuiseks õppeülesandeks oli kinnastele sobiva seenemustri väljamõtlemine, endale sobiva kinda suuruse mõõtmine, joonise tegemine  ja vajalike silmuste arvu väljaarvutamine ning kinda mustriskeemi koostamine. Seenemuster siis ennekõike seetõttu, et kinnaste kudumisel kasutatavatest lõngadest enamik olid seentega värvitud.

Kinda suurus ja joonis 1:1, et oleks kudumise käigus võimalik joonise pealt mõõta kinda õiget suurust.

Mustrit võis kujundada vanal heal viisil pliiatsiga ruudulisel paberil või digiajastule kohaselt laadida arvutisse vabavaraline programm Chartographer ja seal siis oma mustreid tekitada.

Minusugusel saurusel oli mugavam käia mööda sissetallatud radu, ikka vanal heal kombel pliiatsit ja paberit kasutades.

Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, mingit erilist fantaasialendu seenemustri seened minus esile ei toonud.  No seenemütseeliga (see seente kohal olev sigri-migri ja seente all 1 rida) pusisin veidi kauem, et vajalike arvu silmustega seda kohandada.

Kudumiseks olid ette nähtud peenikesed vardad, minul nr 1,25. Silmuste arv vardal 15 (mul pisikesed printsessikäed, pole töö jaoks loodud :P ) . Kinnaste randmeosad kudusin valelapilise mustriga. Hästi lihtne kududa, kuid suhteliselt efektne iseenesest.

Ja sellised nad siis said:

Pilt veebruar 2020

 

Fotojaht. Takistus

Kui päeval sulatab ja öösel külmetab, siis varahommikul, liikudes punktist A punkti B, ootab sind ees laternavalguses sädelev takistus.

Jaajaa, pealnäha kaunis, kuid siiski julm on see takistus. Ma tean, mida ma räägin, olen pidanud palju magamata öid ja valudes päevi ta pärast mööda saatma. Seepärast suhtun temasse äärmise ettevaatlikkusega. Austa oma vaenlast, eks ole!

260121, Uuemõisa

Fotojaht. Vaimude tund

 Oo, vaimud! Neist võin ma palju rääkida. Mina ja minu mees ja minu lapsed ja mõned meie külalised, kes ööseks on jäänud: meil on palju lugusid vaimudest.

Hm, kindlasti te ütlete, et puhas jamps ja väljamõeldis, et vaimusid pole olemas! Eks ta ole tunnetamise ja tundlikkuse küsimus. Nii nagu sensitiivsuski. 

Meie peres on vaimu olemasolu ja kokkupuuted temaga suhteliselt tavaline igapäevaelu. On aegu, kus tihti kuuleme ja tunnetame teda ja on pikemaid pause, millal ta vist kuskil mujal ringi uitab. Ta ilmus meile kaheksakümnendate aastate keskpaigas ja kui kolisime vanast kodust uude majja, tuli meiega kaasa. Sensitiivsete võimetega nõelraviarst arvas, et kui soovime, ta võib meie vaimu vaimude maailma tagasi saata, kuid mees ja lapsed olid temaga selleks ajaks juba nii harjuda jõudnud, et elu vaimuta tundunuks veidi igavavõitu. Ta on iseenesest rahumeelne ja ei hirmuta meid. 

Siinkohal paar lugu meie vaimu tegemistest.

Olid meil külalised, üle kahekümne vanuses noormees ja tema ema. Kuna vaimul oli aktiivne periood, pidasime vajalikuks neid igaks juhuks hoiatada, et kui nad öösel midagi kummalist kuulevad, pole tarvis muretseda, see on meil normaalne ja nendega ei juhtu midagi halba. Noormees mingeid vaime ei uskunud ja naeris meid välja. Järgmisel hommikul tuleb noormees mu juurde ja küsib vaikselt, et kas mina käisin öösel köögis nõudega kolistamas ja potikaani häälekalt pottidelt tõstmas. "Oh ei, milleks, mina öösel magan!" Peale mu vastust läheb noormees näost kaameks ja selgub, et neile olevat köögis päris korralik kontsert korraldatud. (Köök oli selle toa kõrval, kus nad magasid). Ja et ta on juba kõiki meie pere liikmeid küsitlenud ning mina olevat olnud viimane lootus, et ehk köögis ikkagi ei olnud vaim. Igatahes peale seda ööd noormees vaimude olemasolust rääkijatesse üleolevalt ei suhtunud.

Üldiselt ma vaime ei karda kuid ühel hilisel öötunnil sain minagi veidi ära hirmutatud.

Olime just hiljaaegu oma uude kodusse kolinud. Mees ja lapsed magasid juba, mina vaatasin veel telekat. Tuled ei põlenud, oli talv ja telekavalgus vaid toas. Ja siis kuulen: "kiiks", (lukus) välisuks tehakse lahti, seejärel "kraaps - kraaps", keldrikoja uks avaneb ja sulgub. Ja sammud lähevad mööda astmeid trepist üles teisele korrusele. Olematust trepist. No hakkas ikka kõhe küll, tõepoolest! 

Aga pilti ka.

Vaimud ei hooli, kas on päev või öö, kas sajab lund või vihma. Kas on talv või suvi. Nemad ajavad oma asja, elavad oma elu, hõljuvad või liiguvad seal kus parasjagu neil just vaja. Ja meie, inimesed, kas näeme ja tunnetame neid, sõltub... ma ei tea, millest see sõltub. Ja küllap siin ühes 2018 aasta aprillialguse Helsingi lörtsiski mõni vaim ikka ringi liigub. Ole teravsilm märkama! ;)

020418, Helsingi

Läbi klaasi nädal. Fotojaht

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Lõpuks ometi. Mulle sobib kui talv on talv. See tähendab, et lumi ja pakane ja hanged. Ma ei talu pimedat ja märga talve, mis meil siiamaani valitses. 

Niisiis, esimene tõelise talve nädal.

Esmaspäev, 11 jaanuar. Ajasin oma autokese garaažist välja ja hommikupimeduses algas sõit kooli suunas. Teeolud läbi autoklaasi:

Kuna Tallinn - Haapsalu maanteeni oli liiklus praktiliselt olematu, siis polnud midagi hullu ka eelmisel päeval lahtiaetud maanteel sõita, kuigi öine ja hommikune lumesadu juba teed ummistamas oli. Vastutulijaid oli õige vähe, tunduvalt vähem kui saia sees rosinaid ja need vähesed olid viisakad liiklejad. Mina ikka ka. Viisakas. Võtsime hoo maha ja möödusime üksteisest ettevaatlikult.

Ristil Tallinn-Haapsalu maanteele pööranud, jõudsin peagi autorongile järele. Nii me siis rõõmsati kõta-kõta Haapsallu vurasime. Kiirus 60 - 80, olenevalt teeoludest. Kurvides vaatasin, ca kilomeeter võis küll meid seal järjestikku olla. Kaks hullu olid ka, üks neist jõudis 2 autot, teine kolm autot enne mind Haapsallu. Oli see möödasõidu riski väärt?

Koolis oli põnev, nii põnev, et isegi läbi klaasi (aknaklaasi) polnud mahti õue vaadata. Alles õhtul hilja käisin vaatamas (läbi prilliklaasi), et kuidas mu hommikuse kõnnitiiru teeolud on. 

Talvised olid. Sellised, mis mulle meeldib: hangehakatised.

Esimese koolipäeva märksõnad olid kangakudumine ja shibori. Teisel päeval pakutrükk ja lõputöö dokumentatsioon. Ka teine koolipäev möödus ülikiiresti ja huvitavalt. Läbi klaasi õue vaatasin alles siis kui õhtul hilja koolimajast lahkuma hakkasin.

Teel ühikasse kohtusin oma autokesega. Hm, siin küll läbi klaasi midagi ei näe. Ja üleüldse, on see ikka auto või on hoopis ratastega lumememm?

Vaatasin üle, vähemalt 35 cm paksuse lumekihi alt ilmus välja ikkagi auto. Pisike küll, kuid siiski oma ja armas. :)

Kolmas koolipäev läks nihu. Trükivärvid ja õla- ning käevalud tegid oma töö, olin täiesti audis. Siiski minu jaoks läbi paksu udu(klaasi, -laama?) arutasime kursusejuhendajaga minu lõputöö kavandit ning õmblemisõpetajaga koti õmblemist. See viimane läks praktiliselt siiski minust mööda, vajab taas järeleaitamist.

Kuna kojusõitu alustasin juba ennelõunat, siis sain kenasti hakkama. Üks teeäärne pikem puhkepeatus ja vähene kaasliiklejate arv aitas turvalisele kojujõudmisele kaasa. Aga rekkad on küll koledad, nemad sõidavad keset teed ja siis sina pisike värise seni teeäärse hange otsas kuni ta möödas on. Egas ma ei kurda, lihtsalt fikseerin ära, et selline on elu.

Ahjaa, ja enne kojujõudmist valisin väikelinnast kodualevini vale tee. Kümmekond kilomeetrit oleks nagu mööda kartulipõldu sõitnud, risti kartulivagudega, loomulikult. Hea, et proteese kandma ei pea, need oleks küll kaotsi läinud sel teekonnal.

Kodus vaatasin taas elu ainult läbi aknaklaasi. Ükspäev näidati isegi päikest, peale 16 päevast vaheaega!

Pühapäev, 17. jaanuar, oli taas tore päev. Sain õue ja suusatama ja vaatasin maailma läbi isikliku prilliklaasi.

Ajasin sisse omaenda sõiduraja. Põllul on küll korralikuma raja jaoks lund vähevõitu, kohati koperdasin mullahunniku (st künnivao) otsa, kuid rõõm suusatamisest oli ülekõige.

Selline nädal siis. 

Aitähh Tegelinskile, kes teema välja pakkus ja Raisakullile, kes kaasa rääkis.

Inglitel olid poisipead

 Uue aasta teisel, lumeta ja hallil päeval oma ja-te (jaluta terviseks) käiku  tehes püüdsid üldise pruunikashalli metsa foonil sarapikus pilku mõned jäätunud oksad. 

Uudishimulik, nagu ma olen, läksin asja uurima. Leidsin okstelt ülipeenetest jääniitidest moodustised, mida nimetatakse ingli- või haldjajuusteks. Nad on üsna ebatavalised loodusnähtused, millede tekkimiseks peab olema soodsad ilmastikutingimused: lehtpuumetsades, kõrge õhuniiskus, tuuletu ja lumetu ilm, siis kui temperatuur peale plusskraade langeb järsku veidi alla nulli.

Kuigi nad võivad kasvada kuni paarikümne cm pikkuseks, siis minu inglite juuksed olid vaid ühe cm-sed, kõigest siilisoeng tegelikult. Aga pole siin viriseda midagi, ikkagi haruldane nähtus!

Järgmiseks hommikuks oli lumi maas. Vaatasin taas sarapiku haldjametsa inglisoengud üle. Olid kasvanud pikemaks, lausa kenad salgud ja lokid juba!

Õhukese lumekirme all ka mõned kaunid kahupead.

Alumisel pildil haldjamets, kus inglijuuksed kasvasid.

Kuigi piltidelt jääb mulje, et teise päeva juuksesalgud juba päris pikad olid, ei ületanud nad siiski kahte cm-t.

Seda nähtust on kirjeldanud 1918 aastal esimesena saksa geofüüsik ja meteoroloog Alfred Wegener, kes eeldas, et "jäiste juuste" kujunemisel osalevad mingid seened. Alles sajand hiljem pöörati sellele loodusnähtusele taas tähelepanu ja 2015 aastal tulid mõned Euroopa teadlased oma uurimuste käigus järeldusele, et protsessis osaleb hallitusega sarnane seen Exidiopsis effusa. Kuid kuidas just täpsemalt, pole veel selge.

Pildid 2-3.01.2021

Ahjaa, jäi veel märkimata, et ainult kuivanud okstel tekivad inglijuuksed.

Fotojaht. Fotonäitus 2020

 Lappasin üle oma möödunud aastal tehtud fotod. Avastasin, et jaanuarikuust pole mitte ühtegi pilti. Ja üleüldse, kõik paremad kaadrid on juba blogisse pistetud, ei tahaks enam korrata. Oli veel pilte, need aga üldse ei kõnetanud või olid avaldamiseks paraku liiga isiklikud. Lõpuks leidsin neli kaadrit, mis omal kombel mu jaoks olulised on.

Veebruar. Õues tuiskab kuid tuba on nagu soe hubane koobas. Ja näib, et keegi vist talvitub tuisnud akna taga.

Aprill. Vaade mu aias olevale puhkealale. Nn õuetuba. Mu jaoks on õuetuba väga oluline ruum.

Juuni. Kohtusin Haapsalu raudteetammil esimest korda oma elus viinamäe teoga. Loodus on mu jaoks väga oluline.

August. Mu minihostade peenrake. Hostad mulle väga meeldivad. Ma kollektsioneerin neid. Sedavõrd kuivõrd jaksan ja võimalust on.

Teiste fotonäitused:

Tegelinski

Emmeliina

Tom

Tom

A.I.V.O.

Lendav konn

Kaamos

2020 omas mahlas

 Maagilise numbriga aasta saab kohe otsa. Vaid paar päeva veel. Kütan ahju ja täidan aega aastakokkuvõttega. Lühidalt püüan teha. Ma ei ole suur sõnaseadja. 

Hobid ja kõik muu oluline:

• Aiandus: Aed elas oma elu ilma minuta, hooldustöödeta, uute plaanide elluviimiseta. Sügiseks tellitud uued kevadlillede sibulad said lõpuks maha, ca 3 kuud panin neid, normaalses elus olnuks see max ühe päeva töö. Vanad lillepealsed loodan ikka kevadeks maha lõigatud saada. Praeguseks olen 4 kuuga ca kuuendikuga juba hakkama saanud.
• Fotograafia: Kevadeks oli paariaastatagune käe- ja õlavigastus nii palju taastunud, et jõudsin taas fotoaparaati tõsta ja kasutada. Koolis õppisime muude ainete kõrval ka fotograafiat ja sain minagi paar uut nippi juurde. Ning õpetajalt kinnitust, et mu fotod on päris head, peaksin suuremaid pilte tegema. Ise jäin ka mõnede fotodega täitsa rahule. Eriti just makrodega. Kuid pidu sel alal jäi üürikeses. Augusti algul kukkusin taas oma käe ja õla vigaseks ja septembri lõpus uuesti ning detsembri algul juba hullem laks. Nüüd peegelkaamera taas puhkab. Aga kuna küürakat ravivat ainult haud, siis seda enam saab vatti telefon. Kuid igatsen väga kaamerat.
• Käsitöö: Olen koolis tohutult palju uut õppinud. Nii meeldib ja käed sügelevad tegevuse järele. Ideesid on kapa ja kuhjaga. Kuid õlg ja käsi on pidurid peale pannud. Koolitööd saan suurte vaevustega enam-vähem tehtud. Aga ränk on see hind. Praktikal olin Heimtali muuseumis ja Anu Raua juures. Fantastiline paik ja fantastilised inimesed! Praktikapäevad vast olidki selle aasta säravaimad hetked.
• Reisimine ja matkad: Matkadeks oli liig vähe tervist ja aega. Ei ühtki seega. Vaid mitu korda nädalas toimuvad metsamatkad iseendaga ja loodusega. Üks ja sama tiir (5 km), kuid iga päev siiski erinev. Erinevad mõtted, erinev ilm. Aeg iseendaga ja iseendale. Perereis Lätimaale. Kauge maa reis jäi koroona tõttu ära. Oligi tegelikult hea, sest loobuda poleks suutnud ja täiega nautida poleks ka kindlasti jaksanud. Soomet igatsen. Sel aastal ei saanud kordagi üle lahe.
• Kultuurielu: Rammstein jäi ära. Riho Sibul oli väga hea. Mõned näitused, ERM. Kinos 3 x aasta jooksul! Polnud tegelikult pikki aastaid enam kinos käinud. Teater. Ei teatrit. Üksi ei tahaks minna ja teatrikaaslast pole leidnud. 
• Maailmas elu mõjutanud koroona: Jäin ise puutumata, sugulased ka. Mõnda tuttavat tean, kes seda haigust on põdenud. Õnneks ei ole nende olukord kõige hullem kuid siiski piisavalt elu segav. Maskiballil osalen nii vähe kui võimalik: poed, kus on palju rahvast ja ühistransport. Minu isiklikku elu pole ta sel aastal rikkunud. Pigem täiendanud: lapselapsed on meil saanud olla rohkem ja pikemat aega. Siis kui koolides e-õpe. Perepeod kõik toimusid. Arvan, et kui oleksin noorem ja käiksin tööl ja elaksin tihedamat seltsielu, segaks koroona mind päris palju. Kevadise e-õppe ajal alustasin taas blogimisega ja see ka omamoodi seltsielu. Parim sõbranna on väga ettevaatlik ja hoiab distantsi, seega kõik selle aasta ettevõtmised temaga on ära jäänud.

Mida sellel aastal õppisin? Leppima s..a olukorraga, just tervisest tulenevalt. Andma alla seal kus alla andma peab, sest muuta seda, mida ise muuta ei saa, pole võimalik. Ja teadmine: on vaja hingetõmbeaega, et teadmised ja arusaamad settiksid. Mõnikord peab see hingetõmbeaeg päris pikk olema.

Muudan seda, mida muuta saab: pööran rohkem tähelepanu iseendale. Pereemadel kipub see ISE teinekord tahaplaanile jääma. Alustasin ravi väga soliidses eas mind varem paljudest hädadest päästnud nõelraviarsti juures. Pooled korrad on käidud, pooled jäävad uude aastasse.

Selline aasta siis.

Ja nagu juba öeldud, pildistamiseta ja piltideta ma ei saa. 

Selle aasta viimane uitamine pealinnas 211220. Käisime kauge maa sugulastel külas. Nad ostsid vanalinna korteri ja tagasi Balti jaama minnes tegime pisikese tiiru:

Raekoja platsi jõululaat on hale vari möödunust

Virtuaalne Jõuluvana

ilmus ja kadus

Nunne tänav:

Ballikleidid

Laternamatkade promoüritus

Seekord jäi ära Piparkoogimaania. Oleme seal alati aasta lõpus lastelastega käinud, kuid Tallinna ja Harjumaa üritused pandi 27.dets-st alates lukku. Vaatan virtuaalselt, kuid virtuaalelu pole see.

Kaunist vana aasta lõppu!

Jäägem negatiivseks, kuid suhtume olukordadesse positiivselt!

PS. Erilised tänud Tegelinskile, kes fotojahi taas ellu äratas. Uuel aastal jätkame, eksole!