Maagilise numbriga aasta saab kohe otsa. Vaid paar päeva veel. Kütan ahju ja täidan aega aastakokkuvõttega. Lühidalt püüan teha. Ma ei ole suur sõnaseadja.
Hobid ja kõik muu oluline:
- Aiandus: Aed elas oma elu ilma minuta, hooldustöödeta, uute plaanide elluviimiseta. Sügiseks tellitud uued kevadlillede sibulad said lõpuks maha, ca 3 kuud panin neid, normaalses elus olnuks see max ühe päeva töö. Vanad lillepealsed loodan ikka kevadeks maha lõigatud saada. Praeguseks olen 4 kuuga ca kuuendikuga juba hakkama saanud.
- Fotograafia: Kevadeks oli paariaastatagune käe- ja õlavigastus nii palju taastunud, et jõudsin taas fotoaparaati tõsta ja kasutada. Koolis õppisime muude ainete kõrval ka fotograafiat ja sain minagi paar uut nippi juurde. Ning õpetajalt kinnitust, et mu fotod on päris head, peaksin suuremaid pilte tegema. Ise jäin ka mõnede fotodega täitsa rahule. Eriti just makrodega. Kuid pidu sel alal jäi üürikeses. Augusti algul kukkusin taas oma käe ja õla vigaseks ja septembri lõpus uuesti ning detsembri algul juba hullem laks. Nüüd peegelkaamera taas puhkab. Aga kuna küürakat ravivat ainult haud, siis seda enam saab vatti telefon. Kuid igatsen väga kaamerat.
- Käsitöö: Olen koolis tohutult palju uut õppinud. Nii meeldib ja käed sügelevad tegevuse järele. Ideesid on kapa ja kuhjaga. Kuid õlg ja käsi on pidurid peale pannud. Koolitööd saan suurte vaevustega enam-vähem tehtud. Aga ränk on see hind. Praktikal olin Heimtali muuseumis ja Anu Raua juures. Fantastiline paik ja fantastilised inimesed! Praktikapäevad vast olidki selle aasta säravaimad hetked.
- Reisimine ja matkad: Matkadeks oli liig vähe tervist ja aega. Ei ühtki seega. Vaid mitu korda nädalas toimuvad metsamatkad iseendaga ja loodusega. Üks ja sama tiir (5 km), kuid iga päev siiski erinev. Erinevad mõtted, erinev ilm. Aeg iseendaga ja iseendale. Perereis Lätimaale. Kauge maa reis jäi koroona tõttu ära. Oligi tegelikult hea, sest loobuda poleks suutnud ja täiega nautida poleks ka kindlasti jaksanud. Soomet igatsen. Sel aastal ei saanud kordagi üle lahe.
- Kultuurielu: Rammstein jäi ära. Riho Sibul oli väga hea. Mõned näitused, ERM. Kinos 3 x aasta jooksul! Polnud tegelikult pikki aastaid enam kinos käinud. Teater. Ei teatrit. Üksi ei tahaks minna ja teatrikaaslast pole leidnud.
- Maailmas elu mõjutanud koroona: Jäin ise puutumata, sugulased ka. Mõnda tuttavat tean, kes seda haigust on põdenud. Õnneks ei ole nende olukord kõige hullem kuid siiski piisavalt elu segav. Maskiballil osalen nii vähe kui võimalik: poed, kus on palju rahvast ja ühistransport. Minu isiklikku elu pole ta sel aastal rikkunud. Pigem täiendanud: lapselapsed on meil saanud olla rohkem ja pikemat aega. Siis kui koolides e-õpe. Perepeod kõik toimusid. Arvan, et kui oleksin noorem ja käiksin tööl ja elaksin tihedamat seltsielu, segaks koroona mind päris palju. Kevadise e-õppe ajal alustasin taas blogimisega ja see ka omamoodi seltsielu. Parim sõbranna on väga ettevaatlik ja hoiab distantsi, seega kõik selle aasta ettevõtmised temaga on ära jäänud.
Mida sellel aastal õppisin? Leppima s..a olukorraga, just tervisest tulenevalt. Andma alla seal kus alla andma peab, sest muuta seda, mida ise muuta ei saa, pole võimalik. Ja teadmine: on vaja hingetõmbeaega, et teadmised ja arusaamad settiksid. Mõnikord peab see hingetõmbeaeg päris pikk olema.
Muudan seda, mida muuta saab: pööran rohkem tähelepanu iseendale. Pereemadel kipub see ISE teinekord tahaplaanile jääma. Alustasin ravi väga soliidses eas mind varem paljudest hädadest päästnud nõelraviarsti juures. Pooled korrad on käidud, pooled jäävad uude aastasse.
Selline aasta siis.
Ja nagu juba öeldud, pildistamiseta ja piltideta ma ei saa.
Selle aasta viimane uitamine pealinnas 211220. Käisime kauge maa sugulastel külas. Nad ostsid vanalinna korteri ja tagasi Balti jaama minnes tegime pisikese tiiru:
Raekoja platsi jõululaat on hale vari möödunust
Virtuaalne Jõuluvana
ilmus ja kadus
Nunne tänav:
Ballikleidid
Laternamatkade promoüritus
Seekord jäi ära Piparkoogimaania. Oleme seal alati aasta lõpus lastelastega käinud, kuid Tallinna ja Harjumaa üritused pandi 27.dets-st alates lukku. Vaatan virtuaalselt, kuid virtuaalelu pole see.
Kaunist vana aasta lõppu!
Jäägem negatiivseks, kuid suhtume olukordadesse positiivselt!
PS. Erilised tänud Tegelinskile, kes fotojahi taas ellu äratas. Uuel aastal jätkame, eksole!
11 kommentaari:
Lugesin huviga Su aasta kokkuvõtet. Kui palju Sa ikka oled jõudnud!! Ja mis kukkumised need järjest! Mul on ka parem õlg haige, luukulumised. Olen nii hädas, sest ei leia magamiseks head poosi.
Head/ paremat uut aastat!
Aitähh heade soovide eest. Tegelikult olen ma hoopis väga vähe jõudnud. Mõne päeva tööd teen vigastuste tõttu 3 kuud. Aga on nii kuis on. Ma ei saa ka aru, miks ma nii tihti komistan ja kukun. Perearst ei osanud põhjust öelda. Nõelraviarst arvas, et üks põhjustest võib olla D vitamiini puudus ja soovitas suuremaid annuseid.
Haige õlaga on raske head magamispoosi leida, tean omast käest. Ja halvasti magatud ööd kurnavad ja väsitavad.
Loodame tõesti paremat uut aastat.
Igatahes oled võtnud sellest aastast parima, mis võimalik. Ma sain ka sinu nõelraviarstilt abi, aga uut raviseanssi pean ootama kevadeni. Pimedad ja libedad teed on liiga riskantsed, et sinna käia.
Minu põlveprobleemid segavad ka minul elu, mida ma tahaksin elada. Aga mis parata, tuleb leppida. Sinu kukkumised nii mitu korda viitavad minu meelest ülepingutamisele. Et sa tahad enamat, kui su keha on valmis tegema. Aga selline sa kord juba oled, võtad ette niipalju kui võimalik, ja natuke veel peale selle...
Igatahes, soovin, et tulgu uus aasta parem, kui eelmine! Vähemalt see K-oht võiks kontrolli alla saada. Mina kavatsen ennast vaktsineerida esimesel võimalusel, siis saaks jälle reisida.
Jõulukuuskede pildid nii ilusad. Hea pilt toob kauge lähedale. Õnnelikku uut aastat!
Tore, et uuesti kirjutama hakkasid ja läbi kokkuvõtva enda elu olu valgustad. Sest blogimaastik pole juba ammu endine: nii nagu jõulukuused :D
Head uut aastat!
Hääd uut ja paremat, kokukal näeme!:)
Aitähh kõigile heade soovide eest! Ja kokukal näeme, nii minagi loodan.
Mis kokukas, see ju kord 10 aasta jooksul, nagu ma aru olen saanud ;) ... peame vist hoopis õlavalu-klubi kokku kutsuma!
Mind on öösiti pisut aidanud õige madrats ja mingi meriino-lambavillast seljasoojendaja, mis öösärgi alla üle õla sätin.
Kui ma haigele õlale öösel unesegasena ei keeraks, siis poleks hullu. Üldjuhul aitab mind kui istun kümmekond minutit niisama voodiserval või vaatan aknast välja kuidas kitsed mu aias toimetavad või söön või maiustan või...
Soe kate haigel õlal on hea tõepoolest. Aga mul kaob ta ära kuhugi öö jooksul. Otsi siis teist hommikul taga nagu saia seest rosinaid.
Õlavalu-klubil on juba tõepoolest päris suur liikmeskond, ma vaatan.
Täna käisin lund... kühveldamas. Või pigem harjamas! Luuda mul ei ole ;) Pühkisin kokku ja tassisin kühvliga kaugemale. Nii et proovin tööteraapiat.
Jaa, iga päev teen miskit. Natukenegi. Võimlen ka. Paariaastatagusest kogemusest tean, et aeg lõpuks parandab. Aga selleks kulub AEGA. Aasta vähemalt. Ja nüüd mul 3 traumat järjest olnud, see ei ole lihtne.
Tööteraapia on igas mõttes hea.
Meil ka natuke lund on. Kas kogu õue lume pühkisid kokku ja viisid kaugemale?, naabrile :)
Postita kommentaar