Fotojaht. Kohustuslik element ...

... Pariisi tänavatel.

Igas vähegi suuremas turistide külgetõmbemagneti juures patrullis kas politsei või sõjavägi. Ja suuremate sündmuste puhul kaasati päästeametit. (Alumisel pildil lahkuvad päästeameti töötajad peale suure reede liturgiat Sacre Coeri basiilikast).

Algul oli ikka harjumatu, kuid varsti ei pööranud neile enam tähelepanu, muutusid lihtsalt osaks tänavapildis. Ning arvestades president Macroni otsuste vastaseid massimeeleavaldusi ja üleüldse rahutu maailma olemasolu, siis täiesti mõistlik ju.

Pildid 0504 - 100423 

Veel fotojahtijaid:

Tegelinski ja Osaline

Laske mind lavale! Fotojaht

Koht: Galerii Lafayette Haussmann

Kuupäev: 070423

Etendus: Moefoto pildistamine

 Oo moodne maailm! Parimad fotod sünnivad telefoniga. Mõni modell vajab meeskonda, mõni on FIE 😜 ja saab ise hakkama. 

Fotojahi seltskond:

Tegelinski

Lendav Konn

Tagasi Mahtrasse

Fotomeenutus selleaastasest jaanitulest, kust meiegi osa saime.

Juuru teatri ajalooline etendus "Sõda, siis sõda". Autor ja lavastaja Kalle Kõiv. Väga mitmekihiline, meenutas ajalugu, ühtlasi ulatus otsaga tänapäeva. Meeldis mulle ja mu sõpruskonnale. Ikka kohe väga meeldis. Hästi kirjutatud, hea lavastus ja hästi mängitud. Väga viis!

Seejärel süüdati jaanituli ja mängis Puuluup. 

Lapsed lustisid labürindis

Tuleskulptuurid jätsid unustamatu elamuse, nagu öeldakse. Ilus ja võimas, nii sobiv jaaniöösse.

220623

Mahtra sõjaväljal

Maitsevõi

 

Murdsin täna küüslaukudelt õisikud ära. Köögikombainiga hakkisin ca 2/3 kogusest peenemaks ja panin sügavkülma, et talvel suppides kasutada. 1/3 sai veel peenemaks hakitud, maitsevõi jaoks. Enamik sellest läks sügavkülma, kuid poolest pakist toasoojast võist tegin kohe tarbimiseks portsukese maitsevõid. Segasin või supilusikatäie peenestatud küüslaugukõverikega ja lisasin tunde järgi soola. Ja seejärel asetasin nii umbes kümneks minutiks külmkappi.  Seejärel tegin võileiva. Teise olin sunnitud veel tegema, väga hea oli! No nüüd vaevlen siin, et kas kolmas  ka teha...

Minule omaselt enne teen ja siis uurin retsepte, et kuidas oskajad teevad. Kuigi omatehtuga jäin väga rahule, lisan mõned õpetused:

150 g magedat toasooja võid

umbes peotäis peenestatud ürte

1 tl sidrunimahla

maitse järgi soola, veidi pipart

Milliseid ürte millises koguses kasutada, sõltub tegija maitsesoovidest, ning kohast, kus maitsevõid hiljem kasutatakse. Leivakatteks võib maitse olla tagasihoidlikum ja mahedam, toiduvalmistamise jaoks tugevam ja intensiivsem.

Sobivad: murulauk, küüslauk, till, petersell, basiilik, tüümian, liivatee, majoraan, rosmariin jpt. 

Maitsevõi võib olla valmistatud vaid ühest ürdist või nende erinevatest segudest (basiilik ja küüslauk, petersell ja küüslauk, petersell, tüümian ja küüslauk jpt kombinatsioonid).

Väljavalitud ürdid hakkida peenemaks ning lasta köögikombainis koos toasooja või, vähese soola ja sidrunimahlaga ühtlaseks vahutaoliseks massiks.

Soovi korral võib maitsevõile lisada ka röstitud seemneid, pähkleid ja jahvatatud pipart.

Maitsevõid võib säilitada karbis, vormides või vorstikeseks vormituna ja kilesse pakituna.

Maitsevõi säilib külmkapis nädalajagu, sügavkülmas umbes kuu aega.

Lisan veel, et ma ei tee maitsevõisid külmkapis või sügavkülmas säilitamiseks. Pigem panen juba valmis hakitud ürdid sügavkülma ja siis vastavalt vajadusele lisan ürte kastmetele, suppidele või kasutan maitsevõi tegemiseks. 

Vesti loovkudumisest

Igivana küsimus: kust tuleb tolm ja kuhu kaob aeg? 

Tolm tuleb vist igapäevasest tuuseldamisest. Kuigi mõnel päeval on seda vähe, mõnel päeval üldse mitte ja mõnel päeval ikka kohe väga palju. Ja aeg kulub tuuseldamise peale. Elementaarne, vist...?

Fb-sse olen ikka oma ettevõtmistest pildiridasid postitanud kuid blogi on kuidagi unarusse jäänud.

Mis ma siis teinud olen? Aiandanud, st kaevanud ja külvanud, kaitsnud tärganud ja noori taimi külma eest, imetlenud õite ilu. Käinud sõbrannadega matkamas ja mehega ühe pikema (Pariis) ning mõned Eestimaised lühemad reisid ette võtnud. Vahepeal tõvevoodis virelenud. Külalisi võõrustanud ja ise külas käinud. Kudunud ühtkomateist.

Vot see kudumine viiski mind täna taas kodust välja pealinna väisama.

Olen ka juba mõnda aega imetlenud kampsikute loovõmblejaid. Ja muidugi tekib isu ise ka miskit huvitavat valmis teha. Aga probleem selles, et pole sellist vanemat villast materjali, millest teha.  Korjasin siis vanemad ühte tooni lõngakerakeste jäägid kokku ja asusin neist vesti kuduma. Ikka ühe värvi erinevad toonid ja erinevad koekirjad. Et imiteerida kokkuõmmeldud lapikeste mustrit. Ja plaan siis erinevate tikandite ja õmbluspistetega kaunistada. Aga jah, plaanid plaanideks, oskusi- teadmisi ju ka vaja. 

Teadsin küll, et Tallinnas kampsikute loovõmblemise näitus, kuid see igapäevane muu siblimine ajas pea sassi ja lõpuks läks meelest. Kuni Tegelinski sellesisulise postituseni. Ja nüüd, siis peaaegu nö viimasel tunnil käisin täna ekstra vaid selle näituse pärast linnas. Ning olen tänulik endale, sest pildid on pildid, kuid reaalselt midagi näha on ikka hoopis teine asi.

Näitusel välja pandud tööd olid vapustavalt head. Sain sealt hea ja õpetliku ülevaate üldpildist pisiasjadeni välja. Nüüd pole muud kui vardaid rõõmsalt edasi klõbistada ja ühtlasi ka vanemaid villaseid riideesemeid otsida. Tahaks peale loovkootud vesti ikka loovõmblemist ka katsetada.

 No ja loomulikult sügav tänukummardus Tegelinskile, sest muidu tõepoolest oleks unustanud selle näituse.

Blogimine on millegipärast keeruliseks muutunud. Põhjust ei oskagi leida. Ehk seetõttu, et olen muid huvitavaid ja tähelepanu vajavaid tegevusi leidnud? Võib-olla, võib-olla mitte. Aga püüan siiski järje peale saada.

Pealinnas käisin. Käsitöönäitused meelitasid kodust välja. Tegelikult küll alustasin Keilast. Seal elava käsitöökoolikaaslasega käisime Keila Raamatukogus HKHK silmuskudujate töid vaatamas. Imeilusad ja korrektse teostusega. Väga hea mulje jäi sellest näitusest. Kuna teen hetkel endale kolmnurkset suuremat rätikut ja kavas on veel mõned teha, siis pöörasingi enim tähelepanu neile. Kootud kleidid ja kampsunid olid huvitavad, kootud ehted, pitsilised peapaelad... Sain aimu erinevate koekirjade ja materjalide ning nende värvide omavahelisest sobivusest. Kõike ei saagi ju ise läbi proovida ja tore kui on nö eelnevat õppematerjali näidisteks. Pilte tegin muidugi ohtrasti kuid siia postitan pontšo, mille kudumistehnika mulle väga meeldib kuid esialgu mõistatuseks jääb.

Tallinnas rahvakunstigaleriis uudistasime Kaidi-Kätlin Reimanni kudumeid. Rohkelt pitskleite ja üleüldse pitsilisi kudumeid. Tütar käib ema jälgedes. Siiri Reimann oli meil käsitöökoolis silmuskudumise õpetaja. Fantastiline õpetaja ja millised imelised tööd ta varraste alt tulid ja tulevad! Nii mitmegi raamatu autor.
 

Tühi kott ei seisa püsti. Kohvik Mmuah pakkus ka dieeditaja jaoks sobivaid roogi ning teenindus oli igati kena ja viisakas. Soovitan!

Möödunud aasta teises pooles "lõi laineid", enamasti negatiivseid,  "Pätsi pea".  No vaatasin siis ka selle üle. Ma ei ole mingi kunstiasjatundja, vaid inimene tänavalt, hmm... inimene maalt ja metsade keskelt. Pani õlgu kehitama. Ei häirinud, veidi võõras tundus kuid mastaapsus oli võimas ja las ta siis olla. Mõõdupuuks on üks võõras ca 2 meetrine (no pikk oli ta ikka küll!) onkel, kes seal kõrval istub. Ta tahtis seal olla ja poseerida ja olgu siis nii.

Tegelikult häirib mind hoopis Tammsaare parki ehitatud kohvik, mis minu meelest lõhub pargi tervikut. Pildil ka osa kohvikust näha.

Humanasse sattusime ka. Seal oli 50 sendi päev. Tegelinski kirjutas sealsetest peeglitest. Sain minagi ehmatuse osaliseks. Aga vajaliku seeliku ikka ka ostsin ära. Koduse peegli ees oli seelik muidugi sada korda etem. Sobis kenasti ja mõnusast paksemast trikotaažmaterjalist. Hm... 50 senti ja äge seelik!

Selline laupäev siis mul. Üle pika aja kodust väljas.

Pildid 110223

Kolmainsus +1

 Jaanuari keskpaigaks oli peetud viimane perepidu ja veidi hiljem seljatatud ka selle korra viimane haigus - väga ebameeldiv silmapõletik. Algas rutiinne aeg, mida olin aastaid oodanud ja soovinud. Päevade sisuks keeleõpe, käsitöö ja kõnniringid. Vaid need kolm. Ja dieediga alustasin taas, sest eelnes ju pidude ja tähistamiste pikk periood ja kehale oli veits liiga palju ümarust kogunenud. Riided veel mahtusid selga, kuid teatud kehakaalu ületamisel lähevad jalad paiste ja põlved hakkavad tunda andma. Ei taha liigseid vaevusi, seega, mis kergemalt ära hoitav, tuleb elimineerida. Liigse kaalu sain süsivesikutevaba dieediga kiiresti maha: 2 nädalat ja -4 kg. Aga kuu lõpus 3 päeva dieedi puhkusele saatmist, st  patustamist lisas +2. Kiirelt läheb, veel kiiremalt tuleb. 

Vaatab, mis veebruar toob.