Küsi, ja sulle antakse

Oh kui palju aastaid oli mu suur soov Lapimaale ruska-aega imetlema minna. Kuid iga kord oli takistus vahel: küll tööaeg, jalust maha niitnud haigus, koroona, kaasreisija leidmine jne. Aga mu Lapi ruska-igatsus takistuste kiuste mitte ei kahanenud vaid kasvas. Olin juba valmis üksi teele asuma kui saatus halastas mu peale ja pakkus välja reisiseltskonna. Haarasin "härjal sarvist" ja nüüd ongi selja taga imeilus Lapi reis fantastiliste matkajatest kaaslastega. 

Alustasime reisi varahommikul Tallinna sadamast. Esimene päev kuluski sõidule ja mökkis enda sisseseadmisele.

Teisel päeval siis meie esimene matk. Reisijuht arvas, et peale pikka sõitu alustame päeva hiljem, teeme mökkist ärasõidu kell 10 kuid reisiseltskond oli ärgas, kõik olid juba kell pool üheksa ärasõiduks valmis.

Niisiis, esimene päev, Oulanka kanjoni matkarada. Tegime 6 km pikkuse ringi (vt Kanjonin kurkkaus) läbides eriilmelisi maastikke. Ja kuna üks pilt ütlevat enam kui tuhat sõna ja sõnaseadjana olen ma kehvake kuid pildiklõpsijana vägagi tegus, siis tuleb nüüd pikk pildirida.

Inxi insenertehniline lahendus, et me ikka kõik pildile jääks

Väike osa meie tänase päeva matkateest viis piki Suurt Karurada

Kaaslaste tehtud pildid. Inimene on väike, Loodus suur. Väikesed inimesed suures Looduses tšillimas. Siinkohal olgu veel ära mainitud, et Lapimaal on äärmiselt puhas õhk ja puhas loodus.

Pildid

200922

Loosalu meeleolud

Poisid läksid kalale ja kutsusid mind kaasa. 

Loosallu! Loomulikult. Minu lemmikrahupaik oma imeilusa Eesti suurima rabajärvega. Kogu see rabamaastik ja laukad ja vaikus. Justkui teises Universumis asuks. Aegadel kui pealinnas töötasin, pikad päevad keset suurt kära ja müra, käisin hästi tihti seal ringi uitamas. Viimastel aastatel aga satun vaid korra või paar aastas sinnakanti. Elustiili muutused.

Väikese järve äärde seekord ei läinud. Sest kaasas oli rahutu loomuga esimese klassi jüts ja vanaema ei julgenud vastutust võtta. R on rabas vähe käinud ja ei tunne piire ja temaga juhtub alalõpmata midagi. 

020922

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Hiiumaa reisiga algas siblimist ja põnevat elu täis aeg. Muidugi olid vahepeal ka hingetõmbepausid kuid blogimiseni kohe kuidagi ei jõudnud. Egas tänagi veel ei jõuaks, kuid silma jäi üks kaheksa aasta tagune tekst.

Hei, sina, naabrimees! Ma saan aru jah, et sind mu aiandusalane tegevus absoluutselt üldse ei huvita, pigem oled irooniline ses osas, kuid oma kätetööd imetledes võiksid vähemalt jalge alla vaadata, et mille peal sa tammud. Astusid ju üle madala kivimüüri kaevatud ja taimestatud alale. Ma olin seal ikka omal ajal mitu tundi rassinud ja taimi muretsenud ning õnnelik olnud huvitava ajalooga lillede üle, seepärast oli paganama valus vaadata, kuidas seal suured saapad ringi sõtkusid.
Et miks ma tähelepanu sellele tegevusele ei juhtinud?
On mulle ennegi öeldud, et eeldad inimestelt suuremat intelligentsust kui neis tegelikult seda on. Jah, maakoht, egas intelligentsust ja teise inimese aktsepteerimist siinpaigas kohati nagu saada pole. Ikka sõnnikuse traktoriga üle, siis hea kindel värk, et ta niipea ei tõuse ja vähemalt sel ajal ise mingigi tähelepanu saab.
Tüli ma ei taha ja tagasihoidlikust viitest pole lihtsalt kasu. Nii ma vaikides pealt vaatasingi, kuidas mu töö otsas tammuti.

Kaheksa aastaga on nii palju muutunud, et olen õppinud paremini enda eest seisma. Et kas enam tüli ei taha? Tüli ei taha tõesti kuid kui sina minu tegevusest lugu ei oska pidada, siis igal juhul juhin sellele tähelepanu. Kas sest tõuseb tüli või mitte, oleneb ju ka vastaspoolest. Tüli puhul kehitan õlgu ja ajan oma asja edasi. Kui vastaspool mõistab, et ta siiski miskit valesti tegi, tuleb leppima. Kui ei mõista, pole probleemi. Päike paistab niikuinii ja aastaajad vahelduvad.