Aias, pargis, põllul ja metsas
7.jaanuar 2022
Kitsede magamisasemed rapsipõllul
Pargivaade
Aiavaade
9. jaanuar 2022
Aiavaated
Pargivaade
Metsarajad
10.jaanuar 2022
11.jaanuar 2022
Külalised on aias käinud
Pargivaade
Suusarada teeb tiiru aias, tiirukese pargis,
viib üle rapsipõllu
metsaradadele
Valguse variatsioonid
12.jaanuar 2022
Täna on veel metsatukk, need kuused vasakul
Elektrihinnad on aktuaalsed, kirgikütvad
13.jaanuar 2022
Sulab, ei mingit härmatist
ja nii libe, nii libe, kõnnin vaid hangede servi mööda. Libe pole üksnes õu, sama klaas ka külateel
aga loojangud on meil kaunid
17.jaanuar 2022
Vihmapäev
21.jaanuar 2022
Läbi halli udu
28.jaanuar 2022
Metsatukk on langenud, veel viimased koristushääled kostsid. Tegelikult oli see üraskikahjustusega. Ja üldse meie kandi kuusemetsades laiutab liig palju üraskit.
29.jaanuar 2022
Valtteri paigutas kardinaid, kes sees, see sees, kes väljas, hoidku piip ja prillid
31.jaanuar 2022
Peale Valtteri külaskäiku olid okkalised raske lumemütsi all lookas. Mees saputas nad puhtaks kuid järgmine öö tõi taas uue lume.
Katused vajavad rookimist. Lund on ikka tohutult palju.
Aedniku hing ei anna asu
,,Bingo,, esimene õis on avatud ja toob värvirõõmu valgesse talve
Selle aasta jaanuari ilmastik oli ikka väga huvitav. Kõike jätkus, nii külma kui sula, tuisku, tormi päikest, udu. Meie kandis oli jaanuari esimene pool hästi päikseline, viimane dekaad see-eest udune, sompus ja hall. Mõnel harval päeval küll oli kaunis päiksetõus kuid see vajus tunni või paari pärast taas pilvevinesse.
Kuna kuu alguse päevad olid täis päiksevalgust, tegin kuu keskel katsetuseks mõned köögiviljade ja maitsetaimede külvid. 21. jaanuaril tõstsin tärganud taimed aknalauale kasti. Ja kohe, päevapealt, ilmus kohale isake Murphy, kes ütles, et kui sul päiksevalgust vaja, siis seda ei saa olema. Ok, eks siis kasutame kallist elektrivalgust, midagi rohelist peab ju aedniku silma rõõmustama. Nüüd ma siis käin ja imetlen mitu korda päeva jooksul taimede sirgumist. Hernes, varajane sort Avola on kõige kiirem. Kasti ja toaõhu temperatuuride vahe on 2 kraadi. Praktiliselt suletud plastkastis on täitsa kasvuhoone keskkond. Mingit majanduslikku tulu ma ei looda, lihtsalt põnev katsetada. Plaanin ka veebruari keskel külve teha, et oleks kasvukiiruse ajaline võrdlusmoment.
Oma soovidega ole ettevaatlik, need võivad täide minna. Nii juhtuski.
Olin juba mitu aastat, valudest ja vaevadest kurnatuna, igatsenud kohustustevaba elu. Et saaks olla nii, kuis mulle sobib, teha vaid soovitut ja ei mingit rabelemist ega tõmblemist, siia-sinna sebimist. Selle aasta jaanuarikuu mulle kõike seda andiski. Käisin väga palju suusatamas. Kuna minu varasemate aastate suusaradade põllu ääres olevasse talusse olid kolinud elama huskyd ning minu tiirutamine nende nägemisulatuses ajas nad närvi, vahetasin suusaraja asukohta. Raja pikkuse timmimisel sattusin lumesaaniga läbisõidetud radadele. Ja oh rõõmu, suusatajaid seal päris mitu ja nii ma polnud ainuke, kes radu sees hoidis. Mulle ainuisikuliselt jäi vaid suusarada meie aias, pargis ja põllul. Edasi, metsa ja elektriliinide all läks lobedalt, rada ees. Ilmataat oli ka lahke, sulatas, mis ta sulatas, kuid lund jätkus piisavalt isegi vihmaga suusatamiseks. Määrdemeister abikaasa isikus oli ka üsna tasemel, libisemise üle sain vaid mõnel loetud korral kurta. Suusatamine on mulle alati, läbi mu elu meeldinud.
Teine meeldiv harrastus on varrastel kudumine. Tõsi küll, seekord see ikka kohustus ka. Kuna mu algselt valitud lõputöö tegemine paaril põhjusel nihu läks, valisin uueks lõputööks muhu vatist inspireeritud voodriga kampsuni. Seda ma siis nüüd koon. Aga see on meeldiv kohustus.
Kõige enam soovisin ma kodust mitte välja minna. Inimeste sekka. Olin lihtsalt igasugusest suhtlusest väga väsinud. Klienditeenindaja töö pikki aastaid ja elu ühikas Soome perioodil oli lõpuks lausa kurnav. Sama ka allergilisena 2 aastat 2x kuus Haapsalus sessidel käia. Nüüd oli vabadus kodus olla. Käisin vaid korra kohalikus poes, korra juuksuris ja korra hambaarstil. Korra sõbrannal ka külas. Nii et ühe käe sõrmedel loetavad korrad kodust väljas.
Vajalikust käsitööalasest koolitunnist sain osa zoomis. Ühe aiandusalase zoomikoolituse tegin samuti kaasa. Kõrreliste kasutamisest aias.
Ahjaa, lugenud olen ikka ka. Krimkasid. Ja Jupiterist filme vaadanud.
Täna 1. veebruaril ma tunnen, et olen välja puhanud. Isegi kolm viimast päeva mind toas kinni hoidnud silmapõletik annab asu juba.
Seega, jaanuar 2022 - PUHKUSEKUU.
Olen taas valmis uuteks väljakutseteks. Hm... ära hõiska enne õhtut😛
8 kommentaari:
Tore, et enda elust-olust teada annad. Pildid teevad loo veel huvitavamaks.
Mina olen (oleksin) sarisuhtleja, kui jaanuari kehvad ja väga kehvad kõndimisolud kätt ette poleks pannud. isegi poeskäigud olid raskendatud ja päädisid bussijaama lähima ümbrusega. Ja see jätkub...
Väga tore talvine postitus! Talvel ongi õige aeg väljapuhkamiseks mu meelest. Aiainimesel eriti. Niisiis varras näppu (et lõputöö ikka õnnestuks)! Jääme aga kevadet ja uusi väljakutseid ootama! :)
Ilusad talvepildid. Hernes Avola meeldis mulle ka.
Ilusad vaated! Mina pole suusatama jõudnudki tänavu ja lumepuuduse kraesse seda seekord küll ajada ei saa. Aga valgel ajal olen olnud vaba väga vähe ja enamus mu mahvist on lume rookimisele läinud. Aga ma ei kurda :).
Hoia oma tervist ja rõõm kuulda, et oled puhata saanud.
Talv ikkagi on kõige esteetilisem aastaaeg ja kui pildistajal on silma siis jagub seda ilu paljudele. Puhkusekuu kõlab kenasti ja veel kenamini kõlab, et sellest on kasu olnud. suusatamine on olnud ka minu lemmikala aga elu on sedasi läinud, et enam ei ole mul suuskigi ja hea kui kahel jalal aiaski saks liigutud. Siiski unistus metsajalutuskäikudest pole mind ka veel maha jätnud. Veebruar läheb nagu niuhti ja siis hakkab juba mõte kevadet pidi käima, loodus loodetavasti ka, sest kui pikk üks talv ikka olla jaksab.
Aitähh sõbrakesed märkamast ja tagasisidet andmast. Ma tõepoolest nautisin suusatamist ja igat hetke looduses. Nii ilusat talvekuud polegi mu elus varem olnud. Just selles mõttes, et oli aega.
Suusatanud pole ma sada aastat, aga talve naudin. Kodus olemist naudin ka, igav pole kunagi ja päevad jõuavad liiga kiiresti õhtusse.
Näen, et mujal on samasugune ilus lumine jaanuar nagu meie kandiski!
Aga kevadet on ka tore oodata.
Tegelinski, olen nõus, et päevad liig kiiresti õhtusse jõuavad. Sa küll ei suusata aga sõidad palju jalgrattaga, mida mina enam sada aastat teinud pole. Nii et igale oma.
Lund on ikka kohe väga palju, tuhaämbrit käin ka suuskadega tühjendamas, läbi lume ei jaksa sumbata ja kesse selle sajuga veel lisarada sees hoida jõuab.
Postita kommentaar