Jõgeva mõis ja Jõgeva aleviku silla remont

Pildid 260221

Jõgva mõisast Wikipeedias

Otsene side selle kandiga on mu lastelastel, kelle isapoolne vana-vanaisa oli teaduri töö kõrvalt natuke aega ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi juhataja. Ja nüüd elavad lapselaped esivanemate kodukandis.

Iggy Pop

https://iggypop.com/

The Stooges

Ei midagi erilist

Sajeerum, pool jaanuari juba läbi. See on hüüatus aga kuna mu arvuti klaviatuuril paljud klahvid, sealhulgas hüüumärk ei tööta, jääb see niimoodi kirjapandult pealtnäha lihtsalt konstanteeringuks.

Kulgenud on aeg vaikselt-vaikselt. Uue aasta esimesed päevad olin mingi haiguse küüsis. Väsimus ja tume peavalu ja aeg-ajalt külmavärinad. Midagi hullu ei olnud, ainuke suurem probleem, et õue ei tahtnud üldse minna. Lihtsalt paigal istuda oli hea. Lugesin ja kudusin.

Tütar sai terveks ja tuli lastega meile. Pidasime siis takkajärgi ära kaks sünnipäeva, jõulud ja aastavahetuse. Üritus kiire ja korralik. Isegi meie tubane pisike jõulukuusk ehiti ära. Ja loomulikult kingid kuuse all ja jõulusalmid ja lookas laud ja uue aasta tervituseks vahuvein jne.

Pildil avab vanim lapselaps vahuveini. Ta kõige osavam ja julgem. Olgu siinkohal ära öeldud, et ta ise natuke noor veel alko degusteerimiseks. Lihtsalt abivalmis inimesehakatis, päästis vanainimesed korgikangutamise vaevast.

Mulle mõjus vahuvein tervendavalt. Koostöös paratsetamooliga. Mälu on mul üldiselt hea kuid väga lühike ja nii siis juhtuski, et paratsetamoolitablett alla ja viie minuti pärast pokaal alkot peale. Oi, kui halb mul sellest hakkas. Hüüumärk, mitu hüüumärki.

No põdesin tunnikese voodis teki all ja kirusin end maapõhja ja jäin sügavalt magama. Kui taas ärkasin, oli enesetunne superhea. Püsib hea siiamaani.

Olengi nüüd palju suusatamas käinud ja tavalist kodust elu elanud. Loodus on olnud imeilus. Pilte on ikka palju saanud, nendest teen eraldi postituse.

Mis siis veel. Ahjaa, pikkuse mõõtmisi teostasime lastelastega. Poiss on minuga ühepikkune või naaatuke pikem, tüdruklaps ikka kõvasti pikem. Nüüd ma siis olen väikese vanaema staatuses.

Köögivilja- ja lilleseemned tellisin ära. Täna saan kätte. Eile istutasin oma hädised ja olematus mullas kasvavad amarüllused ümber. Paar neist on juba õienupud moodustanud. Orhideed aknalaual õitsevad. Kinnistan ajus aiandusplaane. 

Maailm väljaspool mind ennast on kisa-kära täis. Koroona, valitsuskriis, kõrged energiahinnad ja sellega seoses üldine hinnatõus. Meil on fix-pakett ja elektriarve on samaväärne aasta tagasi olnuga. Küttekolleteks ahjud ja puupliit on ka. Saunaahju kütteks samuti puud. Toidupoes ma pole veel käinud, mul on mees, kes seal käib.  Eile poemüüjast sõbranna ütles, et odavamatel kaupadel on ikka 10 - 30 senti hinnal otsas ja kallimatel tunduvalt rohkem. Coop poes siis. Fakt, millega peab leppima. Või kas ikka peab leppima.

Kaalujälgimine ja pidustused. Ei saa kurta. Ikka nautisin head-paremat. Ca kuu ajaga tõusis kaal 1 kg võrra. Ja ca nädalaga sain selle alla tagasi. Praegune seis siis -14 kg võrreldes ajaga, mil toitumisharjumusi muutsin.

PS Täiendiseks toiduainete hindadele. Postimehest lugesin, et Maxima külmutas ca 100 toiduaine hinnad ja Prisma ka. Prisma kaupluste kohta kogemus puudub, selle keti kauplust meie väikelinna alles ehitatakse. Maximas käisin 14.01 ja sel päeval minu põhitoiduainete hinnad olid samad võrreldes varasemaga. Kodujuust Alma hapukoorega  ja kreeka jogurt Saare 10 protsenti, mõlemad 1.29. Veel toidukorvis sel peäval olid valged munad Muhe Muna M10 -.95, piim Alma 2,5 prossu, 1,5 l 1.09, heeringafilee sool. tradits. Ocean 400g, sellest heeringas 300g 1.99, kreeka pähklid Mini Day 500g 4.94, hapukoor Farmi20 prossu 500g -.89.

Jõulud ja aastavahetus 2021

Jõulueelne sigin-sagin tähendas minu jaoks mitut päeva chattimist. Et ikka kokkuleppele jõuda, kuidas, millal, kes kellega meile jõuluõhtule saabub. Traditsiooniliselt on laste pered alati meile kogunenud, olgu see siis 24. või 25. detsembril. Minu jaoks suurt vahet kuupäevadel pole, oluline on koos olemine.

Kokkulepped tehtud, kingikotid pakitud ja 20. dets-l isegi lumi taas tagasi.

 Ja siis tuli teade soomepoisilt, et tema haige ja Eestisse jõuludeks ei saa. Ning järgmisel päeval tütre perelt, tedagi haigus maha murdnud. Ei koroona, on ka muid külmetus- ja viirushaigusi. Ok, egas haiguste vastu ei saa. Kuna ainukesel tervel, 5-aastasel lapselapsel vanainimeste seltsis oleks üksi igav, otsustasime 23.-l hoopis ise talle külla sõita. Sinnakanti, kus Tegelinskit tervitada võiks, nii enam-vähem vist.

Külaskäigu järgselt jõudsin isegi kõnniringile, tuisuvaale ületades.

Ja siis sai allergia mu kätte. 24-l vaatasin õue vaid läbi akna. Päeva veetsin praktiliselt voodis.

Kuid ei hullu, 25-l oli see-eest imeline ilm. Juba eelmistel päevadel olid pilved lund puistanud ja kõik see maailm muutus aina muinasjutulisemaks. Allergia loobus ka selleks korraks mu piinamise jätkamisest ning eide-taadi jõuluaeg sai hoo sisse. Kuna lapselapsi polnud, otsustasime juba varem koju toodud kuuse sel aastal hoopis õuele püstitada. Mees ehtis õuekuuse, mina tekitasin kööki harakapesalaadse jõulukaunistuse ja elutuppa nuluoksa vaasi ning toalilledele ehteiks mõned punased kontpuuoksad ja kuldsed trafaretsed munad. 

Jõuluõhtueineks traditsiooniline kartul-porgand-hapukapsas suitsupõsega, verivorst. Magustoiduks käsitöökommid ja pähklid ning poe piparkoogid. Jõulunapsuks brändi. Päkapikk oli isegi kingid nuluoksakese alla asetanud. Lugesime teineteisele jõulusalmikesi ja tundsime elust rõõmu.

26.detsember, juhhuu, lund juba ohtralt ja esimene selle talve hooaja suusasõit tehtud.

26. dets õhtutaevas.

27.dets - kuna on plaanis tuleval suvel natuke remonditöid teha, käisime Raplas üht-teist vajalikku juba valmis ostmas. Sest kuigi hinnad on juba nagunii tõusnud, tõusevad nad siiski veel.

Meie auto ees ületas teed seitsmepealine... ei, mitte lohe vaid hoopis ponikari.

Ja siis tegid õde ja õemees üllatuskülastuse. Seega pidulikum osa jõuluajast jätkus. 

30.dets - veel viimased selleaastased sisseostud Raplas, tagasi tulles vaatasime üle kohaliku alevi jõulukuuse.

Ning oligi käes aasta 2021 viimane päev. Tavapäraselt oleme sel päeva tütre juures olnud kuid haigused-haigused. Seega taas eite-taati kahekesi kodus. Seltsiks pidulikum õhtusöök ja televiisor. Õhtul tõusis udu ja aastavahetuse ilutulestik peitus meie eest udupilvedesse. Müra ja paugutamist oli küll hullu moodi.

Kokkuvõtteks ütleks, et aastal 2021 dikteerisid mu elu allergia ja koroonapandeemia. Allergia on juba väga vana lugu, olin peaaegu õppinud temaga elama kuid mu energiline iseloom soovis enamat ja lõpptulemus oli ikka see, et pidin aja maha võtma. Kusjuures koroonapandeemia toetas mu aja mahavõtmist. 

Ma ei ole vaktsineeritud. Algul olin vaktsineerimisest huvitatud, kuid siis oli vaktsiine näpuotsaga ja mulle ei jagunud. Seejärel arvas arst, et minu allergiaga vist pigem mitte. Mõne aja pärast puhusid uued tuuled, st kõik vaktsineerima. Aga minu allergiaga, uurisin arstilt. Vastutus tagajärgede eest jäänuks mu oma kanda. Paljud tuttavad ja sugulased, kes olid vaktsineeritud andsid tagasisidet. Mõnele ei teinud vaktsiin mitte midagi, mõnel olid lühiuajalised tervise tagasilöögid, kellel kergemad kellel rängemad. Mõne inimese tagasilöögid on olnud pikemaajalised. Ma seega pigem ei riskinud vaktsineerida end.

 

Arvan, et olen koroona läbi põdenud. Kõigepealt aastal 2020 veebruaris kui mingeid teste veel ei tehtud ja koroona ametlikult Eestisse jõudnud polnud. Pikki aastaid polnud ma nii haige olnud kui tookord. Kõrge palavik, toit, niipaljukest kui seda soovisin, maitses justkui saepuru, st täiesti maitsetu, paar päeva suutsin kempsus käia ainult seinte najale toetudes jne. Kõik koroonale vastavad sümptomid olid olemas. Kusjuures antibiootikumid, mis mu tavaliselt paari päevaga jalule panevad, ei mõjunud. Lõhnataju kohta haigusperioodil, mis ca nädala kestis, ei mäleta. Kopsu- ja hingamisprobleeme ka polnud. Kuid hirmus väsimus oli küll veel palju kuid hiljem. See võis olla ka muudest probleemidest, kes teab.

Teine põdemine, tunduvalt lihtsam võis olla aasta hiljem. Väike palavik, paar-kolm kribalat ja kõikide veresoonte, ka imepeente kapillaaride võrgustiku nähtavale ilmumine kätel kuni küünarnukkideni. Olin sel ajal koolis ja siis tuli nädalavahetus ja seejärel oli kõik ok, ei väljapaistvat veresoonte võrgustikku, ei palavikku. Arsti siis ka tüütama ei hakanud, polnud ju enam probleeme, mida esitleda. Hiljem kuulsin, et olin paar päeva koroonahaigega kõrvuti olnud. Aga temal siis veel sümptomeid polnud ja keegi meist ei teadnud, kes nakatunud, kes mitte. No ja mina oma väljapaistva veresoontevõrgustikuga ka ei osnud seisukohta võtta. Olin õpingutega nii ametis, et alles hilisõhtuti ja varahommikuti ühikas imetlesin ja imestasin oma käsi. Hiljem Postimehes üks minuvanune naine kirjeldas oma koroonavaevusi, kusjuures temal oli jalgadel veresoonte võrgustik esile tulnud. Nujah, nii ma siis ei teagi, kas oli koroona mul või mitte.

Jaa, antikehade testiga saanuks ju kindlaks teha. Kuid ma ei läinud testi tegema, see olnuks mulle pigem stressiallikaks. Negatiivse testiga ja ilma ametliku läbipõdemiseta ma nagunii ei saanuks ei kunstisaalidesse ega kontserdile jne. Seega klassifitseerun väga paljude inimeste silmis lamemaalaseks.

Kuidas nö lamemaalane end tunneb.

Kummaliselt ühest küljest. Optimist minus ütleb, et kõik on ok. Kuna nagunii normaalsest elust osa võtta ei saanud, olen nautinud kättesaadavat. Loodust ja inimesi, kes pealiskaudselt ei sildista ja oskavad ning tahavad süveneda probleemidesse ning aru saada, mis, miks ja kuidas. Olengi seeläbi õppinud kõrvale hoiduma peliskaudsusest. Ja olen õnnelik, et mu ümber on siiski nii palju inimesi, kes tõsiselt hoolivad ja keda ei häiri mu vaktsineerimatus. Minul isiklikult ei ole probleemi ei vaktsineeritute ega ka mittevaktsineeritutega. Tervis on ennekõike igaühe enda kätes ja igaüks teab ise, mis talle parem. Mina ei ole see tark, kes ütleb, kuidas keegi elama peab.

Mida ootan uuelt aastalt.

Ei oota midagi erilist. Loodan vaid, et pandeemiahullus lõpeks. Eelnev aasta oli ju taas õpetlik. Ära kiirusta, naudi kättesaadavat. Oska hinnata neid, kes sind hindavad.

Kulgen tasapisi.

Mõnusat uut kõigile lugejatele.

Looduse rütmis

 Detsembrikuu pimedust tegid lumeolud helgemaks. Kulgesin loodusega suhteliselt ühes rütmis. Magasin hommikuti esimese valguskiireni ja kui uni läkski varem ära, oli lihtsalt aeg iseenda ja oma mõtetega. Nii mõnedki poolikud mõtted said lõpuni mõeldud ja tulevikuks väikesed plaanialged kõrva taha valmis pandud.

Käisime külas ja meil käis külalisi. Kohtumised armsate inimestega, keda polnud ammu näinud.

No ja loomulikult igapäevased kõnniringid ja ikka mõni telefoniklõps aiast ja loodusest. 

Kõnniring viib läbi laevatatava metsa. 

Kitsed on aias igaöised külalised. Jätame sügiseti üleliigsed õunad neile ja koostöö on suhteliselt sujuv, sest nemad maiustavad õuntega ja teised taimed jäetakse enam-vähem rahule. Mis ei tähenda muidugi, et usalda, kuid kaitse ja nii ma ikka panen igaks talvehooajaks väiksematele puudele-põõsastele kuuseokstest vatid selga või lihtsalt aiavõrgu ümber.

Paaril päeval oli tõeliselt külma, ühel -20 ja teisel -22. Päikselised ja imeilusad härmailmad.

Kui enamus Eestimaast kaebas lumeuputuse üle, siis meil vaid tegelikult mõni üksik cm lund. Lugesin kadedusega Raisakulli suusaminuteid. Minu suusaradade põllul lund nii vähe, nii vähe.

Koolis käisin ka, mõningaid lahtiseid otsi kokku sõlmimas.

19.detsember, lumi läinud. Kas nüüd tulevad mustad jõulud, oli pisuke hirm. Või noh, rohelised jõulud...