Astun mina tasapisi mööda metsarajakest, kandes hellalt oma hiljaaegu ärapõrutatud pead. Nihutan vaikselt tasahilju edasi viimaste kuude jooksul kukkumiste tagajärjel kriginal-kräginal toimetavat skeletti ja liigutustele vastuhakkavat lihaskonda.
Aga metsas on mõnus. Nii mõnus. Vaatlen puid ja kaugust ja lähedust ning ühtäkki taban midagi tuttavlikku. Just! Täpselt selline segamini ja risitud-räsitud on mu hetkeolukord.
Kuna jutt juba loodusele ja segamini olekule läks, siis veel mõned pildid.
Pealtnäha on siin ka olukord üsna segamini. See on sissepääs rebaste urgu.
Ja kui miskit on väga sassis ja segamini, öeldakse, et nagu seapesa.
No selline on üks seapesa tegelikult. Küll juba mahajäetud ja mitmeid kuid tühjana seisnud.
Pildid: september (seapesa) ja detsember 2020
8 kommentaari:
Rebase urg näeb välja nagu käiks tal karu külas:)
Mine seda metsaelu tea...
No küll seal oleks koristamist!
Ma muidugi ei tea, mida rebased, hundid ja karud sellest arvavad...
Läksid hädaga metsa. Jutu ja piltide järgi tundub et metsaminek mõjub hästi.
Mets aitab ikka. Tõeliselt hästi mõjus nõelravi, juba esimene seanss tõi nii palju leevendust, et elu muutus taas elamisväärseks.
Järgmisel korral tuleks jahimehest sõber käevangu võtta - rebasenahkne boa püüab hiljem kõigi pilke.
Herra Jumala! Raisakull! Mida mina boaga peale hakkaksin!? :O Las ikka rebased kannavad rõõmsasti oma nahka edasi.
Appi, kas ma nägin und, et ma siin juba kommenteerisin!?
Ju siis ei jõudnud mõttest kaugemale... või ei läinud läbi tehnilistel põhjustel.
Ütelda tahtsin, et metsast palju paremat keskkondi polegi. Rasketel aastatel on mul metsast rohkem abi olnud, kui millestki/kellestki muust...
Mereäärne on hoopis teistmoodi abiline, aga mets... just raskel hetkel.
Postita kommentaar