Mind lummavad värvid. Ja vaibad. Kattevaibad, pulmavaibad, saanitekid... Eriti just meie vanavanemate- ja vanavanavanemate aegsed värvid ja mustrid.
Lõngad värviti ise. Enamasti taimedega. Siit tulenevad ka värvide nimetused: madarapunane, maranapunane, tedremaranapunane, õunapuupunane, paburitskipunane, kasekoorepunane, puupunane, paakspuupruun, pohlavarrepruun, kivisamblapruun, männikäbipruun, koerputkeroheline, orasroheline, sammalroheline, kanarbikuroheline, karikakrakollane, lepakaskollane, kaselehekollane, rukkilillesinine, puusinine jne.
Millegipärast sümpatiseerivad mulle enam kangastelgedel kootud vaibad. Antud hetke suured lemmikud on pindpõimetehnikas leegikirjalised. Need kahel esimesel pildil olevad. Aga ka teised tehnikad ja mustrid ei jäta kohe mitte kuidagi ükskõikseks.
5 kommentaari:
Kaunis! Ja igal vaibal oma lugu jutustada...
Käsitöövaiba fännina hindan olukorda kõrgelt.
Neid vaipu vaadates hulgub mõte ikka sinna, et keegi pidas ikka väga tähtsaks, et ese, mille otstarbeks oli sooja pidada ka hinge soojaks teeks. Nii palju vaeva on sellesse panustatud, nii palju aega. Ning tulemus paneb silma särama.
PS: Lisasin oma kommentaariumi natuke infot pildil olnud kilim vaiba kohta, mis sind huvitas.
Siin on vaipu küll igale maitsele.
Postita kommentaar