Selle suve reis. Sigulda, Krimulda ja Turaida

Kolmas reisipäev viis meid Siguldasse. Limbažist on sinna alla tunnine teekond.

Olen Siguldas ja Turaidas lapsena ja noorena kordi ja kordi käinud. Siis kui ei olnud veel rippraudteed üle Gauja (Koiva) ja Turaida piiskoplinnuse taastamine alles suhteliselt algusjärgus, st , et nõukaaegsed muljed. Ja needki veidi tuhmunud.

Alustasime Siguldas rippraudtee sõiduga Krimuldasse. Vaated olid oivalised. Ilm oli me vastu taas viisakas. Vihma hakkas tibutama kui varikatuse all vaguni kohalejõudmist ootasime ja ajaks kui Krimuldasse saabusime, oli taas päike väljas.

Funikulöörile piletit ostes anti meile ka kaart kohalike vaatamisväärsustega ja soovitati Krimuldast Siguldasse tagasi jalgsi tulla. Haige seljaga inimene uuris, et kui pikk maa on tulla. Vastati, et 2 km ja mööda tähistatud matkarada. Ok, soovis matkata.

Tegelikkus aga oli hoopis midagi muud. Otse oleks vist tõesti 2 km olnud, kuid tegime tiiru peale Krimulda mõisakompleksile ja uitasime pargis ning lõpuks alla jõe äärde jõudes võtsime suuna Guutmani koopale. Päris koopani me välja ei jõudnudki. Mehe selg vedas alt. Pöördusime tagasi Krimuldasse ning Siguldasse tagasi sõitsime taas rippraudteel. Ei pidanud kahetsema, sest ilm oli ikka tõeliselt mõnus suvine ja vaated ülivõrdes.

Peale kerget einet väike peatusteta automatk mööda Sigulda linnatänavaid ja seejärel Turaida piiskoplinnust (taas)avastama.

Turaida piiskoplinnusest on mu meelest tõeline turistilõks tekitatud. Kõigepealt veidi kaugemal on tasuline parkla ja moodustatud on muuseum-kaitseala, kuhu vaid üks sissekäik ja piletit lunastamata sa sinna üle 40 ha pindalaga maatükile ei saa. Jaa, tõsi, vaadata ja imetleda on seal piisavalt ning selline see turismitööstus ongi. Külastaja ei pea mitte ühe päevaga Sigulda - Krimulda - Turaida maršruuti läbima. Nii nagu meil plaanis. Võta aeg maha ja naudi, mida sulle pakutakse, eksole! Ela kohalikes hotellides, osta kohalikke suveniire jne. Aga jah, see pole meie väiksele reisiseltskonnale loomuomane viis: puhata keset turistidemöllu. 

Meil vedas tegelikult. Sigulda piirkond oli sel hooajal tänu k-kollile alles esmaspäeval turistidele avatud ja neljapäevaks polnud turistide hordid veel kohale jõudnud. Saime kenasti rahulikult oma silma ja hinge kosutada.

Turaidas vaatasimegi üle vaid piiskoplinnuse ja lapselapsega käisime ka kõrgelt tornist vaateid nautimas. Ilus oli olla selles imekaunis kohas... (Singer Vinger meenus).

Muidugi ei andnud mulle hingerahu, et Guutmani koobas veel külastamata. Sõitsimegi siis veidike tagasi Sigulda suunas, pöörasime taas tasulisse parklasse ja käisin tunnetamas selle iidse kultuspaiga õhkkonda.

Guutmani koopa läheduses olev turistidele mõeldud jalapuhkamispaik ja veidi kosutust pakkuv ehitis oli suletud. Ja ümbruskond väga vaikne. Tegelikult väga kurb ju kui oled oma sissetulekuallikast ilma jäänud.

Õhtuks taas Limbažis oma peatuspaigas tagasi.

Peale õhtusööki tegin veel paari-kolmetunnise jalutuskäigu. Uurimas, mida põnevat see väikelinnake pakub. Need muljed siis järgmises postituses.

Krimulda mõisapargis

Teel Guutmani koopa juurde.

Mis mütakas see puuladvas?
Karu? Karu!

090720