Fotojaht. Terav

Praegune maailma hullus jõuab vist peaaegu iga inimeseni ja tahes-tahtmata kisub olukorrad teravaks. Ei jäänud sel, selle õppeaasta viimasel ( kuigi päris kindel ei saa olla, kas on ikka viimane, augusti lõpu sess on küsimärgina õhus rippumas) õppesessioonil minagi teravustest puutumata.
Vaimne (ja osaliselt ka füüsiline) pinge oli ikka nii suur, et peale sessi läks kodus 2 voodipäeva taastumiseks. Aga lõpp hea, kõik hea.

Sel sessil puutusin kokku ka otses mõttes teravusega. Muinaskäsitöö tunnis anti mulle terav pliiats, terav nuga ja terav peitel (tegelikult oli sel peitlitaolisel asjal ametlik nimi ka, mis mulle meelde ei jäänud) ning õunapuutükike ja pidin selle komplektiga omale muinasaegse ehte valmistama.
Mis seal`s ikka! Ma löön harva millegi ees põnnama, teeme ära!

Õpetaja joonistas tahvlile paar näidist, et oleks valikuvõimalus, millist ehet teha. Ümara vormiga inimesena valisin oma ehteks saledama joonega näidise.  Joonistasin selle siis õhukesele õunapuulauakesele. Tõe huvides olgu öeldud, et esimene joonis tuli liiga väike ja pidin kustukummi kasutama. Teine joonis tuli minu meelest väga ok, õpetaja meelest päris hea.

Terava noaga tuli ehe joonise järgi puust välja lõigata. Õpetaja näitas korralikult ette, kuidas ennast vigastamata nuga käsitseda. Olin hea õppimisvõimega õpilane, minu isiklik ümarvorm jäi noast puutumata.
Seejärel näitas õpetaja, kuidas peitlitaolise terava tööriistaga muster sisse uuristada. See oli mu jaoks juba veidi kõrgem pilotaaž. Vahepeal tundsin end lausa veetilgana, mis sajandite jooksul kivisse auku uuristab.
Sajandid möödusid, muster sees!
Kuna rohkem töövahendeid õpetajal kaasas polnud, jäi augukese puurimine ja viimistlemine kodutööks. Praeguse postituse ajaks on ehe lõpetamata, kuid kui valmis, panen kindlasti pildi blogisse.

Teised fotojahtijad on Tegelinski juures leitavad.