Ennekõike olen väsinud sest külmast kevadest. Lausa nõmedalt külmast.
Ja siis olen veidi väsinud suhteliselt pikast reisist. Ikkagi peaaegu diagonaalis ühest Eestimaa servast teise. Ja tagasi. See oli meie iga-aastane traditsiooniks saanud peaaegu et palverännak minu lapsepõlvemaale. Sisuks nostalgitsemine, mälestuste värskendamine, haudade korrastamine, sugulaste külastamine.
Ja et lapsepõlve kodutee mu hinges ei rohtuks.
Reisi sihtpunki lähedusse tee äärde jääb ka üks veidi väsinud maja. Praegu juba väsinud ostja ootusest. Üle kümne aasta on ta siin ostjat oodanud, ehk ligemale paarkümmendki.
Mulle tähtis maja. Minu esimene koolimaja. Ehitatud aastal 1908, suletud aastal 2000. Luhamaa külakool, Luhamaa 8-klassiline kool, Luhamaa põhikool, Luhamaa algkool...
Ümber nurga minnes, õuepoolsele osale paistab väsimus juba rohkem välja.
Uks on lahti. Astume sisse.
Leiame teise korruse väsinud koridori, kus kunagi näidati filme kogu selle kandi rahvale ja kus õpilased vahetundide ajal paarikaupa ringiratast jalutama pidid. See oli kohustuslik!
Leiame minu esimese klassitoa. Väsinud olekus.
Leiame õppematerjale. Ikka väsinud-väsinud, räsitud.
Ja veel õppematerjale, igasuguse infoga kaarte ning üllatus-üllatus!, üks väsimatu marmortahvel!
9 kommentaari:
Maja on nagu hüljatud pruut. Ilus ja väsinud.
Oma kooliaeg tuli meelde, see pink koridori servas ja tahvliesine poodium ja...
Aitüna!
Meie kandi koolimaja ostis endale üks ligilähedane ärimees. Pidi tulema majutusasutus. Mina olen küll aru saanud, et võõraid seal ei majutata. Ometi on mul hea meel, et hoone sai päästetud.
Selles vanas koolimajas on kindlasti ühte ja teist vanakraami leida ja leitud. Suur hoone, isegi väsimusest hoolimata jätab täitsa tegusa mulje.
Äge maja. Katus ju üsna uus. Mulle meeldivad need skeletid, kahju, et niisama maha jäetud..
Hoone iseenesest on suur ja ilus tõesti. Ja katus on uus. Eks vald hoolitses ta eest. Kuid nüüd on see väike vald teistega kokku liidetud ja tõmbekeskused asuvad hoopis kaugel. Külaelu on ka välja suremas. Elanikke jääb järjest vähemaks. Iga aastaga tekib sealkandis väsinud hooneid juurde ja juba varem väsinud väsivad üha enam. Oleksin rõõmus kui sinnakanti ka asjalik ärimees satuks ja vanale auväärsele hoonele uue hingamise annaks.
Nukrad noodid :(
On kurb jah.
Aga mul on varrukast võtta vastupidine näide. Ühesõnaga - oleks parem olnud, kui ärimees poleks vana koolimaja ära ostnud.
See, milline oli maja hetkel, kui ma nutsin tema lõpu pärast - sest nägin teda igapäevaselt oma aknast: https://teisesahtlilood.blogspot.com/2014/05/vana-koolimaja-lopuajad.html
Oi, ma olin õnnelik, kui üks rikas mees ta ära ostis! Aga õnn kustus varsti. Esimeseks asjaks läks uus omanik metsa kallale, suur krunt tuli majaga kaasa, mida meie, külainimesed, pidasime oma jalutusradadeks... mis mets, pigem parkmets,pangaalune, maaliline loodus, rannamännid... võttis maha need kõige jässakamad, kaharamad ja kaunimad. Loll mees ei teadnud, kui tuuliseks see õue teeb, merelt ju tuul kogu aeg! Meiegi alati vaikne õu sai nüüd tuult tunda. Ja see, mis musta modernse kasti ta sellest arhitektuurselt ilusast näitest (kunagine kaptenivilla ikkagi) tegi... mu käsi ei tõusnud kaamerat enam tõstma.
Pigem eelistada juba boheemlasest külaliikumise käimalükkajat - paraku pole teist kuskilt võtta.
Seal oli täitsa aktiivne külaselts. Kuid valdade liitmine tegi oma töö. Boheemlasest külaliikumise käimalükkaja oleks super.
Sinnakanti nüüd tasapisi ongi loovinimesed omale vanu talusid ostma hakanud. Ennekõike suvilaks aga ka päriskoduks.
Paikkond on väga ilus. Vaikne ja loodus oma eheduses säilinud.
TwD näide elust on mu meelest kurvem kui lihtsalt lagunev hoone. Ma ei arvagi, et kõik peaks endisel kujul säilima, elu ju areneb edasi kuid loodusega kooskõlas oleks ikka mõttekam ja arukam toimetada.
Postita kommentaar