Tallinnat avastamas. II osa

Noblessnerist jalutasin edasi Lennusadamast ning Patarei vanglast mööda Patarei vangla ja Linnahalli vahele jääva ranna suunas. 

Lennusadamasse seekord sisse ei pööranud. Pildilt paistavad vesilennukite angaari kuplid ja Suure Tõllu korstnad ja esiplaanil tühermaa ning mingi moodne klaasehitis, mille otstarvet ei fikseerinud.

 Patarei vangla jäi millegipärast seekord pildistamata, kuid seal kandis on veel vanu hooneid, millest üks pildil

Ja siis see minu Tallinna-aastate mererand: Patarei vangla poolne ots

ning vaade Linnahalli suunas

Varem nii tühjal võsastunud ning pompsude poolt asustatud maa-alal on praegu ajutine (ehitajate?) parkla ning  taamal käib hoogne ehitustegevus. Mis sinna tuleb, ei tea ning ei pidanud viisakaks ka nostalgitsemiseks edasi minna. Ehk kunagi lähenen teisest küljest.

Suund  Vana-Kalamaja tänavale ja sealt edasi Balti jaama 

Vana-Kalamaja tänavalt leiab veel vanu nostalgiahõnguga maju

ja ka uusi, renoveeritud ning moodsaid

Pagarikoda on ka peale aastakümmet endiselt alles ja tegutsev

Moodsat maali

 

ja arhitektuuri alates möödunud sajandi algusest

Balti jaam jäi selja taha, edasi Pikast Hermannist mööda

Vabaduse väljakule, Jaani kirikusse, Anu Raua gobelääne vaatama. Mis oligi ühtlasi Tallinnas käigu eesmärk. Ülejäänu kõik oli hingekosutav boonus.

Tervis pidas suhteliselt kenasti sellele pikale jalutusringile vastu. Vahepeal tegin Eesti Raudtee klaasmaja kohvikus kosutava lõunapausi.

081220

Tallinnat avastamas. Noblessner

Suurejooneline sadamalinnak. Esimene tutvus.

 

 

081220

Fotojaht. Aeg

 Kõige hullemal kaamose ajal päästab su hinge õites lilleaed.

081220

Anu Raua gobeläänide näitus

Tallinnas, Jaani kiriku galeriis on veel avatud Anu Raua isikunäitus "Tähisvaibad". Olen Anu Raua gobeläänidest alati lummatud olnud ja loomulikult läksin seegi kord neid imetlema. Neist näitusel olnuist enamikku vaipadest olen ka varem näinud kuid alati mängivad uute emotsioonide saamisel suurt rolli uus koht ja galerii kujundus ning valgus. 

Ja alati nad kõnetavad mind.

"Tähised võivad olla igapäeva märkamised, tähised võivad puudutada kogu elu ja ka surma, isegi tervet meie rahvast. Eks argipäeva tegemisi tasakaalustavad pühad - need annavad rütmi ja tasakaalu - tähis võib olla nii elu kui ka surm. Tähisvaibad tähistavadki ajalikku ja ajatut elu. Tähisel ja selle edasikandmisel läbi põlvkondade on vaja järjepidevust."

Anu Raud ütles ühes hiljutises intervjuus: "Minu silmis kõige väärtuslikumad on pühendunud, elu tõsiselt võtvad, elu armastavad inimesed, kes suudavad midagi järje peal hoida. Jätkusuutlikkus on, kui on inimesi, kes suudavad pidada järge ja jätku."

Vaibad:

1. Kas on linnukesel muret, 2017

2. Tartu rahu 100, 2020

3. Tähesadu, 2016

4. Õhtuvalgus, 2020

5. Taevatee, 2019

6. Laulupidu 150, 2019

7. Ühtsel sammul. 12 jüngrit (Korp! Ugala 105), 2018

8. Torn, 2018

9. Põhjala, 2017

Fotojaht. Segamini

 Astun mina tasapisi mööda metsarajakest, kandes hellalt oma hiljaaegu ärapõrutatud pead. Nihutan vaikselt tasahilju edasi viimaste kuude jooksul kukkumiste tagajärjel kriginal-kräginal toimetavat skeletti ja liigutustele vastuhakkavat lihaskonda. 

Aga metsas on mõnus. Nii mõnus. Vaatlen puid ja kaugust ja lähedust ning ühtäkki taban midagi tuttavlikku. Just! Täpselt selline segamini ja risitud-räsitud on mu hetkeolukord.

Kuna jutt juba loodusele ja segamini olekule läks, siis veel mõned pildid. 

Pealtnäha on siin ka olukord üsna segamini. See on sissepääs rebaste urgu. 

Ja kui miskit on väga sassis ja segamini, öeldakse, et nagu seapesa. 

No selline on üks seapesa tegelikult. Küll juba mahajäetud ja mitmeid kuid tühjana seisnud.

Pildid: september (seapesa) ja detsember 2020

Fotojaht. Uksed

 Mõned uksed Tartust. Leitud teekonnal raudteejaamast botaanikaaeda.

Pildid 290619

Teised uste jahtijad

Elementaarne, Watson!

Õmblesin endale 3 maski. Kangaks (pealmiseks) nõukaaegne satiin ja sisemiseks nõukaaegne sits. Kaks maski kahekordsed, üks kolmekordne. Mõtlesin enne õmblema asumist ja kangaste valikut, et millised teha. Et kas soovin neid kanda nagu aksessuaare või pigem lihtsad, tagasihoidlikud. 

No otse loomulikult lihtsad ja tagasihoidlikud. Ma ei kannaks iial vabatahtlikult aksessuaarina maski! Aga maski ma kannan kui kodust välja rahva sekka lähen. Poodi enamasti. Ja raviasutusse. Viimasest antakse küll need ühekordsed maskid kuid üldiselt olen suht rohelise mõtteviisiga ja isiklikult endale ei soovinud soetada rohkelt äravisatavat rämpsu. Ja sess oli ees ootamas. Nii et maske vaja. 

Egas ma heameelega maski ei kanna. Kuid mu meelest on see elementaarne, et kui mask vähegi kaitseb viiruse eest, on vajalik seda kanda. 

Aga klassitoas ei kandnud meie ka maske. Meid on nii vähe ja ruum on suur-suur ning oleme üsnagi hajutatud. Õpingukaaslane, kes siiski maski kandis, ütles, et kaks ta tuttavat on koroonas ja see ei ole tõepoolest mitte lihtne haigus ja ta enesekaitserefleksid töötasid täiega. Tubli tüdruk, ma ütleks!

Kooli töötajad kandsid nii ja naa. Noored õppurid fuajees ning ühikas enamasti ei kandnud maske. Koolist kaugemale ma peale EMO mujale ei sattunud. Nii et ei teagi, kuidas sealkandis üldiselt maski kandmisesse suhtuti. Taksojuht, kes mind EMO-st kooli tagasi sõidutas, kandis maski. Ja kodukandi linnakese kaubanduskeskuses kanti kenasti maske. Paari üksiku mööndusega.

Enne sessi sain oma nõelraviarstilt kaasa ka õpetussõnad enda kaitsmiseks viiruse eest: enne väljaminekut süüa tükike ingverit ja peale koju tagasi jõudmist ka. Ingver hoiab viirused kaugemal. Küüslauk on muidugi veel parem. Hoiab viirused kaugemal ja paneb kaasinimesed distantsi hoidma. See viimane variant proovitud. Toimib!